Autorlus ja originaalsus digifotograafias – teose väärtuse mõiste ferrotüübi näitel

Berta Vosman, fotograaf

Minu huvi fotograafia vastu tärkas juba lapsena. Käisin 1990. aastate lõpus mitmel korral Eesti Rahva Muuseumi fotolabori pimikus, kus meie peretuttavast fotograafi käe all ilmusid paberile kujutised. See tundus nii erakordne ja iga pilt oli ainulaadne. Ainulaadne just seetõttu, et kogu pildi ilu sõltus peamiselt negatiivi kvaliteedist ehk ühest fotograafi nupuvajutusest. Ülejäänu oli vaid pingutus, et seda kvaliteeti paberile saada. Kuid kogu see protsess oli võluv just seetõttu, et oli kordumatu. Iga foto oli kunstiteos. Iga foto oli väärtustatud autori – teose looja kaudu. Nüüd aastaid hiljem tehnoloogilise arengu tulemusena on fotograafia minu jaoks kaotanud oma võlu ja ainukordsuse ehk kunstilise väärtuse. Digitaaltehnoloogia ja pilves säilitamise võimalus on loonud olukorra, kus jäädvustatakse päevas ettekujuteldamatu hulk infot, mis omakorda on kahandanud fotograafia kui kujutava kunsti väärtust. Kahandanud just seetõttu, et hetke jäädvustamine, säilitamine ja kopeerimine on igaühe loomulik tegevus. See omakorda tõstatas minu jaoks küsimuse, milles seisneb foto väärtus.

Eelmisel aastal, kui mul tuli otsustada Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputöö teema, polnud keeruline valida. Tahtsin fotograafina teha midagi sellist, mida igaüks ei tee, mis oleks eriline ja kordumatu. Kastkaamera ehitamine ja ferrotüübi tegemine tundus ahvatlevana. Ühtlasi uurisin autorluse mõistet ja selle muutumist fotograafias digitaalajastul ning sellega kaasnevaid probleeme.

valmis_kaamera_07

Autorluse mõiste fotograafias

Keda või mida peetakse silmas autorina? Me ei mõtle enamasti sõna „autor“ tähendusele. Tundub enesestmõistetav, et tegu on kellegagi, kes on midagi loonud. Juriidilises tähenduses autoriõiguse seaduse järgi on autor füüsiline isik või isikud, kes on loonud teose. Kuid mida käsitletakse teosena seaduse mõistes? Autoriõiguse seaduses on öeldud, et teoseks loetakse mis tahes originaalset tulemust kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil.

Veebiavarused on täis kõikvõimalikke fotosid, mille on teinud väga erinevad inimesed väga erinevate vahenditega ning eesmärkidel. Kas siis kõik nende fotode tegijad on autorid? Professor Heiki Pisuke ütleb: „Kõik inimesed on autorid, ainult suurem osa neist ei tea seda.“[1] Kuid mis on sellisel juhul fotograafias teos? Iga päev tehakse hulgaliselt fotosid, mille eesmärk polegi edasi enda mõnd ideed, millega ei soovita midagi öelda, vaid lihtsalt fikseerida objekti või sündmust. Kas ka sellisel juhul on tegemist teosega?

Triin Reinmaa kirjutab oma lõputöös, et fotot pole alati peetud teoseks. Kuni 19. sajandi lõpuni peeti fotograafiat dokumenteerimiseks, kuna fotod kajastasid liiga tõetruult tegelikkust. Alles 19. sajandi lõpus muutus arusaam fotograafiast ning seda hakati käsitlema kui kunstiliiki.

Kuid tänapäeval on foto teos ning seaduse mõistes otseselt seotud autori mõistega. Teos on iga foto sõltumata sellest, kas selle on teinud professionaalne fotograaf või asjaarmastaja. Triin Reinmaa kirjeldab fototeose tekkimise põhimõtet, toetudes mõistele „fotograafia“ kui valgusega kirjutamine. Sellest tulenevalt defineerib ta ka fototeost. Fotograafia on optilise kujutise püsiv jäädvustamine valguse või muu elektromagnetilise kiirguse abil kas keemiliselt valgustundlikule materjalile või elektrooniliselt sensorile. Seega pole oluline, kas foto tegemiseks kasutati valguskiirgust, röntgenkiirgust, infrapunatehnikat, kompuutertomograafiat või kas foto on salvestatud negatiivile või mälukaardile. Fotograafiateos on fotograafiale iseloomuliku protsessi tulemus.[2] Sellest tulenevalt on autor iga isik, kes on teinud ükskõik millise foto.

Väärtuse mõiste ferrotüübi näitel

Kõigepealt tuleks lahti mõtestada, mida tähendab „väärtus“. Margit Sutrop selgitab, et sõna „väärtus“ kasutus on lai, ent kõige levinuma määratluse kohaselt on väärtused soovide objektid, mis juhivad meie toimimist. Öelda, et mingi asi on väärtuslik, tähendab, et seda tahetakse omada, saada või teha. Kuid fotograafias käsitletakse väärtust kui filosoofilist ja eetilist mõistet, mis iseloomustaks objekti ehk teost ehk täpsemalt mõiste „väärtus“ seost originaalsuse, autorluse ja usaldusväärsusega. Teisisõnu, foto kui teose väärtus sõltub autorist – kuidas ta väärtustab oma tööd, millega loob usaldusväärsuse ning kuidas tajuvad teda selle kaudu teised. Ilmselt seetõttu ongi digiajastul tunduvalt raskem rääkida foto väärtusest kui filosoofilisest-esteetilisest väärtusest, sest fotode valmistamine ei ole kuigi vaevanõudev protsess ning nende tootmine on pea iga inimese igapäevane tegevus. Arenenud tehnoloogia on kahandanud fotode dokumentaalset usaldusväärsust ja kunstilist originaalsuse taotlust. Peeter Linnap on välja toonud, et fotod on oma paljususe, dubleeritavuse ja originaali puudumise tõttu väärtuste süsteemis odavad pildid. Kuid peamine on, et neis puudub ainueksemplaarsuse ja raskesti saavutatavuse potentsiaalselt kõrge hind.[3]

Püüan illustreerida väärtuse mõistet ferrotüübi näitel ja selgitan, mis on ferrotüüp. Ferrotüüp on fototeos, mille puhul kasutatakse kujutise saamiseks metallpõhimikul valgustundliku kihi sideainena kolloodiumi, st kasutatakse märgkolloodiummenetlust. Ajalooliselt on ferrotüüpia üks vanemaid fotomenetluse viise. Märgkolloodiummenetluse patenteeris 1851. aastal Frederick Scott Archer (1813–1857). Kuigi kolloodiumiga tehti eksperimente juba varem ja Gustave Le Gray (1820–1884) teatas 1850. aastal ideest kasutada valgustundliku kihi sideainena klaasplaadil albumiini asemel kolloodiumi, patenteeris Archer selle meetodi täiustatud variandi – märgkolloodiummenetluse aasta hiljem 1851. aastal.[4] Ferrotüübi eripära on, et sel puudub teistele oma ajastul kasutusel olnud fotode põhimikele ning hilisemale filmiajastule omane negatiivi ja positiivi eristus. Ehk puudub n-ö esmane originaal – negatiiv, millest on võimalik teha palju positiive. Võrdluseks võib tuua ambrotüübi, mille puhul kasutatakse ka märgkolloodiummenetlust, kuid mida annab vaadelda ka negatiivina. Ferrotüübi puhul joonistatakse kujutis valgusega metallplaadile, mis on eelnevalt kaetud musta värvi või tumeda lakiga ning töödeldud valgustundliku kihiga. Tume põhimik on oluline, sest ferrotüübi puhul saadakse nõrgalt alasäritatud negatiivkujutis, mis tumedal taustal mõjub positiivina.

Paul Sergeant kirjutab, et ferrotüüp sai populaarseks 19. sajandil, kuna oli esimene versioon silmapilkselt valmivast fotost.[5] Kuid eelkirjutatust näeme, et ferrotüüp, kuigi omal ajal populaarsust leidnud kiire menetluse tõttu, on ainulaadne, originaalne. Seda võib küll ümber pildistada või digiteerida, kuid ei saa reprodutseerida ja pole võimalik luua koopiat, mida ei saa originaalist eristada. Ka Paul Sergeant rõhutab, et ferrotüübil on omased tunnused, mis teevad selle unikaalseks ja ihaldatud meediumiks. Ferrotüübist ei saa negatiivi, mille abil luua lõputuid reproduktsioone originaalist. Igast plaadist saab üheainsa pildi, mis loob teosele juurde väärtuse, olenemata pildistatud objekti teemast.

Kui digitaalajastu on loonud võimaluse täielikult manipuleerida fotograafilist meediumi, siis ferrotüüp lubab pildistataval laskuda füüsiliselt protsessi ja tunda, kuidas oli olla pildistatav 19. sajandil.[6]

Unikaalsemaks kui teised fotograafilised meediumid teeb Sergeanti meelest ferrotüübi ka asjaolu, et protsessi käigus on otsene kontakt pildistatava ja fotograafi vahel. See on üks vähestest fotograafilistest protsessidest, kus lõpp-produkt valmib samas ruumis pildistatavaga.[7]

Paul Sergeant leiab, et viimastel aastatel, kui fotograafia tehnoloogia areneb edasi kohakuti digitaalfotograafia ajastuga, on ferrotüüp ja teised 19. sajandi protsessid taaselustunud. Ta kirjeldab, et ajast, mil ta alustas oma ferrotüübi stuudioga, on ta hakanud aru saama, et ferrotüübi protsess on praegu aktuaalsem kui kunagi varem ja mitte ainult portreemeediumina, vaid ka kunstilise meediumina. [8]

Enne digitaalfotograafia aega olid fotod objektid, ihaldatud kunstiteosed, perepildid, politsei asitõendid. Fotograaf tegi enne pildistamist palju valikuid, ei olnud palju kordusvõtteid, nagu on omane digifotograafiale. Fotod tulid füüsilise kahemõõtmelise vormina. Mitte kõigil ei olnud kaameraid, fotograafia oli väga tehniline protsess – pidi teadma, kuidas kaamerat kasutada, filmi ilmutada ja fotosid paberile panna. Kõike seda saab tänapäeval teha aga app’ide abil.[9] See toobki meid tagasi väärtuse juurde – ferrotüübi väärtus seisneb selle originaalsuses, unikaalsuses, autorluses ning raskesti saavutatavuses.

Ferrotüübi valmistamise tööprotsess

Lõputöö praktiline osa algas juba 2015. aasta detsembris, kui alustasin Eesti Rahva Muuseumi kogudes vanade kastkaamerate uurimist ja mõõdistamist. Eesmärk oli ehitada vana kaamera järgi uus kastkaamera, millega on võimalik luua ferrotüüp kui ainulaadne fototeos.

Pärast kaamerate uurimist ja internetist info juurde otsimist oli selge, milline kaamera peab tulema. Kaamerale objektiivi leidmisel tulid kasuks tutvused vanemate fotograafide seas ja varsti oli ka see olemas. Eesti Eesti Rahva Muuseumis olevate kaamerate uurimisel jõudsin järeldusele, et minu kaamera peab hakkama tegema 13 × 18 cm (5 × 7’’) suurusega pilte, mis oli üks levinuimaid formaate.

PILT_1

Kaamera ehitamist alustasin jooniste tegemisest. Et plaanis oli teha kaamera, mis oleks ehituselt väga lihtne ja kõigile jõukohane valmistada, otsustasin lõõtsa ehitusest loobuda. Läksin seetõttu fotograafia ajaloos veelgi kaugemale ning võtsin nõuks teha kastkaamera – kaamera, mille puhul pildi teravustamiseks liiguvad kaks kasti üksteise sees (ingl sliding box camera). Sellise kaamera patenteeris esimesena Louis Jacques Mandé Daguerre, kes kujundas kaamera oma dagerrotüüpia protsessi jaoks.[10]

PILT_2

Kaamera ehitamise juures oli mulle abiks Eesti Rahva Muuseumi puidurestauraator Arvi Tragel. Minu tehtud jooniste ja Arvi puidutööoskuste abil saime kaamera osad välja lõigatud ja kaamera kokku pandud. Selle juurde käivad detailid kujunesid välja töö käigus ja sõltuvalt olemasolevatest materjalidest.

PILT_4

Käty Tarkpea juhendamisel tegin kaamerale mattklaasi, mis pidi algselt vahendite puudumise tõttu käima sama kassetti sisse kuhu ka valgustundlik plaat, kuid sai hiljem endale päris raami. Kassett oli mõeldud klaasnegatiividele, kuid raha kokkuhoiu mõttes sai see ümber ehitatud märgkolloodiumtehnika jaoks.

PILT_3

Et pleksiklaasist plaate tundlikustada, ehitasin piltide järgi hõbenitraadi lahuse vertikaalvanni ja sellele vineerist valguskindla ümbrise. Kuna Eestis vajalikku keemiat ei müüda, tuli see tellida välismaalt.

Enne oma lõputöö alustamist teadsin vaid, et see on teema ja tehnika, millega tahan tegeleda, kuid märgkolloodiumi protsessist olin vaid põgusalt kuulnud. Märgkolloodiumi tehnikas tehakse pilte nii klaasile kui ka mustaks värvitud alumiiniumplaadile. Esimene neist on ambrotüüp, mis on kopeeritav, teine ferrotüüp, millest tuleb positiiv ja on kopeerimatu ainueksemplar. Materjale läbi lugedes ja juhendaja õpetuste abil sai kõik teoreetiliselt selgeks. Laboris see nii lihtsaks ei osutunud. Kui omal ajal oli märgkolloodium kiire ja odav tehnika, siis tänapäeval on see pigem aeganõudev ja kulukas hobi. Materjalid ei ole odavad ja minu arvates on see pigem kunst ning sel on vähe ühist kiirfotoga, mis ta kunagi oli. Ferrotüüpe tehes ei saa mitte kunagi kahte ühesugust fotot. Tulemus sõltub ka sellest, kuidas kolloodiumit plaadile valada, kas hõbenitraadi lahus on väsinud või must ja kuidas ilmutit plaadile kallata. Iga pilt näeb välja kui teos, kaasa arvatud need, mis tehnilises mõttes peaksid olema praagid.

Lõputööna valmisid kastkaamera ja unikaalne fototeos – ferrotüüp, millel on kujutatud teose autor.

PILT_5 PILT_6

Huvilistel on võimalik tööd vaadata 16. juulini 2016 Nooruse galeriis.

[1] Pisuke, Heiki. Autor.ee.

[2] Reinmaa, Triin 2015. Fotod autoriõiguses. Tallinn, lk 8.

[3] Linnap, Peeter 2008. Fotoloogia. Tallinn, lk 90.

[4] Kadi Sikka, Merilis Roosalu 2014. Teavik. Märgkolloodiummenetlus. Tallinn.

[5] Sergeant, Paul 2012. The Tintype Today. – photo technique. March-April.

[6] Ibid.

[7] Ibid.

[8] Ibid.

[9] Ibid.

[10] Camerapedia. Camerapedia.wikia.com.

Leave a Reply