Kristel Rattus, juhtteadur

Kui ERM 2010. aastal küsimuskava „Minu auto“ abil inimeste autokasutuskogemust uurima asus, jõudis meieni hulk lugusid, mis jutustasid inimeste jaoks erilistest autodest. Kõik need autod olid aga ainulaadsed väga erineval moel: tihti oli kõige erilisem kõige esimene päris oma auto, vahel muutis auto eriliseks selle päritolu, väljanägemine või lihtsalt pikalt koosveedetud aeg, autoga seotud mälestused ja juhtumised. Valisin neist autodest tutvustamiseks välja kolm: ühe 1950. aastatest, teise 1970. aastatest ja kolmanda nüüdisajast. Lood autode juurde jutustasid Maie Liplap (sünd 1934), Anneli Aan (sünd 1961) ja Mattias Heinla (sünd 1988).

Georg Otsa Pobeda

Suur piimaga kakao värvi Pobeda oli varem kuulunud Georg Otsale, oma aja absoluutsele superstaarile. Avinurme aednikupere sai selle harulduse valdajaks 1956. aasta septembris. Aednik ja kaupmees Voldemar Raamat (1899–1980) ei ostnud Pobedat küll Otsalt endalt, vaid kelleltki Tamme-nimeliselt isikult Tallinnast, kellele kuulus laulja auto üsna varsti pärast soetamist oli müünud. „Georg Otsa Pobeda“ aupaiste jäi autot saatma kuni käigusoleku  aja lõpuni (ja mälestuste kaudu veel pärast sedagi).

1950. aastatel oli auto pigem uhkuse- kui tarbeasi, mis tõi meelde pigem välismaa filmid kui argise nõukogude reaalsuse: … ta säras [—] Kui istusid tagaistmele – potsti – siis olid nagu toas diivanil, aga turvalisem, istusid sügaval, ümber seinad, avarad aknad kõrgemal. Ees- ja tagaistme üle lai punane plüüsvaip, äärtes kollakad ja valkjad triibud. Avinurmes oli sellal autoomanikke vaid kaks, mõlemal Pobeda. Ajapikku vahetas teine autoomanik Pobeda moodsamate markide vastu välja, kuid Voldemar Raamat mitte.

Auto eest hoolitsemisele pühendati aega ja vaeva: Autoga oli kaasas sudi – tolmu pühkimiseks – pilliroost keeratud tugeva varre otsas pruunid ja valged keerduvad pikad suled – nagu lehvik. Kirjutamata seadus oli, et iga kord pärast sõitu koju jõudnuna tuli auto puhastada: matid välja, põrand puhtaks ja siis läks käiku sudi. Kerge ja lõbus töö, sobiv ka tüdrukule. Mõnikord isa vahatas autot. Pärast vaha pealekandmist tuli metall läikima hõõruda. Kunagi ei jäetud autot niisama õue seisma. Pärast iluravi või pesemist aeti ta ikka ilusti oma garaaži.

Mine võta kinni, tuli selline hoolikus nüüd auto kuulsast minevikust, auto kui luksuseseme kõrgest staatusest või lihtsalt omaniku kordaarmastavast iseloomust. Siiski oli Georg Otsa Pobeda aednikupere jaoks midagi märksa enamat kui lihtsalt sõiduvahend: Me kõik – lapsed ja vanad – teadsime ja armastasime Georg Otsa. Raadiost tuli tihti ta laule, hiljem lisandus teletutvus. Küllap see andis ka meie Pobile lisaväärtuse, vahel ikka rõhutati, et Georg Otsa Pobeda.

Georg Otsa Pobedast sai Voldemar Raamatule ka matuseauto. Pärast tema surma käis alla ka Pobeda – jäi vaikselt roostetades aianurka seisma. Mitukümmend aastat hiljem, 2004. aastal, hakkasid Georg Otsa Pobeda saatuse vastu huvi tundma vanaautoklubi UNIC liikmed. Nad uurisid välja auto raaminumbri, registrinumbri ja võtsid viimaks ühendust Voldemar Raamatu järeltulijategagi. UNIC-klubi liikmetel mõlkus peas mõte auto korda teha ja Palmse mõisa muuseumisse viia. Jälgi ajades selgus lõpuks siiski, et viimased omanikud olid läbiroostetanud autokere lasknud vanarauaks viia. Perel olid autost alles ainult pildid.

 Filmi “Georg” võtetel kasutatud sarnane Pobeda.

Must ZIM, hilisem filmiauto

Ka see auto oli algusest peale ebatavaline. ZIM oli luksuslik nõukogudeaegne nomenklatuuri- ehk kõrgklassiauto, milliseid liikus tavainimeste kasutuses vähe. 1970. aastatel sõitsid Eesti inimesed enamasti ringi Moskvitšite, Zaporožetsite ja parimal juhul Žigulidega. Ka oli ZIM tollal tüüpiline takso- ja kiirabiauto. Valguta maaveterinaari peresse jõudiski masin pruugitud kiirabiautona: küljed eraldusvärvides, kabiinis alles vana kanderaam ja arstiriistad. Uus peremees alustas kohe auto remontimisega: värvis mustaks, lisas uue punase ja musta kunstnahaga kaetud tagumise istme ning kapotikaanele hüppeasendis hirvekuju. Oma suuruse ja kuju poolest jäi kuuekohaline auto silmatorkavaks ka pärast uue värviga ületõmbamist. Pere pidi varjualuse uksegi suuremaks saagima, et auto ikka sisse mahuks.

Autoloo saatja, maaveterinaari tütar, nimetab autot „tõeliseks staariks ja kangelaseks“, kes iga juhiga ei leppinud ja tihti sekeldustesse sattus. Tundub aga, et vähemalt osa auto diivatsevast „iseloomust“ võib kanda tema omaniku arvele. Maaveterinaar oli seiklejakalduvustega napsisõber ja peremehega koos elas sündmusterohket elu ka vana auto.

…juhtus järjest sagedamini, et ta [isa] purjus peaga sõitis. Ta tegi seda siis küll väga rahulikult ja väärikalt. Ei kihutanud liiga, et mitte tähelepanu tõmmata. Maskeeringuks sobis hästi ka liiklusinspektori triibuline sau, mille sai armatuurlauale seada, kui väga palju võetud oli. Kui siis mõni teine inspektor peatama juhtus, sai juba kaugel olles aken veidi alla keritud ja hüütud, et kuidas edeneb, Otepääl olla vaikne (või midagi sellist, olenevalt sõidusuunast), aken klõpsti kinni tagasi ja sujuvalt edasi kodu poole libisetud.

Kohalikud miilitsad muidugi tundsid veterinaari krutskeid ja püüdsid teda kavalusega üle trumbata, varitseda ja ootamatult tabada. Kuid osav vembumees suutis end ikka ja jälle kuidagi välja keerutada, kasutades vargsi kojujõudmiseks vaid talle teadaolevaid põlluteid ja jahimeeste metsaradu.

Saime sellistki pilti näha, kuidas ennasttäis militsionäärid trampisid meie teeotsas päikeseloojangus edasi-tagasi. Ootasid kindla peale tabamist. Nokastanud papa aga magas juba hulk aega oma voodis rahulikku und ja auto jahtus talu taga viljapõllus.

Tütred tundsid isa „vägitegude“ üle uhkustki: Meie õega olime väga rahul: need olid teiste papad, kes vahele jäid. Meie oma tõmbas või metsapuude vahelt välja, kui vaja.

1988. aastal sai ZIMist filmiauto. Seda võib näha linateoses „Tants aurukatla ümber“ (Eesti Telefilm 1988). Varsti pärast filmis esinemist ütles vana auto jõud üles ning veterinaar müüs selle teadmata kuhu edasi. Tema tütred on hiljem mõlgutanud mõtet auto üles otsida ja vanade aegade mälestuseks tagasi osta, kuid see on jäänud ainult jutuks. Küll aga helistavad nad alati teineteisele, kui telekast tuleb See Film.

Kaader filmist “Tants aurukatla ümber”. Film on vaadatav ERR portaalis. Kõnealune auto on kaadreis ajavahemikul 1:42:44-1:43:45.

Low-mobiil, elustiiliauto

See on muidu päris tavaline 1998. aasta C5-tüüpi kerega Audi A6, mis lihtsalt näeb pisut ebaharilik välja. Sel on 2,8-liitrine V6 mootor ja neljarattavedu. Summutid puuduvad. Auto „kingade“ ehk velgede poleeritud rant on roosaks värvitud ja terve kere on grafitiga kaetud. Ja mis peamine – see on madal. Ilma suurema ümberehituseta seda autot madalamaks saada ei ole enam võimalik.

Lowlifer ja tema auto. Foto: Kristel Rattus, 2013.

Armastus madalaks lastud autode vastu ühendab inimesi, kes nimetavad ennast lowlifer’iteks. Nende jaoks on see „hoiaku“ küsimus. Lowlifer’i auto on madal, ülbelt istuv ja raskesti sõidetav. On hea, kui omanik on suutnud selle ise ümber ehitada. On tähtis, et see oleks originaalse ja viimistletud välimusega – viimane saavutatakse sageli esmapilgul märkamatute pisidetailide abil – ja jääks tavaautode massis silma. Õige hoiak ja õiget sorti autod ühendavad isegi muidu võõraid inimesi, kelle jaoks auto on elustiili ja kordumatu isikupära väljendus.

Auto järgi tunned alati ära inimese. Ja nii ta on, ei peagi üksteist teadma-tundma. Selles suhtes vahet ei ole. Peaasi, et oled madal.

Madala autoga sõitmine nõuab üksjagu oskusi. Talvel kahjustavad lumi, jää ja sool madalat autot tavakõrgusest rohkem. Kannatlikkust vajab sõitmine linnas, kus on vaja pidevalt vältida auke, teha pöördeid, ületada künniseid ja lamavaid politseinikke. Siis tuleb sõita väga rahulikult ning kui vaja, ka diagonaalis: Mul ei lähe Tallinnas päevagi mööda, kus mul ei lase keegi taga signaali, kui ma kuskil mõnest ristist üle lähen ja pean üle rööbaste minema näiteks või auke on. Ja mul on isegi savi. Kui tuleb mölisema midagi, siis ma ütlen, et kahjuks sinu pärast ma oma autot lõhkuma ei hakka ja ongi kõik. Väga harv juhus, kui saad päevasõitmisega niimoodi hakkama, et keegi ei signaalita.

Mõnus on aga maanteel või mõnel muul sirgel hea kattega teel – madal auto on kiire, mugavalt jäik ja püsib hästi teel: Minu omaga on vähemalt mingi sõidurõõm! Kui ma ikka [Lasnamäe] kanalisse lähen ja keega tahab minust mööda tuhiseda, siis ma lihtsalt vajutan gaasi ja ta ei saa must mööda, ongi kõik.

Detailid autost. Foto: Kristel Rattus, 2013.

Tähtsusetu pole ka auto üldine võime tõmmata endale tähelepanu, olgu ootamatu värvilahenduse või summutajate eemaldamise abil: V6 mootor on piisavalt suur, et võiks nagu häält ka olla ja nigunii kõik vahtisid muidu, et oo, mis auto see on…

Ja põhiline ongi, et auto oleks efektne, pilkupüüdev ja ainulaadne, nagu ei kellelgi teisel. Praeguseks on see Audi A6 küll juba uut värvi ja kirja, kuigi – loomulikult – endiselt madal.