Laura Jamsja, TÜ etnoloogiamagister
„Millised maitsed, lõhnad ja helid seonduvad Teil Jõhviga?“
Ida-Virumaa keskuses välitöödel 2015. aasta septembrist 2016. aasta veebruarini esitasin seda küsimust nii kohalikele kui ka iseendale. Kogutud materjali põhjal valminud magistritöö eesmärk oli analüüsida naiste linnakogemust ja -mälu, milles just aistingutel oli tähelepanuväärne roll Jõhvi tajumisel ja mõtestamisel. Toon mõned näited naiste kirjeldatud maitsetest, mis üksnes ei vii keelt alla, vaid iseloomustavad elu Jõhvis erisugusel moel.
Rohkelt maitseelamusi pakkunud 1950. aastal avatud restoran Kaevur (teatud ka nimega Fööniks) seisab praegu tühjana.
Tähenduslikest maitsetest rääkides jõudsid naised oma lugudega lapse- ja nooruspõlve. Maitseelamustest kõneldes oli naiste hääles alati lusikatäis heldimust, olgu nende vanus kas 17 või 103. Paljud 1910.–1950. aastatel sündinud naised ei olnud Jõhvist pärit, vaid kolinud linna lapsepõlves ühes vanematega või asunud elama omal valikul juba täiskasvanueas. Jõhvist paarikümne kilomeetri kaugusel asuvast külast linna elama tulek 1949. aastal seostub Lainele (snd 1928) 200 grammi suitsuangerjatega, mille ta soetas oma esimese palga eest. Paljulapselises peres üles kasvanud ja Teise maailmasõja koledusi omal nahal tunda saanud Lainele sümboliseerivad majandusliku iseseisvuse võrdkujud – suitsuangerjad ka heaolu ja „priskust“, mis lisakilode näol said tulla vaid „oma raha ja oma palgaga“. 1959. aastal Omski oblastist Kukrusele kolinud eesti-soome päritolu Annale (snd 1940) seostuvad Jõhvi linnaga eelkõige pidevad osturetked nisujahust saiade järgi. Harjunud oma kodukülas sööma toidu kõrvale saia, oli nende perele rukkileiva maitse võõras ja harjumatu. Majapidamises oli Anna ülesandeks käia Kukruselt Jõhvi kindlast poest 2–3 korda nädalas saia ostmas.
Erinevate põlvkondade mälestusi ühendavaks maitseelamuseks on aga jäätis. Eesti-vene päritolu Niina (snd 1943) lapsepõlve muutsid huvitavaks just jäätisega seonduvad tegevused. Tema argiellu tõi lapsena põnevust mahavisatud lusikate korjamine tänavatelt tasuta jäätiseportsjonite nimel. Ehkki Niina toob välja lapsepõlve-jäätise suus sulava maitse, seab ta selle oma nostalgilise ja tagasivaatava hinnangu pärast kahtluse alla: „Kas ta nüüd oli nii hea? Kes seda enam teab.“ Jäätis on unustamatu maitse ka 1960.–1970. aastatel sündinud naiste linnakogemuses. Nende armastatud ajaveetmiskohaks lapsena oli kohvik, millele viidati erinevate nimedega: eestikeelne Maiasmokk, venekeelne Lakomka ja venekeelse nimetuse humoorikas mugandus Laka Moka. Peamine põhjus, miks kohvikut külastati, oli loomulikult selle rikkalik jäätisevalik.
Oma jäätisevalikuga 1960.-1970. aastatel sündinud naiste südamed vallutanud kohviku Maiasmokk asemel tegutseb nüüd tootmisettevõte Orti Pagar, mis täidab oma tegevusega linna saiakeste lõhnaga.
Jõhvist paarikümne kilomeetri kaugusel asuva Sillamäe linna ümber koondub nõukogude kogemusega naiste mälestustes isemoodi maitsete maastik. 1946. aastal alguse saanud Sillamäe uraanitehase ehitus muutis linna suletuks ja sinna pääsemiseks oli vaja eriluba. Linna eristaatusega kaasnevatest hüvedest nagu parem kaupadega varustatus ja väiksemad järjekorrad tahtsid osa saada lisaks sillamäelastele aga ka Jõhvi naised. Kristel (snd 1974) võrdleb ohte trotsivaid osturetki Sillamäele paremate maitsete nimel „luurel käimisega“. Igaks juhuks oli naisel kaasas koopia Sillamäel elava klassiõe sissekirjutusest. Ohutunne andis naiste hinnangul maitsetele lisaväärtuse, mida praegusele külluslikule kaubavalikule vaatamata ei ole võimalik saavutada. Sillamäelt ostetud toiduainetest valmistatud Olivier’ (Olivje, Pealinna) salati maitset ei ole võimalik valgevene päritolu Irina (snd 1961) sõnul tänapäevastes tingimustes korrata, sest kulinaarse elamuse nimel oli vaja kannatada ja see välja teenida.
Aistingute olulisuse mälestustes ja linnatajus võtab tabavalt kokku Lea (snd 1964): „Millegipärast need majad, mis siin tee ääres olid, ei omanud üldse tähtsust. Mis see lapsele ikka omab tähtsust? Jäätis on palju olulisem.“
Käesolev uurimus on valminud projekti IUT34-32 „Kultuuripärand kui ühiskondlik-kultuuriline ressurss ja probleemne valdkond“ ning ERA.NET Plus Rus programmi projekti LIVINGMEMORIES raames. Magistritöö kirjutamist toetas ka Camilla ja Leo Kuuse fondi stipendium (2015).
