Kadunud hõimu otsimas

Indrek Jääts, teadur

Kas olete kuulnud Lutsi maarahvast? See oli lõunaeestikeelne ja katoliku usku rahvakild, kes elas tänases Ida-Lätis, Ludza (eestipäraselt Lutsi) linna ümbruskonnas. Eesti avalikkuse jaoks avastas nad Oskar Kallas. 1893. aasta mais ja juunis võttis ta ette reisi tollasesse Vitebski kubermangu, et kontrollida teateid seal elavatest suguvendadest, teha kindlaks nende arvukus ja paiknemine ning uurida keelt ja rahvaluulet. Reisil kogutu põhjal kirjutas Oskar Kallas raamatu „Lutsi maarahvas“ (Helsingi 1894), ent tema värvikaid esmamuljeid avaldati ajalehes Postimees juba samal suvel.

Sõdadevahelise Eesti Vabariigi ajakirjanduses oli Lutsi maarahvast küllalt sageli juttu. Keeleteadlastele, folkloristidele ja etnograafidele pakkus see isoleeritud ja arhailine rühm elavat huvi. Lisaks üritati toetada võõraste rahvaste sekka sattunud suguvendade kadumakippuvat eestlust. See nn hõimutöö siiski kestvamat vilja ei kandnud ning tänaseks pole alles enam ühtegi inimest, kes eesti keele lutsi murret kõnelda mõistaks.

ERM_Fk_756_9

ERM Fk 756:9 Lutsi poisikesed kalastamas Murinova järvel, esiplaanil ühest puust õõnestatud paat, Nirza vald. Foto: August Sang, 1937.

ERM_Fk_813_102

ERM Fk 813:102 Lutsi poiss paremais rõivais, Tjapši (Jaani) küla. Foto: August Sang, 1937.

ERM_Fk_813_37

ERM Fk 813:37 Kaks Lutsi vanameest, Tjapši (Jaani) küla. Foto: August Sang, 1937.

Muuseumidesse ja arhiividesse on aja jooksul kogunenud omajagu materjali Lutsi maarahvast. Otsustasime teha väikese inventuuri ning käia ja järele vaadata, mis toimub Lutsimaal täna. Mais 2013, täpselt 120 aastat pärast Oskar Kallase teedrajavat uurimismatka, sai Rahvuskaaslaste Programmi toel teoks ERMi ekspeditsioon Läti idaserva. Esmaseks eesmärgiks oli leida ja intervjueerida Lutsi maarahva järeltulijaid ning pildistada ja filmida nende asuala. Kaugemaks sihiks on teha sellest unustusehõlma vajunud eesti rahva harust dokfilm.

Järgnevalt mõned tekstikatked, esmalt Oskar Kallaselt ja siis mu enda välitööde päevikust. Arvan, et need pakuvad päris huvitavaid sissevaateid Lutsi maarahva toonasesse ja tänasesse päeva ning erinevatesse välitöösituatsioonidesse.

ERM_Fk_835_47

ERM Fk 835:47 Istuvad Samuel Sommer, Oskar Kallas ja Elmar Päss. Seisavad Lutsi maarahva päritolu noored Strumpe, Bull ja Härma, kes on Eestisse õppima tulnud. Foto: A. Teppo, 1938.

Esmalt siis Oskar Kallas kevadsuvel 1893. Algul viibis ta põhjapoolse Mērdzene valla maadel, pärast Pilda piirkonnas.

Et Eestikeel siin täini unustusse jäänud on, siis oli noorema põlwe rahwal muidugi nagu ime kuulda, kui vanad mehed seda minuga rääkisiwad. Kui kuhugile talusse sisse läksin, siis võisin kindel olla, et minuti kahe kolme pärast tuba inimesi täis oli. Nii kui ennewanast mul Eestis raske oli wanamutrite suust laulu wäljasaada, nii siin, et ülepea poole sõnagi kõneleksiwad. Kui suu lahtitegiwad, siis plahvatas toatäis rahwast naerma. Mul oli wana politika, et kõigepealt piima-leiba palusin ja nii pikkamisi sõin, kui müürissepp töö vaheajal. Kui inimesed siis veel läinud ei olnud, siis heitsin puhkama; mõnikord nagu piilutasin silma ja nägin rõõmuga et üks tõise järel välja wenis; kui siis õhk natuke puhtamaks oli saanud, oli ka mul teewäsimus mööda ja võisin tööle hakata. (Oskar Kallas, Maameestest – Postimees, nr 120, 4. juuni 1893, lk 2)

Rahwas mu reisi otstarbest muidugi aru ei wõi saada, iseäranis siin, kus kõige walla (10.060 inimese) pääle üks kool „olla“. Kus? seda ei teatud selgesti ütelda. [—] Iseäranis wanad naesed oliwad wirgad uusi põhjusi wäljamõtlema, miks ma tulnud – kõik kes [eesti keelt] mõistawad, wiidakse sinna maale, kus koolera inimesed ärawõtnud; kõik kes mõistawad, wiidakse Peterburi ja „keidetäs siibist“ (keedetakse seebiks)… „Sina oled koolerakülwaja,“ karjusiwad nad mulle suus sisse, ja tõstsiwad rusikat. Ma olen naesterahwaste wastu ikka wiisakas, olgugi et küüned wäljaajawad – kes loomu wastu wõib? – sellepärast ei wihastanud ma sugugi, katsusin kõike wiisi waigistada: – kui seebiks keedetakse, siis antakse enne kõigewähemasti hästi süüa, ja keedetakse ümber ja uueks ja ilusaks jne. See aitas mõnikord; meestel ei olnud koolera wastu midagi – sest „sis iks kuningas [tsaar] andj wiina muidu.“ Mõnikord aga ei aidanud kõik waigistamine midagi, ainuke wastus oli: „as na snam po iggaunskam, я не понимаю почухонски [ma ei oska eesti keelt].“ (Oskar Kallas, Maameestest – Postimees, nr 121, 5. juuni 1893, lk 2)

Kõigepäält käisin Pylda walla läbi; siin on Piletmõisa rahwas eestikeelne; esimene asi oli, et säälsed suguwennad „koolera külvaja“ kümnikkude wahel ja wanade naeste saadetusel wallamajasse wiisiwad; pakkusin küll tunnistusi j. n. e., aga mis need aitawad, kus keegi neid lugeda ei mõista.

Saanud kinniwiijad wallamajast peatäie tõrelda, et nad „kubermangust saadetud“ mehega nii ümberkäia julgenud, siis lõi asi teiseks: siis olin korraga „kuninga poeg“, kes tulnud olla nende hädasid waatama ja parandama. Mis wastupuiklemine aitas? Kalendri kaane pääl oli mul kaks pildikest, need oliwad muidugi ka „kuninga ladsõ“ ja täiesti minu nägu. Mis tunnistust meil weel waja? Teine sõna oli, kui keegi kõnelema hakkas, et ta oma hädade üle kaebas: ei ole maad, ei metsa, ei kohta, kuhu Jumalat paluma lähed. Mõnikord kas wõttis jalge ümbert kinni ja andis suud. [—]

Mõnes kohas olin ka „tark, tietäjä, nõid“ j. n. e.; pakuti mulle kanu ja mune, et peopesast tulewikku kuulutaksin, paluti rohtu kurja-silma ja nõidmise wastu. Taskuraamatus oliwad mul Eesti külade nimed ülestähendatud, ka mõne laulja nimi, kellest siin ja sääl kuulnud: kui siis raamatusse waatasin ja küsisin, kas neil see ja see mees olla, siis oli mu ilmsüüta taskuraamat muidugi nõiaraamat, sest kust nimed muidu sinna sisse saiwad. Ka siinpool kartis rahwas äraviimist ja uusi maksusid, kui eestikeelt räägib.

Ei tahetud uskuda, et ma eestikeeli kirjutada, see on tänini wõimata, Eestikeeli kirja ei ole sugugi. Keegi wana mees pani käed kokku ja tänas Jumalat, kes teda enne surma näha lasknud, et „maawärki“ ka kirjutada wõib. (Oskar Kallas, Maameestest – Postimees, nr 149, 9. juuli 1893, lk 2)

 

Ja nüüd tänapäev, 17. mai 2013:

Hommikul sõidame Ludza peaväljakule, nagu ikka. Sinna on lubanud saabuda Ilmārs Silkāns, eesti juurtega mees, kes hakkab meile teejuhiks. [—] Samal ajal kui Ilmārs saabub, juhtub mööduma üks eesti juurtega mees, keda ta tunneb. Aleksandrs Mekšs (sündinud 1948) elab Ludzas oma majakeses. Poeg on juba aastaid Iirimaal, kuid mõtleb nüüd tagasi tulla. Mees leidis kuskilt linna pealt naeltega laudu ja viib need nüüd koju – kuluvad ära, nii puidumaterjal kui ka naelad. Eesti keelt see rõõmus ja sõbralik mees ei oska, aga üks lause on tal siiski meeles. Kui isa emaga riidles, siis karjunud ta „mine mittu!“ Kui Aleksandrs seda bravuurikalt kordab, lendab ta puseriti hammaste vahelt sülge. Huvitav, kuidas algriim on ta mälestust moonutanud. Lisaks teab ta sõna „jumal“.

Ludza_keskvaljakul copy

Kohtumine Ludza keskväljakul. Aleksandrs Mekšs, Ilmārs Silkāns ja Indrek Jääts. Foto: Maido Selgmäe, 2013.

Aleksandrsi sõnul vanemad millegipärast keeldusid lastega eesti keelt rääkimast. Siiski on ta omamoodi estofiil – aega teenis Valgas nõukogude raketivägede sidemehena, vahel kuulab siiani eestikeelseid raadiosaateid, kui und ei tule.

Nõnda see keel siin kaotsi läkski. Kohtus, kirikus ja koolis „maakeelt“ ei kasutatud ning selle maine oli vastavalt kehv. Vähemus häbenes end ja valis ümberrahvustumise. Oma viimases kadumiseelses faasis toimis eesti keel veel „viimsete mohikaanlaste“ omavahelise sõimu- ja salakeelena.

antonina_nikonova

Antonīna Nikonova oma abikaasa Nikolai Nikonovi haual Raipole vanal kalmistul. 2006. aastal algul surnud Nikolai oli teadaolevalt viimane Lutsi maarahva esindaja, kes oskas mõnevõrra kõnelda eesti keele kohalikku murret. Antonīna murdeoskus on passiivne. Tema igapäevaelukeelteks on latgali ja vene, aga ta valdab ka läti keelt. Foto: Uldis Balodis, 2013.

Ilmārs osutub väheke veidrikuks. 1990. aastate algul töötas ta Ludza rajoonis politseinikuna, liikus palju maal ringi, aga hiljem loobus sellest. Nüüd elab ta Rēzekne äärelinnas, on India huviline, vegetariaan ning pidas veel hiljuti suurt püha härga. Leiba teenib vabakutselise ajakirjanikuna kohalikele lehtedele keskkonnateemadest ja muust kirjutades, kuid põhiliselt toitub vist kaubanduskeskustes üle jäävatest aegunud puuviljadest. Neid on tal nüüdki suur kilekotitäis kaasas. Ilmārsile meeldib looduses ja külades ringi liikuda ja hulkurielu elada. Seejuures müütab ta india religioone ja filosoofiaid tutvustavat kirjasõna. Raske öelda, kas see on tal rohkem teenistuseks või lihtsalt ettekäändeks, et taludesse sisse astuda. Niisiis omamoodi rändmunk, harjusk ja ullike. Tema teadmised siinseist paigust on ulatuslikud, ent juhuslikud, kaootilised ja kontrollimata.

/—/

Liigume mööda kruusateed tagasi lõuna poole, Mežernīkisse, sihiks külaservas asuv omaette talu, kus elab üksi ühekäeline mees – Stanislavs Silkāns (sündinud 1936). Ilmārs tunneb teda varasemast ajast ning oletab perekonnanime põhjal eesti päritolu. Stanislavs ise ei oska selle kohta midagi kosta ja ilmselt ei lähe see talle ka kuigivõrd korda. Tema on sündinud ja üles kasvanud latgalina ja eesti keelt ei oska sõnagi. Madalas ja võsavahelises kohas leidub palju sääski. Kõrvalhooned on lagunenud. Hiljuti langes sisse ka saunakatus ja pesta mees end sellest peale ei saa. Ise ta hooneid parandada ei suuda ning abimehi pole kuskilt võtta. Ilmārs on temast aga vaimustuses. Peremees näitab tema pealekäimisel, kuidas ühe käega heina niita ja puid lõhkuda. Läheme ka majja sisse. See on räämas ja haiseb nagu pesemata poissmehele kohane. Seinte ääres põrandal koguvad tolmu isetehtud puu- ja köögiviljakonservid ning peremehe oma käega kokkuköidetud vanad ajakirjad.

Stanislavs

Maido Selgmäe filmib Stanislavs Silkāns´it tema elutoas. Foto: Uldis Balodis, 2013.

Hoolimata Ilmārsi entusiasmist ütleb Stanislavs, et tal on elamisest kõrini ning avaldab soovi poodi minna. Meil on küll bensiin otsakorral, ent otsustame siiski vanameest aidata. Ta ajab pintsaku selga ja me põrutame Pušmucovasse, kauplusse Rio. Stanislavs ostab produkte, ent libistab kotti ka paar õlut ja pudelit viina. See pahandab karskust väärtustavat Ilmārsit. Ta ütleb, et poleks vanamehe eest kostnud, kui teadnuks, et too viina järele tuleb. Kui tagasi Mežernīkisse jõuame, kutsub Stanislavs meid enda poole vanahaljast mekkima, aga meil on veel vara rihma lõdvaks lasta. Varsti avastab Ilmārs, et on tuttavalt kirbud saanud.

One thought on “Kadunud hõimu otsimas

Leave a Reply