Tekst: Karoliine Korol, konservaator

Paljudes muuseumides täheldati juba 1990. aastal, et teatud plastikud vananevad teistest plastmassidest palju kiiremini ning eritavad kahjulikke gaasilisi ühendeid, mis mõjutavad muude materjalide (nt paberi, metalli ja tekstiili) säilivust. Peale selle on eralduvad ühendid tihtilugu ka inimorganismile kahjulikud, nii et siin välja toodud plastmassidesse tuleb suhtuda kõrgendatud tähelepanuga.

Juttu tuleb viiest plastikust, mis on plastikute konserveerimise maailmas kantud „pahatahtlike plastikute“ (malignant plastics) nimekirja. Nendeks on nitrotselluloos, tselluloosatsetaat, pehmendatud polüvinüülkloriid, polüuretaanvaht ja vulkaniseeritud kummi.

Nitrotselluloos

Nitrotselluloos (nitrocellulose, NC) on lämmastik- ja väävelhappega modifitseeritud tselluloos, mille leiutajaks loetakse inglise metallimeistrit Alexander Parkesi, kes tutvustas parkesiinist (Parkesine’ist) valmistatud esemeid Londonis 1862. aastal. Laialdasemalt on see mitmekülgne poolsünteetiline plastik alates 1870. aastatest tuntud tselluloidi (Celluloid’i) nime all, mis on sisuliselt sama mis parkesiin, kuid millele Ameerika leiutajatest vennad Hyattid lisasid pehmendusainena kamprit. Tegemist on termoplastikuga, millest sai valmistada elevandiluulaadseid kõvasid esemeid (nt piljardikuule), aga ka painduvaid läbipaistvaid kilesid. Nitrotselluloosi oli lihtne mitmetesse värvivarjunditesse toonida, mistõttu uus materjal saavutas õige pea populaarsuse tarbekaupade ja nipsasjakeste seas. Lisaks leidis see tänu George Eastmanile alates 1889. aastast rakendust foto- ja filmipõhimikena.

Foto1 ja Foto 2: Näited tselluloidist esemetest: elevant (ERM A 800:19) ja prillitoos (ERM 920:47).

Kui paigutada „pahatahtlikud plastikud“ pingeritta, siis oleks nitrotselluloos kahtlemata esimesel kohal. Põhjusi selleks on mitmeid. Peamine ja kõige olulisem on see, et nitrotselluloosist eralduvad vananedes lämmastikoksiidid, mis moodustavad õhus leiduvate veemolekulidega reageerides mürgise lämmastikhappe. Selliste gaaside sissehingamine võib ärritada nina ja kõri. Otsene kokkupuude lämmastikhappega ärritab nahka ja silmi. Õnneks on inimeste kokkupuude vananeva tselluloidiga enamasti lühiajaline. Kui läheneda asjale eseme seisukohast, siis on olukord sootuks teine. Näiteks 1915. aastal valmistatud tselluloidkamm on eralduva lämmastikhappega pidanud otseses kokkupuutes olema 100 aastat! Eriti hull on lugu siis, kui eset on säilitatud kinnises keskkonnas.

Võtame näiteks nitrotselluloosist valmistatud prilliraamid, mida on säilitatud aastakümneid originaalkarbis. Aegamööda kogunenud lämmastikhape ei pääse karbist välja ning kahjustab järjepidevalt prilliraame. Siinkohal tuleb mainida, et lämmastikuühendid ei ole sugugi ainsad, mis nitrotselluloosist eralduvad. Ka pehmendusainena kasutatud kamper ei taha sugugi tselluloidis püsida. Kampri kao tagajärjel tõmbub ese kokku ning sellesse tekivad läbivad mikromõrad. Seega on lämmastikhappel võimalus lisaks pindmisele kahjustamisele mõrade kaudu materjali ka seespoolselt kahjustada. Hape lõhub polümeerahelaid. Tulemuseks on väga rabe ja happeline plastik, mis puruneb kaugele arenenud vananemisstaadiumis pelgalt õrnal puudutusel. Lisaks põhjustab lämmastikhape metallide korrosiooni, värvipigmentide luitumist ning lähedal olevate esemete muutumist happeliseks.

 

Foto 3 – 6: Tselluloidist prilliraamid ühes karbiga. Üleval vasakul on 2004. aastal tehtud foto, kus prilliraamid on terved. 2015. aasta kevadel tehtud fotodel näeb aga, kuivõrd ulatuslikult on toimunud eseme degradatsioon. Mitmes kohas on plastik purunenud, hulgaliselt on läbivaid mõrasid. Metallosad on tugevalt korrodeerunud. Ese on väga rabe ning suures purunemisohus. (ERM A 853:57, A. Karm)

Molekulide migratsioonile ja lämmastikhappe moodustamisele annavad hoogu kõrge temperatuur (termolüüs) ja niiskus (hüdrolüüs). Kui meenutada minu eelmise kuu blogisissekannet „Plastik kui imiteerija“, tasub mainida, et elevandiluud imiteeriv tselluloid on stabiilsem kui kilpkonnakilbi imitatsioon, kuna esimene sisaldab tsinkoksiidi, mis lämmastikuga reageerides moodustab tsinknitraadi ning stabiliseerib materjali.

Teine väga oluline põhjus, miks nitrotselluloosi „pahatahtlikuks“ nimetatakse, on selle tuleohtlikkus. 1860. aastate alguses lämmastik- ja väävelhappe ning tselluloosiga katsetanud Parkes ei tulnud sellise materjalikombinatsiooni peale siiski täitsa ise. Esimesena tegi seda 1846. aastal Šveitsi keemik Christian Friedrich Schönbein. Tema leiutisest ei saanud aga valmistada kamme ega prilliraame. Valminud materjal oli äärmiselt kergesti süttiv ja sobis seetõttu lõhkeaineks. Schönbein leiutas püroksüliini ehk puuvillapüssirohu (gun gotton), mis oli tavalisest püssirohust kuus korda võimsam.

Enne kui vennad Hyattid oma kunstelevandiluule kamprit lisasid, juhtus legendide kohaselt nende piljardikuulidega ärevust tekitavaid äpardusi. Üks vendadest saanud kord kirja Colorado piljardisalongi omanikult, kes olnud mures kuulide kokkupõrkel tekkivate pisemate plahvatuste pärast. Plahvatused ei olevatki otseselt omanikku häirinud, aga muret olevat tekitanud see, et paukude peale hakkas iga mees oma revolvriga vehkima (tegemist oli nn westerni-ajaga)!

Foto 7: 1883. aastal pildistatud piljardisalong Uus-Mehhikos.

Tunduvalt tõsisem tuleohtlikkuse probleem tekkis 1889. aastal Pariisi näitusel tutvustatud nitrotsellulooskiududest valmistatud siidiga, mida kutsuti selle leiutaja Comte Hilaire de Chardonnet järgi Chardonnet’ siidiks. Vaimustunud naisterahvad kandsid särades uhkeid haute couture’i kleite, mida oli looduslikust siidist pea võimatu valmistada. Kahjuks läksid kleidid küünlaleegi läheduses aga otseses mõttes särama, mistõttu Chardonnet’ siid pälvis peagi hüüdnime „ämma siid“.

Vaatamata kampri lisamisele, mis takistas nitrotselluloosi kiiret süttimist, on tselluloidfilmilintide säilitamine ohtlik ettevõtmine. Nagu ennist mainisin, aurustub kamper toatemperatuuril tselluloidist ajapikku välja. Seega muutuvad sellest valmistatud filmilindid üha enam tuleohtlikuks. Tähelepanu väärib asjaolu, et nitrotselluloos on isesüttiv ning vananenud materjali puhul võib süttimistemperatuuriks olla vaid mõnikümmend kraadi üle toatemperatuuri. Meeles tuleb pidada, et nitrotselluloosi degradatsiooni tulemusel eraldub soojus. Kui vananevaid filmilinte on palju, võib temperatuur lintide vahetus läheduses tõusta sedavõrd kõrgele, et põhjustab nende süttimist. Põledes on nitrotselluloosi leegi kuumus 15 korda kõrgem puidu põlemise omast ning leeki ei saa veega kustutada, kuna nitrotselluloosi põlemisreaktsioon toodab ise põlemiseks vajalikku hapnikku. Põlemisel eraldub suures koguses väga mürgiseid ja plahvatusohtlikke gaase, mida tuleleek omakorda süütab. Seega on nitrotselluloosist valmistatud varajased filmilindid väga ohtlikud ning vajavad säilitamiseks eritingimusi.

Foto 8: Kaadrid videost, kus näidatakse tselluloidist filmilindi põlemise kulgu. Iga pilt on võetud 10-sekundilise vahega. Tuleleek saavutas tipphetke 50 sekundiga.

Vaata videot YouTube-ist:

Nitrotselluloosi eristab teistest plastikutest vananedes eralduva kampri lõhn, mis meenutab männivaiku. Esemed on tihtilugu väga õhukese seinapaksusega, detailirikkad ja kerged. Materjal võib olla läbipaistev või matt, valge või värviline. Palju valmistati pärlmuttertoone ja kilpkonnaluu imitatsiooni (eriti prilliraamide ja kammide puhul). Identifitseerimisel võib abi olla ka teadmisest, et alates 1930. aastatest ilmus tselluloidi kõrvale tselluloosatsetaat, mis trügis toodangu mahu poolest peagi tselluloidist ette (nii esemete kui ka filmilintide osas).

Nitrotselluloosist valmistatud esemeid tuleb säilitada hästi ventileeritud ruumis. Säilituskarpidesse peab lisama happeid koguvaid ühendeid (aktiveeritud sütt, tseoliite). Kindlasti ei tohi esemed olla üheskoos metallist, tekstiilist ja paberist museaalidega. Säilitusruumis peaks olema küllalt madal ja stabiilne suhteline õhuniiskus (~40%) ning madal temperatuur (< 15°C). Aktiivselt vananevad nitrotselluloosesemed tuleb kindlasti teistest esemetest eraldada.

Tselluloosatsetaat

Esmakordselt valmistas tselluloosatsetaati (celulose acetate, CA) prantsuse keemik Paul Schützenberger 1865. aastal. Selleks kuumutas ta puuvilla äädikhappe anhüdriidiga. Protsessi oli aga keeruline kontrollida, mistõttu kaubandusliku tselluloosatsetaadi valmistamine jäi veel mitmeks aastakümneks võimatuks. Alles 1909. aastal algas tasapisi tuleohtlike tselluloidfilmilintide asendamine tselluloosatsetaadist turvafilmidega (nitrofilme kasutati tegelikult veel kuni 1950. aastateni). Kaubanduslikul eesmärgil alustati tselluloosatsetaadi lehtede ja varraste tootmist 1927. aastal, 1930. aastate alguses ka vormimispulbrina. Ajavahemikul 1920–2000 kasutati tselluloosatsetaadist kilelehti animafilmide tegemisel.

Foto 9: Detail Disney multfilmi “Pinocchio” (1940) tselluloosatsetaadist valmistatud kaadrist.

Käega katsudes meenutab tselluloosatsetaat looduslikku materjali. Arvatavasti seetõttu saigi sellest meelismaterjal nipsasjakeste tootmisel, mis on tihti otseses kokkupuutes inimkäega, näiteks prilliraamid, sulepead, söögiriistasabad, juukseklambrid ja pandlad. Prilliraame ja tööriistade käepidemeid tehakse jätkuvalt tselluloosatsetaadist, mille oluliseks omaduseks on küllalt tugev vormimisjärgne kokkutõmbumine. Nõndaviisi kinnituvad näiteks tööriistade metallosa otsad tihedalt plastikusse.

Tselluloosatsetaat vananeb umbes samamoodi nagu nitrotselluloos. Selle vananemisreaktsioonid on samuti keemilised ja füüsikalised. Pehmendite kadu põhjustab plastiku kokkutõmbumist, kleepuvust ning haprust. Mõningal juhul võib eseme pinnalt leida isegi pehmendite õlijaid tilgakesi. Hüdrolüüsi tulemusel eralduv äädikhape on äädikalõhnaline, mistõttu seda protsessi nimetatakse „äädikhappe sündroomiks“ (vinegar syndrome). Peale äädikhappe eraldub tselluloosatsetaadist veel ka väävelhape. Happelised gaasid muudavad eseme ning seda ümbritseva keskkonna happeliseks. Eriti ohtlik on see metallidele, tekstiilidele ja paberile. Ka inimesele on eralduvad happelised ühendid kahjulikud, ärritades nina (juba paaritunnine kokkupuude kehva õhuvahetusega ruumis võib nina kipitama panna), silmi ja hingamisteed.

Erinevalt tselluloidist jääb tselluloosatsetaadi pehmendi (enamasti dietüülftalaat, DEP) eseme pinnale, muutes selle kleepuvaks. Nõnda on näiteks filmilintide puhul oht kokku kleepuda. Ühtlasi võivad kleepuvad esemed teiste museaalide või pakendite külge kinni jääda. Uuringute kohaselt võib DEP kahjustada elusorganismide närvisüsteemi ning mõjutada loodete suguelundite arengut. Sellised uuringud on muidugi tehtud selleks, et kontrollida toidu- ja kosmeetikatööstuse toodangut, millega väga paljud inimesed igapäevaselt kokku puutuvad. Samas annavad vananevad tselluloosatsetaatesemed kindlasti omapoolse panuse nendega tihti tegeleva inimese organismi kahjustamisse.

Tselluloosatsetaadist valmistatud esemeid tuleb säilitada nii nagu nitrotselluloosi puhul.

Pehmendatud PVC

1912. aastal patenteeris vene keemik Ivan Ostromõslenski polüvinüülkloriidi (polyvinyl chloride, PVC) valmistamise. Uus plastik pidi asendama tuleohtlikku nitrotselluloosi. Laialdasemat kasutust see siiski toona ei leidnud. 1926. aastal tegi Ameerika keemik Waldo Semon PVC arenguloos olulise sammu, kui otsis sünteetilist asendust kallinevale looduslikule kummile. Semoni otsingud juhatasid ta vinüülkloriidini, mille valmistamine õnnestus piisavalt ladusalt, et seda kaubanduslikult toota. 1933. aastal töötas ta välja pehmendatud polüvinüülkloriidi (plasticized polyvinyl chloride, PPVC). PPVC-d hakati enam kasutama Teise maailmasõja ajal, mil see asendas kaablite isoleermaterjalina looduslikku kummit. Tänu kõrgele kloorisisaldusele (kuni 57%) olid PPVC isolatsioonid mittesüttivad, vastupidavad õlidele ja veele ning mis kõige olulisem – need ei reageerinud vasktraadiga.

Pehmendatud PVC on säilitamise mõttes tülikas materjal. Alates 1950. aastatest hakati sellest laialdasemalt valmistama jalanõusid, veekindlaid rõivaid, majapidamistarbeid, mänguasju ja pakendeid. Seetõttu on PPVC museaalide seas küllalt tihti esinev plastik. Kahjuks on see ka üks ebastabiilsemaid plastikuid, mille keemilised ja füüsikalised kahjustused on väliselt nähtavad ning teisi esemeid ja ka inimorganismi kahjustavad.

PPVC vananemine on seotud sinna lisatud pehmendite (kuni 50%) ja lisaainete vananemisega. Pehmendeid lisatakse muidu rabeda ja kõva PVC elastsuse parandamiseks, külmakindluse suurendamiseks ja sulamistemperatuuri alandamiseks (mis on abiks vormimisel). Enam levinud pehmendid on ftalaadid, mis on polümeeriga seotud nõrkade sidemetega. Seetõttu on neil lihtne end molekulahelast lahti rebida ning eseme pinnale migreeruda, moodustades kleepuva kihi, mis seob endaga mustust, keemilisi ühendeid ja niiskust. Alates 1950. aastatest hakati PPVC pehmendamiseks kasutama di(2-etüül-heksüül)ftalaati (DEHP), mille lisamine Euroopa Liidus 2006. aastal keelustati. Toatemperatuuril aurustub DEHP eseme pinnalt väga aeglaselt. Aja jooksul võib kleepuvat pehmendit pinnale lõpuks nii palju koguneda, et see hakkab esemelt lausa tilkuma. Tegemist on mürgise ainega, mis võib põhjustada allergiat. Pikaajalisem kokkupuude võib kahjustada immuunsussüsteemi, soodustada maksavähi teket, kahjustada viljakust ning põhjustada rasvumist. DEHP imiteerib östrogeeni, mõjutades elusorganismide hormoontaset. Seda kõike tuleb meeles pidada inimesel, kes puutub tihedamalt kokku vananevate PPVC-st esemetega. Neid käsitsedes peab kandma kindaid ja kaitsemaski, kuna ftalaadid pääsevad meie organismi seedesüsteemide ning hingamisteede kaudu. Pärast eseme puudutamist tuleb kindlasti käsi pesta.

 

Foto 13: PPVC-st valmistatud mänguasja pinnale migreerunud pehmendusaine on selle kleepuvaks muutnud. (ERM A 924:30)

PPVC pinnale võib tekkida ka tahke kristalja aine kiht, mille põhjustajaks võivad olla tootmise lihtsustamiseks lisatud libestusained (nt steariinhape) või ka hüdrolüüsi tulemusena kristalleerunud ftalaadid. Sellise kihi teket nimetatakse materjali õitsemiseks (bloom). PPVC-le endale tekkinud kiht kuigi kahjulik ei ole, küll aga võivad pinnale migreerunud ained kahjustada kokkupuutuvaid esemeid, põhjustades plekke või korrosiooni.

Lisaks pehmendus- ja libestusainetele eraldub PPVC-st molekulahelas moodustuv HCl, värvitu vees lahustuv gaas, mis moodustab õhuniiskusega kokkupuutel soolhappe. Kui PPVC-st valmistatud eset säilitada suletud keskkonnas (karbis, sahtlis jms), hakkab HCl eseme vananemist kiirendama. Tähelepanelik tuleb olla karpide avamisel, kus vananev ese pikemat aega on sees olnud. Materjalist eralduv vesinikkloriid koguneb ajapikku karbi sisse ning pääseb selle avades inimese hingamisteedesse, kus see võib põhjustada põletikku, haavandeid ning kopsuturset.

 

Foto 14: PPVC-st valmistatud mänguasja pinnale migreerunud kristalliseerunud libestusaine (autori foto).

PPVC-st valmistatud esemeid tuleb säilitada teistest museaalidest eraldi. Kindlasti peab säilitusruumis olema toimiv ventilatsioonissüsteem, mis eemaldab eraldunud vesinikkloriidi. Säilitusruum peaks olema jahe (<15°C) ja küllalt kuiv (RH ~40%). Pinnale migreerunud pehmendusaineid on võimalik lahustiga niisutatud lapiga eemaldada, kuid ebasobivate säilitustingimuste juures muutub materjal küllalt kiiresti jälle kleepuvaks.

Polüuretaanvaht

Polüuretaani (polyurethane, PU, PUR) avastas 1937. aastal Saksamaal Otto Bayer. Algselt hakati seda välja töötama kiudude tootmiseks. Teise maailmasõja tõttu pidurdus arendus ning alles 1954. aastal alustati polüuretaani tootmist vahtmaterjalina. PU-vahud võivad olla jäigad, pooljäigad ja pehmed. Vahu tihedus sõltub sellest, kui palju gaasi tootmisprotsessi ajal polümeerisegusse lastakse. Pehmet vahtu kasutatakse polsterdustöödeks. Kõvadest vahtudest toodetakse näiteks puiduimitatsioone (laetalad, reljeefsed dekoratsioonid) ja toolikorpusi.

Pehme polüuretaanvahu ehk rahvakeeli porolooni vananemine on seotud foto- ja termooksüdatsiooni ning hüdrolüüsiga. Kuna PU-vaht on avatud pooridega materjal, on see kergesti kahjustatav hapnikust, valgusest ning niiskusest. Selle vananemine algab juba tootmisel, mil vahu valmistamiseks puhutakse vedelasse polümeerisegusse hapnikku ning luuakse nõnda soodsad tingimused materjali oksüdatsiooniks. Sagedased kahjustused on eseme lössivajumine, murenemine, kleepuvus ja värvimuutus (tumedamaks). Tasub teada, et polüuretaanvahtusid on kaht sorti: polüurtaaneeter ja polüuretaanester. Esimene vananeb peamiselt oksüdatsiooni tulemusel ning muutub väga rabedaks ja kõvaks, teine läheb aga vastupidiselt hüdrolüüsi tõttu kleepuvaks ja nätskeks. Pehme mööbli valmistamisel on enamasti kasutatud polüuretaanesteri vahtmaterjali, nii et ilmselt on nii mõnigi inimene pehme mööbli kattekanga vahetamisel kokku puutunud kleepuva oranži kokkuvajunud polstrikihiga.

Foto 15 – 16: PU-vahtu on tihtipeale kasutatud märkamatutes kohtades. 1972. aastast pärineva raadio puhul on see rakendust leidnud patareiaugus. Väga rabedaks ja tumepruuniks muutunud vahtmaterjal oli algselt elastne ja helekollakas. (ERM A 914:32, A. Karm)

Polüuretaanvahu „pahatahtlikkus“ seisnebki suures osas selle kleepuvuses. Seetõttu tuleb väga tähelepanelik olla ning PU-vahu vastu toetavad materjalid silikoon- või polüesterkilega eraldada. Sarnaselt teistele „pahatahtlikele plastikutele“ eralduvad ka polüuretaanist vananedes gaasilised ühendid, sedapuhku siis lämmastikühendid, mis võivad kõrval asetsevaid esemeid kahjustada. Gaasiliste ühendite kuhjumise vältimiseks tuleb säilitusruumis tagada hea ventilatsioon. Oksüdatsiooni (peamiselt fotooksüdatsiooni) takistamiseks ei tohi esemetele langeda UV-kiirgust, hüdrolüüsi vältimiseks peab säilituskeskkond olema küllalt kuiv (RH 40%). Jällegi on soovitatav jahedama temperatuuriga säilitusruum (<15°C).

Vulkaniseeritud kummi

Vulkaniseeritud kummiks nimetatakse looduslikku heveapuult saadud kummit, mida on teatud kuumuse ja väävlikogusega töödeldud. Tegemist on protsessiga, mille tulemusel paranevad tunduvalt kummi mehaanilised ja keemilised omadused. Esmakordselt katsetas nõndaviisi kummi töötlemist 1839. aastal Ameerika leiutaja Charles Goodyear. Olenevalt väävli kogusest saab toota eri kõvadusega kummit. Tavalise vulkaniseeritud kummi (nt autokummid) juures kasutatakse 2–3% väävlit, eboniidi (Ebonite’i) juures aga 32%.

Kummi on väga omapärane materjal, mis reageerib keskkonnateguritega teistest plastmaterjalidest pisut erinevalt. See on väga tundlik oksüdatsioonile ning ka hüdrolüüs on selle tugevaks kahjustusprotsessiks. Kummi vananemise üheks võimaluseks on nn väsimine, mis sõltub mehaanilistest mõjutustest. Levinuimad muutused on molekulahelate katkemine (kummi muutub väga pehmeks ja kergesti rebenevaks) või molekulahelate põikisidestamine (kummi muutub kõvaks ja rabedaks). Viimast esineb paljudel kummist museaalidel.

Foto 17: Vulkaniseeritud kummist purgikaane alumine äär on tahenenud, kokku tõmbunud ning muutunud rabedaks. (ERM A 963:28, A. Karm)

Vulkaniseeritud kõva kummi on ümbritsevatele esemetele kahjulik sinna lisatud väävli tõttu. Vulkaniseerimisprotsessis kasutatud suur väävlikogus hakkab ajapikku materjalist gaasi näol eralduma. Reageerides hapniku ja õhuniiskusega moodustub lõpuks väävelhape. Eboniidi pind muutub äärmiselt happeliseks ning sellelt võib leida isegi väävelhappe tilgakesi. Vanemate eboniidist esemete (eelkõige tumedate) puhul võib nende pakkematerjalidel märgata kollakaid tilgakesi. Tegemist on antioksüdantidega, mis on materjali pinnale kogunenud ning määrivad kokkupuutel teisi materjale.

Vulkaniseeritud kummist esemed tuleb teistest museaalidest (eriti hõbedast ja vasest) eraldada, paigutada hästi ventileeritud ruumi või ühes happeid koguvate materjalidega hoiukarpi. Alandades RH-d väheneb ka väävelhappe moodustumise kiirus. Vananevad kummiesemed ei tohiks omavahel kokku puutuda. Kui eset on vaja voltida (nt kummimantlid jms), tuleks kihtide vahele paigutada mittekleepuva materjali lehed.

On äärmiselt oluline mõista, missugused plastikud võivad vananedes „pahatahtlikeks“ osutuda. Neist valmistatud esemete seisundit tuleb tihti kontrollida ning hetkel, mil on märgata aktiivset vananemist, need teistest museaalidest eraldada. Sel moel saab ära hoida võimalikke kahjustusi, mida ohtlikud happelised gaasid võivad teistele esemetele põhjustada. Konservaatorite ja säilitajate ülesanne on anda endast parim, et museaalid säiliksid igavesest ajast igavesti. Samas ei tohiks seda tööd ennastunustavalt oma tervisega riskides teha. Teadvustades endale, mismoodi võivad teatud plastikud meie tervist kahjustada, oskame end ka nende eest kaitsta.

Kirjandus

1. Babin, Angela. Nitrocellulose Film Hazards in Conservation, http://www.uic.edu/sph/glakes/harts1/HARTS_library/nitroflm.txt
2. Balcar, Natalie; Barabant, Gilles; Bollard, Clémentine; Kuperholc, Sara; Keneghan, Brenda; Lagunà, Anna; van Oosten, Thea; Segel, Kathrine; Shashoua, Yvonne. „Studies in cleaning plastics“. – Preservation Of Plastic Artefacts in Museum Collections. Editors: Bertrand, Lavedrine; Fournier, Alban; Martin, Grahm, Pariis: CTHS, 2012, 225 – 252.
3. Birley, Arthur W.; Heath, Richard J.; Scott, Martyn J. Plastics Materials. Properties and Applications. Second Edition. Glasgow: Blackie Academic & Professional. 1988 [Esmatrükk 1982].
4. Brydson, John. A. Plastics Materials. Sixth Edition. Oxford: Butterworth-Heinemann, 1999 [Esmatrükk 1966].
5. Christjanson, Peep. Elastomeerid ja kummid. Tallinn: TTÜ Kirjastus, 2010.
6. Christjanson, Peep. Polümeeriteaduse alused. Teine trükk. Tallinn: TTÜ Kirjastus, 2003 [Esmatrükk 2001].
7. Hatchfield, „Pollutants in the Museum Environment: Practical Strategies for Problem Solving in Design, Exhibition and Storage“. – WAAC Newsletter, New York: Western Association fot Art Conservation, Vol. 26, Nr.2, May 2004, PDF: http://cool.conservation-us.org/waac/wn/wn26/wn26-2/wn26-204.pdf, vaadatud 17.02.14.
8. Health and Safety Executive. The dangers of cellulose nitrate film. https://www.bundesarchiv.de/imperia/md/content/abteilungen/abtfa/filmtechnik_konservierung_restaurierung/2.pdf.
9. Heckman, Heather. Burn After Viewing, or, Fire in the Vaults: Nitrate Decomposition and Combustibility,http://wcftr.commarts.wisc.edu/sites/wcftr.commarts.wisc.edu/files/files/2013/11/07/10%20Burn%20After%20Viewing.pdf.
10. History – PVC. (WWW) http://www.pvc.org/en/p/history.
11. Janssen, Sarah. „Congress Must Protect People from Toxic Chemicals Known to Cause Harm: Vinyl Chloride“. – Natural Resources Defence Council, July 2010, PDF: http://www.saferchemicals.org/PDF/resources/vinyl-chloride-fs.pdf, vaadatud 25.11.13.
12. Konsa, Kurmo. Artefaktide säilitamine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.
13. Mauring, Tõnu. Plastmassid ja plastmasstooted. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1985.
14. McCormick, K; Schilling, M. R. „Animation Cels. Preserving a Portion of Cinematic History“. – Conservation of Plastics, Spring 2014, The Getty Conservation Institute, http://www.getty.edu/conservation/publications_resources/newsletters/29_1/animation.html.
15. Ministry of Manpower. Occupational Safety & Health Circular Safe Use, Handling and Storage of Nitrocellulose, PDF: https://www.wshc.sg/wps/themes/html/upload/cms/file/2000-07%20Safe%20Use%20Handling%20and%20Storage%20of%20Nitrocellulose%20(2).pdf
16. Mossman, Susan. Fantastic Plastic. Product Design + consumer culture. London: Black Dog, 2008
17. Mossman, Susan. „Synthetic Fibres, From Dreams To Reality“. – Plastics Historical Society, http://www.plastiquarian.com/index.php?articleid=552
18. Pasiuk, J. „Care and Identification of Objects made from Plastic.“ – Conserv O Gram. Washington DC: National Park Service, No. 8/4, September 2010.
19. Quye, Anita, Williamson, Colin. Collecting and Conserving, Edinburgh: NMS Publishing Limited, 1999.
20. Richardson, Emma; Giachetb, Miriam Truffa; Schillingb, Michael; Learnerb, Tom. „Assessing the physical stability of archival cellulose acetate films by monitoring plasticizer loss“. – Polymer Degradation and Stability, Vol 107, September 2014. http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0141391013004059.
21. Rosen, Stephen L. Fundamental Principles Of Polymeric Materials. Second Edition. New York: A Wiley-Interscience Publication, 1993.
22. RSC, „Plastics consercation – Barbie™ and friends.“ – http://www.rsc.org/learnchemistry/resource/res00000302/ plastics-conservation-barbie-and-friends?cmpid=CMP00000349, vaadatud 15.05.13.
23. Safe Handling of Plastics in a Museum Environment WAAC Newsletter Volume 32 Number 2 May 2010 by Jai-sun Tsang
24. Shashoua, Yvonne. Conservation of Plastics. Oxford: Elsevier, 2008.
25. Social Security Administration, „Vinyl Chloride Monomer-Related Diseases“, 1992. – Department of Work And Pensions, PDF:   http://www.officialdocuments.gov.uk/document/cm66/6645/6645.pdf.
26. Swan, Shanna H. „Environmental phthalate exposure in relation to reproductive outcomes and other health endpoints in humans“. – National Institute of Health, 2008, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2775531/pdf/nihms74898.pdf.
27. The Plastics Historical Society. Vulcanite. http://www.plastiquarian.com/index.php?id=41.
28. Tsang, Jai-sun. „Safe Handling of Plastics in a Museum Environment“. – WAAC Newsletter, New York: Western Association fot Art Conservation, Vol. 32, Nr. 2, May 2010, PDF: http://cool.conservation-us.org/waac/wn/wn32/wn32-2/wn32-204.pdf, vaadatud 18.02.14.
29. Wikipedia, Polyvinyl Chloride, http://en.wikipedia.org/wiki/Polyvinyl_chloride, vaadatud 07.01.12.
30. Williams, Scott. „Care of Plastics: Malignant Plastics“. – WAAC Newsletter, New York: Western Association fot Art Conservation, Vol. 24 Nr. 1, January 2002, http://cool.conservation-us.org/waac/wn/wn24/wn24-1/wn24-102.html.

Fotod:

1. Foto 7: http://gclbilliards.com/?attachment_id=2104
2. Foto 9: http://www.getty.edu/conservation/publications_resources/newsletters/29_1/images/p11.jpg