Tekst: Eva Jakovits, tekstiilikunstnik ja Tartu Kõrgema Kunstikooli kaasaegse tekstiilikunsti õppejõud

Fotod: Anu Ansu

ERMi näitusemaja teisel korrusel on välja pandud uue hoone kunstihanke konkursile laekunud konverentsi- ja kinosaali lavafooni tekstiilide kavandid. Nn protsendiseadus võimaldab muuseumil tellida ja kunstnikul luua mastaapse tekstiilikunstiteose, mille mõõtmed on tänapäeval harjumatult suured. Teostatav tekstiil jääb oma mõõtmetelt (6×12,9 m) kahe suure nõukaaegse vaiba – Linnahalli gobelääni (10×48,7 m, kavandi autor Enn Põldroos) ja Tartu Ülikooli raamatukogu gobelääni (5,6×10,9 m, kavandi autor Mall Tomberg) vahepeale. Näitusele on välja pandud suurem osa 34st laekunud kavandist, mis annavad hea ülevaate tänapäevase monumentaaltekstiili võimalikest olekutest ja vormidest.

Konkursi lähteülesandes on sätestatud, et kunstiteos peab kandma Eesti Rahva Muuseumi  vaimsusele ja rahvakultuuripärandile toetuvat ideed ja materjaliks on tekstiil vabalt valitud tehnikas. Kavanditel kohtab traditsioonilisi motiive ja materjale – konkursile on esitatud mitu klassikalises gobelääntehnikas vaibakavandit, millel käsitletud väärikaid teemasid, nagu laulupidu ja rahvuseepos. Rahvuseepost kohtab veelgi, selle sõnasõnalisi äratrükke kangalaotusel on kujutatud lausa kahel erineval kavandil. Mitmel juhul on välja pakutud ka erinevaid triibukanga tõlgendusi. Ühel juhul soovitakse seelikumustriga märkida rahvapärandi triipkoodi ja teisel juhul tähistab see ERMi kogude ülesehituse põhiüksust – kihelkonna tunnust.

Kavand Hellates.

Traditsiooniliste vaipade kõrval on välja pakutud mitmeid uuemaid tehnikaid ja materjale. Žüriil oli võimalik valida digitaalsetel žakaartelgedel või newweave tehnikas kootud tekstiil. Ka leidub valikus laseri abil mustriliseks lõigatud ja fiiberoptika ning helkurkanga abil helendavaid tekstiile. Üheks populaarsemaks tehnikaks sel konkursil on digitrükk. See tehnika võimaldab igasuguse fotorealistliku kujutise tekstiilile kandmist. Kuna digitrükil puudub tugevam  seos materjali struktuuriga, vajab teos digitrükitehnika kasutamise korral hea kujutise kõrvale põnevat kontseptsiooni.

Üks selline huvitava ideega teos on „Meie ERM”. Selle loomiseks soovivad autorid korraldada laste joonistus- ja maalivõistluse, mille osalejad interpreteerivad hoidmisväärseid teemasid ja objekte. Saadetud joonistustest genereeritakse arvutiprogrammi abil mosaiikne pilt, kus on kujutatud laulupeostseeni. Teose võlu on selle interaktiivsuses ja koostöö abil valmimises. Internetirakendus, kuhu osalejad oma pildid üles laevad, võimaldab kõiki pilte autori nimega üksikult vaadelda, kuid esindusmuuseumis on väljas ühtseks sulandunud tervikteos. Kavandit vaadates jääb tervik küll natuke ülekuhjatuks. Autorid on välja toonud, et kujutiselt võib leida nii lauluväljaku mäe, taeva, puud, rahvamassi, mis on kokku sini-must-valge lipuna loetav. Kuna inimfaktor on laste joonistustena selles töös juba esindatud, piisaks teose idee edastamiseks näiteks tühja maastiku või mingist konkreetsemast mällu sööbivast kujutisest.

Kavand Meie ERM.

Selgem kujutis on kasutuses kavandil „Linnutee Linnuväli”. Sellel pakutakse välja kahekihiline trükitekstiil, kus ühel kihil on kujutatud vaadet Linnutee galaktikale ERMi uue maja asukohast. Nii sobitub see teos hästi ka maja kohaspetsiifilise arhitektuuriga. LED-valgustitega märgitakse ära 22 vanarahvalt nime saanud tähtkuju. Pealmisel kihil on kujutatud rändlinde, kes täidavad taevast päevasel ajal. Kavandil on esindatud kõik taeva kolm tooni: must, sinine, valge – see lubab kavandit soovi korral kosmoloogilise trikoloorina  vaadelda.

Kavand Linnutee. Linnuväli.

Näitusel on aga mitmeid kavandeid, kus detailne kujutis on loodud kanga struktuuri sisse. Fotorealistliku kavandi saab kangaks kududa žakaartelje abil. Sellise variandi on välja pakkunud teose „Metsamälu“ autorid, kujutades kortsutusjälgedega fotot metsaladvast. Autorid toetuvad Valdur Mikita kirjutistele metsa(mälu)st kui eesti identiteedi lahutamatust osast. Kujutatu mitmekordsus on rõhutatud  – kavandatud kortsud ja valge raam foto ümber rõhutavad seda, et kujutatud on just fotot metsast, mitte metsa ennast. Mitmekordne kujutis sobib hästi muuseumi kui mäluasutust iseloomustama. Selline fotokujutlus viitab justkui soovile talletada tundeid, teadmisi ja mälestusi, millega ka muuseum tegeleb. Täielik salvestamine on aga paratamatult võimatu, parimal juhul on võimalik meenutuste abil taastada hetkeline tunne.

Kavand Metsamälu.

Selle konkursi põhjal saab järeldada, et Mikita „Lingvistilisest metsast” on saanud Kalevipoja mõõtu tüvitekst. Kui rahvuseepos esineb kavandites tekstimassiivina, siis Mikita tekst on imbunud sügavamale ja mõjutanud teose idee materialiseerimist. Teine Mikitale viitav kavand on „Käbid ja kännud”, kus metsamaastikku on kujutatud puu-nimeliste perekonnanimede abil. Nii võivad tekstiilile sattuda inimese, kes kannavad perekonnanime Tamm, Saar, Kask, Mänd, Kuusk, Vaher, Lepp, Sarapuu, Paju, Õunapuu, Jalakas jne.  Selle kavandiga tuuakse fookusesse rahvas Eesti Rahva Muuseumi põhivarana ja eesti keel kultuuri dünaamilise osana.

Kavand Käbid ja kännud.

Mets ja teised loodusmotiivid esinevad ka mitmes teises kavandis, toogem esile vaid märksõnad:  Mets, Suur tamm, Kasvamine, Meri, Puu. Kavand „Meri” kasutab materjalina ka aega. Autor soovib pleekimiskindlate värvide kõrval kasutada veel taimseid värvaineid, mis aja jooksul tuhmuma hakkavad, märkides nõnda aja kulgu. Aja kaasamine teosesse on intrigeeriv, ühelt poolt sobitub see kaasaegse muuseumi dünaamilise iseloomuga. Kuid raske on ette kujutada, et otsustajad julgeksid võtta vastutuse sellise töö tellimise eest, mille väärtuses on keeruline kindel olla. Samal ajal kui ERMi konservaatorid näevad suurt vaeva tekstiilikogude seisundi säilitamisega, tuhmub tellitud teos omasoodu. Idee tuhmuvast teosest oleks kunstiteosena edukam ilma lisatud fiiberoptilise kiu ja LED-lampideta, mis on mõeldud valguse abil lainetamist simuleerima.

Kavand Meri.

Ühed põnevamad kavandid on aga need, mis mitte ainult ei kujuta, vaid soovivad looduse konverentsisaali kohale tuua. Kaks kavandit on leidnud inspiratsiooni ja materjalid traditsioonilisest taluarhitektuurist – üks roo- ja teine laastukatusest. Puitmaterjal võimaldab läbimõeldud materjalikasutuse abil luua sellise struktuuri, mida saab tinglikult tekstiilina käsitleda. Rookatus sarnaneb tehniliselt narmalisele rüiuvaibale, kuigi nõuab teostamisel massiivset puidust struktuuri. „Metsa”-nimeline kavand sobitub aga edukalt ERMi uue maja arhitektuurilise lahendusega andes oma skulpturaalse vormiga toeka lisanduse betoonist ja klaasist muuseumihoonele.

Kavand Mets.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mulle jäid kõige paremini meelde need kavandid, mis juba visuaalselt teose idee osaliselt ära rääkisid, kuid mille kaastekstid sellest hoolimata põnevaid lisakihte avasid. Žürii on oma valiku juba teinud, ERMi lemmikud on näitusel ka märgi külge saanud. Kunstihanke võitja kuulutatakse välja hiljemalt maikuu alguses ja valmis kunstiteos paigaldatakse asukohta hiljemalt 13. maiks 2016.