Pildirüüstest Eesti Rahva Muuseumis

Tekst: Kristel Rattus, näituse „Kohtumised“ üldjuht

Fotod: Berta Vosman

Varsti on pea nädalajagu päevi kirgi kütnud reformatsiooni ühe tahu – pildirüüste käsitlemine Eesti Rahva Muuseumi äsjaavatud Eesti kultuurilugu tutvustaval näitusel „Kohtumised“. Inimesi ärritab eksponaadi väline vorm, mida on nimetatud agressiivsusele kutsuvaks ja blasfeemiliseks.

Näitusel purunev pühakuju pole originaalobjekt, vaid tegu on pildirüüste teema kunstilise tõlgendusega. Tingliku pühakuju ja selle kildude kontuure on kujutatud õhulistel pleksiklaasist plaatidel, mis asuvad eksponaadi ülaosas. Eksponaadi jalam on betoonist postament, mille puudutamisel ülaosas olev virtuaalne kujutis justkui puruneb. Pärast virtuaalset purunemist saab pühakuju tagasi oma algse vormi.

Detail tervikust

Muuseuminäitus on lavastatud keskkond. See on korrastatud tervik, kus igal elemendil on oma koht ja ülesanne. Ükski ese, pilt, film, tekst ega installatsioon ei ole näitusel juhuslikult, vaid igaüks neist on osa suurematest ja väiksematest tervikutest. Ülesehituses on omad teadlikud tõusud ja mõõnad, ekspressiivsemad eksponaadid vahelduvad vaoshoitumatega. Teemakäsitlused on kui kaadrid filmis – pildike siin, pildike seal.

Näitus ei räägi reformatsioonist ainult pildirüüste ja puruneva pühakuju abil. Reformatsiooni mõju uurivad ka väljapanek varastest raamatutest, film Läänemaal toimunud nõiaprotsessist, ülevaade rahvakoolide levikust Eestis ja muudki. Vaadeldes reformatsiooni Eestis ei saa pildirüüstest siiski mööda minna. See toimus nii suurtes kui ka väikestes linnades. Pildirüüstet nimetatakse rituaalseks vägivallaaktiks pühakujude vastu. Omal ajal tähendas see selget piiritõmbamist vana ja uue kiriku vahele, enese jõhkrat ja teadlikku äralõikamist vanast maailmavaatest ning vanadest sidemetest. Pildirüüstajad ei teinud vahet, kelle pühakujuga oli tegu. Kõik need kehastasid neile puujumalaid, ebajumalaid ehk iidoleid, mis tuli kõrvale heita, kirikud neist puhastada, et teha ruumi puhtale Jumalasõnale.

bv0002

Eksponaat

Meie eesmärk oli näitlikustada katoliikliku toreduse kadu ja luterliku puhta kiriku sündi “pildirüüste tulest”. Kuidas annab aga passiivne näituseeksponaat võimaluse mõista Teist, teistsugust ajastut ja mõtlemisviisi? Milliste vahenditega saab anda edasi pildirüüstajate teo emotsionaalset olemust? Ese või pilt iseenesest ei räägi, kui vaatajal puudub vastav teadmine ja mälestus. Kirjutatud tekstide positsioon näitustel kipub universaalselt olema nõrgavõitu, sest näitused on pigem meelelised kui süvenemist võimaldavad keskkonnad. Tekste sageli ei loeta, veelgi enam, vahel neid isegi ei märgata, sest nad jäävad emotsionaalselt mõjuvate eksponaatide varju – nagu juhtus see mitte-nii-väga-ammuse nn Rosenbergi-skandaali puhul Eesti Ajaloomuuseumis. (Neile, kes ei mäleta – toona sunniti muuseumi eemaldama näituselt teema, mille käsitlus tunnistati tagantjärele ka häiritud osapoole poolt tasakaalukaks ja aktsepteeritavaks.) Ent tekstina võib toimida ka eksponaadi väline vorm ja sellega vahetult seostuvad assotsiatsioonid.

bv0011

Puruneva pühakuju kujundusprintsiip põhines vastandusel, kus habras esteetiline vorm kohtub brutaalse jõuga. Ka näitusel olev valgusest ja klaasist loodud pühakukujutis on väga ilus ning (võimaliku) jalahoobi fakt üheseltmõistetavalt jõhker. See analoogia illustreerib pildirüüste vägivaldset olemust. Kujunduse mõte polnud sundida külastajaid pühakuju purustama, vaid panna inimesi enne tegutsemist mõtlema ning otsustama teo ja tagajärje üle. Jalaga löömine on vabatahtlik. Mistahes ühiskonnas on alati olemas ka destruktiivsed ideed. Kas võimaluse olemasolu õigustab tegu ennast?

Tõlgendus

Pühakuju pälvis tähelepanu otsekohe. Võimendus vaid üht tüüpi tõlgendusviis – üleskutse jõhkrutsemisele. Muuseumina oleme muuhulgas ka haridusasutus ning kultuuriväärtuste (või inimeste) kallal vägivallatsemine ei ole kindlasti sõnum, mida sooviksime propageerida. Kummalisel kombel on kultuuriväärtuste vastu suunatud vägivald – millest pildirüüste eksponaat ju tegelikult jutustab – jäänud praeguses diskussioonis tähelepanu alt pea üldse välja. Tänaseks oleme eksponaati muutnud – kadunud on võimalus pühakuju purunemisele ise teadliku tegevusega kaasa aidata. Tõenäoliselt oleksime seda külastajate käitumist jälgides teinud niigi. Nüüd toimus see vaid avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all.

Keerulise pärandi esitamise ja tõlgendamise viisidega tegelemine on maailma muuseumides kaasajal tavaline ning selle käigus eksperimenteeritakse ja eksitakse, sest reeglina on tegu erinevate ühiskonnagruppide jaoks äärmiselt tundlike teemadega. Iseäranis terav ongi küsimus erinevat laadi vägivalla käsitlemisest: näiteks võib tuua sõjajärgsed ühiskonnad, genotsiidi, erinevad ja konfliktsed mäletamise viisid. Nende teemadega tegelemine on siiski nüüdisaja muuseumide kohustus. Sageli on just esmapilgul rasked väljakutsed viinud rahuldustpakkuvate näituste ning viljakate muuseumi ja publiku vaheliste dialoogideni.

*On avaldatud 06.10.2016 Postimehe paberväljaandes.

Leave a Reply