Kersti Kivirüüt, riigiametnik

Ester Bardone annab uues Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatus põhjaliku ülevaate stiihilisest, ent kulutõhusast toitlustustooraine varumise viisist läbi aegade – metsamarjade korjamisest.

Mets on siinse kandi elanikele olnud üks väärtuslikem ressursiallikas, mistõttu metsaga seonduv hõlmab endas alati kompleksset problemaatikat.

Ilmneb, et varasemate allikate põhjal on marjakorjamine kuulunud mitte pelgalt toiduainetööstuse valdkonna spetsiifikasse, vaid hõlmanud ka sotsiaalpoliitiliselt olulisi küsimusi. Marjakorjamine pole alati olnud Eestis universaalne inimõigus – 19. sajandil on ilmnenud kahetsusväärseid diskrimineerimisjuhtumeid, kus teatud ühiskonnagruppidele piirati ligipääs marjavarudele. Arvestades, et marjakorjamine oli eeskätt sotsiaalselt marginaliseeritud inimeste pärusmaa, siis on mõistetav, et marjatooraine varumise strateegiline poliitika panustas edaspidi eeskätt progressiivsusele ning sotsiaalsele kaasatusele.

Kusagil Viljandimaal pohlal 1921. a. Fotograaf teadmata. ERM Fk 2250:155

Puhtmajandusliku väärtuse kõrval sisaldas marjakorjamine juba üle sajandi tagasi ka rekreatsiooniteenuse tunnuseid. Rekreatiivne aspekt omandas laiema mõju nõukogude perioodil. Sel ajal vaadeldi  kogu marjatooraine töötlemise protsessi süsteemses tervikvaates – varumisest kuni kompotitootmiseni. Artikli põhjal võib väita, et marjakorjamine kui terviklik toiming saavutas ökonoomse planeerimise meisterlikkuse just nõukogude okupatsiooni ajal – ühe tegevuse käigus suudeti lahendada elanikkonna vajadused nii toidutooraine varumise, tervisekaitse, sotsialiseerumise kui ka kultuurilise identiteediloome valdkonnas. Positiivse aspektina tuleb kindlasti esile tõsta asjaolu, et just nõukogude ajal on marjatooraine varumisel märgata soolise võrdõiguslikkuse suuremat väärtustamist. Seetõttu on arusaadav, et Nõukogude Liidu üldine hoolimatu suhtumine loodusvarade suhtes, mis Eestis väljendus massiivse maaparanduse ning metsalageraie läbiviimisega, põhjustas eestlastest elanikkonna seas rahulolematust ning lõppkokkuvõttes viis nõukogude impeeriumi lagunemiseni.

Viimastel aastatel on märgata marjatooraine varumise teadlikkuse kasvu ning massivajadusele orienteeritud marjakorjamise tavaõiguse rakendamise asemel annab tooni indiviidile peenhäälestatud strateegiline marjakorjamise kava. Individualiseeritud lähenemine võimaldab marjakorjamise protsessi kaasata väga erinevate vajaduste ja poliitilise eelistusega ühiskondlikke gruppe, jõustada sotsiaalset kaasatust ja sidusust ning suurendada riiklikku julgeolekut. Seetõttu on eriti oluline, et marjaressursi orgaaniline tootmisala – mets – säiliks holistilises tervikvaates.

Lõppkokkuvõttes annab Ester Bardone artikkel sisuka ülevaate marjatooraine varumise erinevatest aspektidest ning on tänuväärseks sisendiks Eesti Elukestva Marjakorjamise Strateegiale. Juhul kui kunagi peaks vastav strateegia teoks saama.

Ema lastega maasikaid korjamas 1950. aastatel. Fotograaf teadmata. ERM Fk 2938:244