Lugedes ERMi aastaraamatu artikleid

Ann Aaresild „Kirjad ja pakid Nõukogude Eestisse. Esmakontaktidest püsisuhte kujunemiseni“

Margus Kivirüüt, elektrik

Ann Aaresilla artikkel „Kirjad ja pakid Nõukogude Eestisse. Esmakontaktidest püsisuhte kujunemiseni“ osutus huvitavaks. Nagu pealkiri viitab, oli juttu pakkide saatmisest Nõukogude Eesti kodanike ja välismaalaste vahel. Eriti just nüüd, 2017. aastal, on sellele huvitav tagasi mõelda. Tänapäeval on ju netikaubandus väga populaarne, elementaarne on tellida endale ükskõik mida ja see tegevus ei ületa teinekord isegi vestluskünnist pere keskel. Nõukogude ajal, nagu selgub, pidi paki saamiseks üsna palju vaeva nägema; enne pakki eelnes pikk kirjavahetus lääne kontaktiga ja siis said ka asju, mida tänapäeval küsida ei oskaks (kangaid, kingi, mida sa pole proovinud, jne).

Artiklis kirjeldati ka tsensuuri. Väidetavalt sorteeriti kõik pakid läbi. Kus pidi ikka tööjõudu olema! Mõni koht oli ka humoorikas. Oli kirjeldus, kus välismaalt saadeti uued riided, pakis aga olid kortsus higised riided. Võttis suu muigele ettekujutatud pilt, kus postitöötaja avab kontoris paki, paneb paki seest leitud uued riided endale selga, viskab seljast enda higised riided pakki ja saadab paki uuesti teele.

Kuulutus Toronto Eesti ajalehest Vaba Eestlane, 23.03.1957.

Ma olen alati, kui kõne all artikli teema, mõelnud Nõukogude inimese vaatevinklist. Artikkel avas natuke ka silmi teiselt poolt. Olen mõelnud, et lääne kodanik lihtsalt on võtnud poest midagi vastavalt raudse eesriide tagant saadetud listile, visanud pakki ja ära saatnud, aga selgub, et käis ikka kõva planeerimine ja paki sisu võttis oma nädala palga keskmiselt, ehkki saadeti, nagu mainitud, enamasti asju, mida tänapäeval ei tahaks.

Mul endal pole tänu oma eale pakisaatmise kogemust, aga olen kõrvalt näinud kirjavahetust sugulaste ja minu Rootsi vanatädi vahel. Rootsi vanatädi postkaardid olid alati ägedad, mitte mingite stammpiltide, vaid muinasjututrollide, fantastiliste lillebukettide jms. Kirjad kaardi taga olid pikad: täitsa huvitav, mis seal kirjas oli – ma ei ole kunagi neid viitsinud tagantjärgi lugeda.

Rootsi vanatädi on saatnud meile šokolaadi ja riideid. Kunagi 1980ndate keskel käis ta meil külas Eestis – on meelde jäänud, kuidas sugulased ümmardasid teda nagu kuningannat. Võis uhke tunne küll olla!

Välismaalt pärit asjad aga olid samas üsna popid tol ajal. Mäletan, kui ühe sõbra isa käis 1988. aastal Ungaris ja tõi sõbrale sealt pastaka ja pinali, siis pidi ta seda teistele õpetaja nõudmisel klassi ees näitama.1991. aastal saime Ameerikast abipakke kooli, mida meile portsjonite kaupa välja loositi. Mina sain puljongikuubikud, mis ma enne koju jõudmist kõik ära sõin.

Mariann Raisma „Muuseum kui monument. Eesti uued muuseumimajad: unistused ja reaalsus. 1990. aastate I poolel“

Kristel Tõnisson, toidutehnoloog

Ilmselt on põhjused, miks riik või mõni institutsioon tahab märke maha jätta, erinevad. Otsuseid ei tee institutsioonid ega riigid, vaid inimesed. Inimesed, kes otsustavad, tulevad otsustusprotsessi oma taustaga, oma isikliku maitsega, oma looga, mis neid on kõnetanud… Eelmiste lugude kogemus elab edasi uutes otsustes, uutes lugudes.

Mälestused minu koolipõlvest, peamiselt kaheksakümnendatest on, et muuseum on üks selline igav hall ja tolmune koht. Suhteliselt mõttetu. Kusagil on mingisugused maketid, kusagil mõned potikillud… Minu lapsepõlve toredaim muuseum oli Tartu Ülikooli ajaloomuuseum. Mäletan seda suursugususe ja ülevuse tunnet kui teise-kolmanda klassi õpilasena seal esimest korda käisin. Maalaps Tartu linnas. Ilus päikseline ruum, milles olid kuninglikes poosides koha sisse võtnud hellenistlikud jumalad ja kangelased. Antiikmaailma mütoloogia oli mulle üldjoontes tuttav, kangelased hakkasid elama, neil oli minu jaoks oma lugu. Minu jaoks seostus sõna muuseum millegi suursuguse, väärika, vanaga…. Muuseumi asukoht ülikoolis lisas väärikust.

Enamasti kooliekskursioonide raames Eesti muuseume külastades kõnelema nad ei hakanud. Ilmetud olid. Vahel sekka juhtus mõni toredam giid, kes oskas üht-teist välja tuua, aga…  Siit tekkis muuseumi sõnale ka teine külg, mida põhiliselt väljendab sõna hallus.

Lugedes antud artiklit muuseumiarhitektuuri ja selle ajaloo kohta, jääb minu jaoks ka siit kõlama mõte, kui oluline on sõnum; kui oluline on mõtestatus. Tervik. Kui olulised on konkreetsed inimesed otsuste taga. Ruumid loovad meeleolu – see, millised nad on, on oluline. See loob emotsiooni, loob mälestused. Inimesed, kes otsustavad, millisesse keskkonda ja millisel kujul muuseum rajada, loovad ju tegelikult meie kõigi ühist mälu, ühist identiteeti.

Loodan, et kõigil, kes otsustavad tulevaste muuseumide, kirikute, raamatukogude või paljude inimeste jaoks emotsionaalselt oluliste ehitiste asukoha ja ilme üle, on palju ilusaid mälestusi. Selliseid, mis kannavad ja annavad võimaluse luua mõjuvaid ja mõtestatud keskkondi.

Kristel Rattus „Dialoogilisus Eesti Rahva Muuseumi püsinäitusel. „Kohtumised““

Aleksandr Igotti, Tartu Ülikooli stomatoloogiatudeng

Eesti Rahva Muuseumi uus kontseptsioon on paljuski läbimurdev meie riigi kultuuriruumis. Uus püsinäitus toob esile erinevate ühiskonnagruppide kokkupuutepunkte ning tahes-tahtmata rõhutab sallivust ja võrdõiguslikkust. Poliitikud pingutavad sageli üle ühiskonnagruppide vastandamisega häälte kogumise eesmärgil. Selle asemel, et rõhutada ühtekuuluvustunnet, meenutatakse keelelisi, soolisi, usulisi ja muid erinevusi.

Foto: Berta Vosman

Vastandumist saab jälgida Narva näitel. Minu kodulinna kiputakse kujutama vene linnana. Tuuakse välja, et vaid ca 2000 inimest määratleb end eestlasena. Kas kõik ülejäänud inimesed on venelased? See on väga eksitav statistika, kui lähtume seisukohast, et keel pole ainus rahvust määrav tegur. Narva ja Venemaa kultuuriruum on väga erinev: Eesti venelastel ja Vene venelastel on suur vahe.

Lähtepunktiks peab alati olema tõdemus, et Narva on ennekõike Eesti linn, kus elavad (suures osas) Eesti venelased. Meie oleme võrdväärne osa Eestist – muuseumi uus kontseptsioon annab hea võimaluse ka meie häält kuuldavaks teha.

ERM tegi suure sammu edasi, toetades konstruktiivset dialoogi kõikide inimeste vahel, kes elavad Eesti riigi piirides. Minu unistus on, et sama kontseptsiooni võtaksid aktiivselt kasutusele ka teised muuseumid ja institutsioonid. Nii suurtes tõmbekeskustes kui ka väiksemates piirilinnades. See oleks parim bränd meie riigile.

Marleen Metslaid „Etnograafilise teadmise koosloomine. ERMi korrespondentide võrk 1930. aastatel“

Tõnis Kreinin, Maaelu ja Kaubanduse Nõukoda OÜ konsultant

Ükskord elas maal korrespondentvõrgustik (KV). Eks nad alguses arvasid, et on justkui inimesed ikka oma igapäevatoimetustega, koolmeistrid, metsnikud, põllumehed, vallakirjutajad, puusepad ja kalurid. Äestasid aga maad, parandasid õhtuti õpilaste kirjatöid ja rehkendusi, rautasid regesid, kudusid kangaid, patsutasid pudulojuseid ehk tokitsesid niisama toa ümber. Ja käisid kosjas, laadal, kirikus või mujal, kuhu parasjagu kombed nõudsid minna. Tõdemus asjaolust, et nad on KV, hakkas nende jaoks oma ähvardavaid piirjooni võtma alles hiljem.

XIX sajandil võis vahel harva ette tulla, et mööduv Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel (1737-1819) jäi aiaväravale nõjatuma, et kas toote lõugutile tüvikupuud siinkandis enne või pärast mihklipäeva, ja siis seejärel sehkendas midagi oma poognatesse. Võis ka juhtuda, et mõni haritum talumees söandas pöörduda läbiastunud Jakob Hurda (1839-1907) poole, et „Kogu austuse juures Teie valgustatud ja kõrgete vaadete suhtes ning teadlikuna omaenese piiratud silmaringist julgen avaldada oma väärtusetut arvamust, et inimene siiski ei saa põlvneda ahvitõugudest, sest vastasel korral veaksid mustlased meid nüüd linnasid mööda näitamiseks ringi ja meie maksaksime raha üksteise näitamise eest, tantsides mustlase käsu peale või istudes loomaaias võre taga.“ Ning Hurt kahtlemata noogutas selle peale ja kirjutas märkmikusse „Pleskauer Esten“ ning „sogenannten Setukesen“.

Mägi ja E. Selleke ülesvõtted Tartust 1940. ja 1941. aastal. REMi etnograafilise osakond. ERM Fk 999:1 – 2

Ent siis, 1909, asutati ERM. Esimesed paarkümmend aastat tegeles ERM küll rohkem omaenese asjadega, eluspüsimise küsimustega ning laokilejäetud tarbekraami kollektsioneerimisega, tülitamata eriti kedagi ega rõhutamata oma keskset tähtsust. Seejärel, kesteab kuidas, võibolla Ilmari Mannineni (1894-1935) sepitsusel (mõnede arvates võis tema näol tegu olla tuuslariga), juurdus idee ekspansiivsest institutsionaliseerumisest rahvuslike väärtuste hoidmise ettekäändel. Leksikasse sugenesid väljendid „kultuurinähtuste leviku teaduslik väljaselgitamine“, „üksikisiku rolli diskursiivne konstrueerimine“, „reorganiseerimine vastavalt teaduslikele printsiipidele“, „etnograafiline arhiiv“ ning „intertekstuaalsuse kui aktiivse sotsiaalse protsessi analüüsimise vajadus“. Ja läkski lahti. Ringkiri nr 1 kõigile maapiirkondade elanikele: „V.a. kodanik! ERM on volitatud teatama, et oma maailma suurimate ainelise ja sõnalise vanavara kogude lähemal uurimisel oleme imelikul kombel tuvastanud mitmeid tühikuid ja ebatäpsusi, mille tõttu tervikulise ja tõetruu pildi saamine meie muistse rahvakultuuri ainelisest ja vaimlisest küljest on mitmeti raskendatud.“ Ning edasi: „Palun vastake lisatud küsimustikule viie tööpäeva jooksul kättesaamisest arvates. Kes tahab saavutada meie poolt hinnatavaid tulemusi, see olgu oma vastustes võimalikult korralik, hoolas ja edasipüüdlik.“ Küsimusi oli veerandtuhat. Need puudutasid külvikordi ja muid täpsemaid mullaviljelusandmeid, meelsusi leibkonnas, mitmesuguste arvamuste ja vürtside levikut piirkonniti, aastas kootavate sõbade ja saanitekkide kogusuurust ruutsentimeetrites, andmeid eluruumide või siis vaba aja veetmise kohta jne. Küsimustikuga kaasnesid mahukad juhendmaterjalid ja suunised nõuetekohaseks ja viisipäraseks vastamiseks. Üsna pea sai selgeks, et kui taoline formular saabus, pidi seda kohe alates varahommikust täitma hakkama ja päevläbi oma tegemiste kõrvalt kaasas hoidma, sest muidu polnuks võimalik viie tööpäevaga vastuseid eeldatavas mahus koondada. Ja kui vastused said ära saadetud, tuli mõne päeva jooksul kohe järgmine küsitlusleht nii uute kui ka suhteliselt samasuguste, ehkki vahest pisut teises sõnastuses päringutega. Näiteks: „Olete oma kostmises Anseküla kihelkonna rõivastumise asjus kirjeldanud, et põikitriibuliste seelikutega on teatud pidulikel puhkudel kombeks kanda siniseid kingi. Juhime Teie tähelepanu asjaolule, et võimalikud ebatäpsused vastustes võivad viia korvamatute lünkadeni pärandteadmuslike andmekogude süsteemis. Seepärast, ning ühtlasi kõnealusest toimikust koopia saamise eesmärgil, palume Teil vastust korrata, kirjeldades kõiki asjaolusid, mis võivad viia siniste kingade ja põikitriipudega seelikute võimalike koosnähtumusteni. Lisaks palume veelkordselt täpsustada tutimütsidega seotud intertekstuaalseid suundumusi.“

Sellega arengud ei piirdunud. Samu küsitlusankeete asus lisaks ERMile saatma ka Eesti Rahvaluule Arhiiv, kes Ferdinand Linnuse (1895-1942) mahitusel kuulutas korrespondentvõrgustiku muutmise vajadust „küllaldaselt tihe[daks] ja ühtla[seks]“, milleta „korralik asjade käik ja tarwiline kontroll wõimata“. Seejärel töötasid oma küsimustikud välja Akadeemiline Emakeele Selts, Statistikaamet, Eesti Haridusliit, Õpetatud Eesti Selts ja teised. Esiotsa leidus koguni mõni üksik „korrespondent“, kes julges kõigi nõutud küsimuskavade täitmist raskeks pidada. Leevi viieklassilise algkooli juhataja kirjast ERMile 1939. aastal: „Leevile on asunikkudena voolanud inimesed igast ilmakaarest, nii et siinsed lapsed ja isegi täiskasvanud ei tea reherullistki midagi, veel vähem vanust asjust. Ning ka vanadel on mälestused pikapeale segi läinud.“. Sellistele pöördumistele vastati: „Juhime tähelepanu puudustele ja saadame tagasi paranduste tegemiseks ehk uuesti ümberkirjutamiseks.“

Peatselt sündis, et näinuna postikandjat liginevat, jäeti leivategu pooleli, heideti rehad ja viglad, liimeistrid ja lasnad, haarati ehk tulise rutuga veel võikirn ja lapsed kaenla alla ning vankri peale ja linna. Peagi ilmestasid folkloristilist maastikku vaid üksikud kanad, kes nokkisid tanumatel lõpnud loomade kuivanud verd, ning üksnes Richard Viidalepp ja Oskar Loorits hiilisid veel nurgatagustes, lootuses leida hingelist, kellega saaks läbi viia intervjuusid koduloolise pärandkultuuri alalhoidmise vajadusest läbi etnograafilise teadmise loomisprotsessi.

Järgnenud üleüldise linnastumise ja aglomeratsiooni käigus osutus meie rahvas visaks ning uutes oludes hästi kohanevaks. Peatselt rajasid endised korrespondendid linnades hulgaliselt uusi asutusi ja organisatsioone ning asusid üksteisele saatma värskelt väljatöötatud küsitlusankeete: „Palume Teil kirjeldada üksikasju, mis on kallutanud Teid eelistama makarone kõikvõimalikele muudele jahutoodetele.“, „Miks pole Te vaatamata meie viidetele viivitamatult registreerunud käibemaksukohustuslaseks? Hoiatame, et järgneda võib rahulolu-uuring!“, „Johtuvalt Teie poolt esitatud sotsiaalse programmi mõju-uuringu küsimustiku vastustest edastame käesolevaga täiendavad küsimused.“.

Siiski peab ütlema, et üksikuid korrespondentvõrgustiku liikmeid täheldati maapiirkondades säilinuna olevat isegi veel eelmise sajandi viimastel kümnenditel. Näiteks kirjasaatja Pärnu rajoonist: „Toetudes Teie üleskutsele, kus muuhulgas mainisite, et mitmesuguse muu ainestiku kõrval Teil on puudu teadmusest ka Mihkli ja Tori kihelkondade õrte (sks. k. schlafstelle) ning muude kodulindlaste puhkepaigatüüpide kohaliku kujunemisloo kohta, kinnitan käesolevaga, et oleksin meelsasti valmis Teile nimetatud informatsiooni pakkuma. Käesoleva saadetise vastused olen ma kirjutanud oma allikakriitiliselt kombineeritud tööjuhist silmas pidades enne Teie uuendatud juhise saabumist (sain 23.XII.85 a.), selleks küsimuskavade ja -lehtede eessõnades olevaid olulisemaid nõudeid alla kriipsutades ja siis neist igast k.-kavast ja -lehest ühtekokku välja kirjutades. PS: Oleksin tänulik, kui peaksite võimalikuks minule läkitada värskemaid Anne Veski postreid ehk siis päevapilte.“ (Kohv 1986: 176).

Sedapsi see jah kõik on olnud ning hea on, et on.

Vaata lisaks http://blog.erm.ee/?p=9485

 

Leave a Reply