Ilusad ja kurvad kukepildid. Kaua ei saa vaadata, muidu tõuseb palavik

Siret Saar, koguhoidja

Lapsena oli mul kõik selge: kass on emane, koer isane, rebane flirtiv daam, hunt proletariaadi esindaja, lõvi ja tiiger on abielus, jänes jääb alati hädiseks poisiks ning kukk on hea rühiga tüütu targutaja. Kindla teadmise andsid multikad ja raamatute illustratsioonid, miski polnud segane. See, et maavanaema juures vahel mõned asjad teisiti olid, ei muutnud midagi – need kaks maailma said eksisteerida paralleelselt.

28. jaanuaril algab kukeaasta. Siin on sel puhul ERMi fotokogu põhjal galerii kukkedest koos ilukirjanduslike kikaste kirjeldustega.

Ning kanad, selle asemel, et uhkelt ja põlglikult pöörata hännad nende poole, jooksid kui meeletud neile lustlikult vastu, nokkadel meelitused, õhinad ning kõlvatud himud. Mõne noore kukenolgi hoovi ilmudes, kes oli tulnud mõnest pimedast, vaesest ja viletsast popsniku laudast, sulgedel sõnniku lehk, jalgadel maanteede pori, nokal totrus ja edevus, piirasid kanad selle õhinal ümber, jättes tema, vana rüütli ja vaimuaadliku, üksinda keset hoovi. See oli ennekuulmatu kasvatamatus. (A. Gailit „Põhjaneitsi”. Novell “Viimne romantik”)

ERM Fk 2644:8140. Foto: Viktor Salmre 1970

„No nüüd on ta päris hulluks läinud,“ mõtles kana murelikult ja kiskus kapa kuke käest ära. Kukk aga tantsis ja hüples ühel jalal, kutsudes teisi Metsapoole kukki endaga võitlema. Tükk aega niimoodi käratsenud, langes kukk lösakile ja vajus jalapealt sügavasse unne. Kuid ega õnnetused sellega veel lõppenud. Liigsest õllepruukimisest oli kukekesel kõht lahti läinud ja ta määris oma ilusad püksid ära. („Loomamuinasjutud“, muinasjutt „Kuidas Metsapoole kukk õlut jõi“)

ERM Fk 2976:55. Foto Anu Ansu 2013

Kolonel jälgis kuke kaudu naise meeleolu. Miski linnu juures ei väärinud pahameelt. Ta oli treeninguteks valmis. Kael ja kintsud olid sulitud ja tumepunased, hari sakiline, lind tervikuna nägi välja kuidagi paljas ja kaitsetu. (G. G. Márquez „Kolonelile ei kirjuta keegi“)

ERM Fk 2644:8143. Foto: Viktor Salmre 1970

Märganud kuke sünget nägu, kiljatas kana: „Oi õudust, mida sa, suureharjaline, niimoodi põrnitsed?“ Kukk ei vastanud tükk aega midagi, vahtis ainult enda ette, pikalt ja värisedes. Lõpuks ta lausus õõnsa häälega: „Nüüd tuleb maailma lõpp. Seda see pöörlev-keerlev kukkumine tähendab.“ („Loomamuinasjutud“, muinasjutt „Loomad põgenevad maailmalõpu eest“)

ERM Fk 2644: 8141: Foto Viktor Salmre 1970

Noor kukk läks ajapikku õige toredaks. Saatuse tahtel sai temast seal väikeses räpases hoovis kolme takus kana seltsis keigar. Ta õppis teiste kukkede kiremise peale kaela õieli ajama ja saatis oma läbilõikavad vastused teisele poole müüri, maailma, millest ta midagi ei teadnud. Tema kiremine oli iseäranis kärts ja teiste kukkede kauge kõrin ärritas teda jahmatavalt palju.  (D. H. Lawrence „Mees, kes suri“)

 

ERM Fk 349:338. Foto: Johannes Pääsuke 1914

Lõpuks lõi uhkus kukele niimoodi pähe, et ta otsustas minna kirema kuningalossi. „Kui sul, vaene kukk, oleks niisama palju jõudu ja mõistust, nagu on ilu,“ lausus ohates kana, kes pidi üksinda kõik tööd ära tegema. („Loomamuinasjutud“, muinasjutt „Kuningaile kireja“)

ERM Fk 2644:8142. Foto: Viktor Salmre 1970

Kukeke vaatab toomingat: marju vähe alles jäänud. Hüppas alla ja nokkis kanakesel silma peast. Kanake läks kohtusse. „Suured kohtunikud, väiksed kohtunikud, mõistke kohut! Kukeke nokkis mul silma peast.“ – „Kutsu kukeke siia.“ („Sugulaste muinasjutud. Valimik soome-ugri rahvaste jutte“, karjala muinasjutt „Kukeke ja kanake“)

ERM Fk 2957:1235. Foto Hans Voolmann u 1925–1930

Kostab väejuht: „Käes on hukk! / Jälle tornis kireb kukk, / hirm on täitnud terve linna.“ / Tsaargi aknast vaatab sinna: / näeb, seal kukk, too valvur hea, / itta pööranud on pea … (A. Puškin „Muinasjutt kuldkikkast“)

ERM Fk 2644:3076 Foto Viktor Salmre 1970

Emil ei mõistnud, mis on kukega lahti, aga tal hakkas kukest kahju, seepärast ta läks ja tõstis vaesekese jalgadele. Kukk seisis mõnda aega ja tuikus edasi-tagasi, just nagu katsuks järele, kas jalad kannavad, aga siis haaras teda mingi meeltesegadus, ta kires ja laksutas ülemeelikult tiibu ning pistis kileda kukeleeguga kanakarja poole jooksu. (A. Lindgren „Vahtramäe Emil“)

ERM Fk 2905:187. Foto Veljo Tirmaste 1969

Bojaar käskis kokal kukk ahju visata. Kukk püüti kinni ja visati ahju, otse põlevatesse leekidesse. Kukk hakkas jälle omaette podisema: „Nokake, nokake, sülita vett! Suuke, suuke, kalla vett!“ Vesi voolas välja ja kustutas leegid. Kukk saputas sulgi ja lendas bojaari paleesse. Ja hakkas jälle karjuma: „Kikerikii! Bojaar, kuule, bojaar! Anna meie veskikivid, sinine ja kuldne, tagasi!“ („Kuldseid lugusid laiast ilmast. Vene muinasjutud ja bõliinad“, „Kuldharjaga kukeke ja veskikivid“)

ERM Fk 2991:150. Foto Berta Vosman 2013

Kuke terveks silmapilk / tegi arsti rohutilk, / ja ta laulis: / „Kukeleegu! / Pidukruubid pehmeks keegu!“ / Hoovipere kukke vahtis, / talle õnne soovis, / kuni rõõmupidu lahti / uuesti läks hoovis. / Sokk hüppas, kass kargas, / väike notsu lõi trummi, / siil vehkis tantsu, / müra kostis Tartu. (Felix Kotta „Tublid loomad“)

ERM Fk 2896:256. Foto 1970

Kukk: Ega ma rumal ole, et sinu juurde tulen. Kelleks sa mind pead?

Rebane: Tean, sa oled tark. Väga tark! Õpid aina. Mulle targad ainult meeldivadki. Rumalatega pole ju midagi rääkida. Lenda aia pealt maha, tark kukeke, lenda! (H. Rammo „Riukaraamat“, näidend „Tark kukk ja kaval rebane“)

ERM Fk 2644:3075. Foto Viktor Salmre 1970

One thought on “Ilusad ja kurvad kukepildid. Kaua ei saa vaadata, muidu tõuseb palavik

  1. Viide: Käed on kirjutamiseks, silmad lugemiseks. Eesti Rahva Muuseumi blogi – 5! | Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Leave a Reply