Raudteeaedade juures UITavad Oma Näitused

 

Jaanika Jaanits, koostöövõrgustike koordinaator
Fotod: Heli Hinto

Aprillist maini toimus Eesti Rahva Muuseumis Oma Näituse konkurss, mille eesmärk oli anda neile, kelle igapäevatöö ei ole seotud muuseumide ega näituste tegemisega, võimalus esitada muuseumile oma näituseidee ning see ka teoks teha. Ootasime ideid linnast, elust linnakeskkonnas või selle erinevatest tahkudest tänapäeva Eestis. Taolise teema valisime põhjusel, et järgmine ERMi näituselabori näitus keskendub justnimelt linnale.

Oma Näituse konkursi näol on tegemist ERMi uues majas avatava osalussaali ühe pilootprojektiga. Osalussaali eesmärk on olla erinevatele kogukondadele, gruppidele ja eraisikutele avatud platvormiks, kus huvilistel on võimalus ise näitusi luues kultuuriloomes kaasa rääkida ning oma ideid tutvustada.

Konkursile saadetute hulgast valiti välja kaks näitust, mis avatakse muuseumis järgneva aasta jooksul. Üks võitja selgus avaliku hääletuse tulemusena ning teise valis välja muuseumi näitustekomisjon.

Kõigi saabunud näituseideedega saab tutvuda võistluse kodulehel.

Publiku lemmikuks osutus näituseidee raudteeäärsetest aedadest Tartus. Näitustekomisjon valis välja näituseidee UITlinn, mille põhiideeks on ühest küljest linna kui meie ümber laotuva avaliku ruumi idee avamine ja teisalt linnas elavate inimeste omavahelise suhtluse soodustamine.

Blogi jaoks tegime ka publiku lemmikuks osutunud näituseidee autorite Kristi Ziugandi Ja Heli Hintoga intervjuu, et uurida idee tekkelugu ja tegijate edasisi plaane.

IMG_3752

***

Rääkige natuke oma näituse ideest.

Kristi Ziugand: Minul tuli mõte seoses sellega, et käisin üle raudtee tööle. Kuidas see hakkas, ma täpselt ei mäleta. Palju kaugemast ajast tuleb meelde, et mulle meeldivad lihtsalt sellised aiatagused ja asjad, mis on kõverad ja lohakile jäänud. Maastikud, kus näiteks on näha vaid see, et seda on kunagi haritud ning kevadel, kui muru ja hein on lühike, siis on seal näha endised vaod, kust on küntud. Kui ma käisin tööle üle raudtee ja nägin seda aeda, tekkis selline mõte, et hakkame neid pildistama. Hiljem siis juba tuli see Oma Näituse üleskutse.
Tegelikult ma olen sealt juba aastaid mööda käinud ja rongiga Tallinna või Elva poole sõites jäävad need aiad alati silma. Aga kes neid hooldavad, kes seal elavad… Sa jäid nagu rongisõitjaks, ei läinud nende hulka, ei küsinud, et kes te olete. Tegelikult nüüd mul tuli meelde, et kui ma õppisin Euroopa etnoloogiat [Tartu Ülikooli etnoloogia eriala bakalaureuseastme aine – toim], siis seal oli üks autor [Marianne] Gullestad, kes kirjutas aedadest Rootsis. Uurimus kolmest aiatüübist. Siis ma hakkasin nende aedade peale eriti hoogsalt mõtlema. See on nagu eellugu, miks ma seda uurimust tegema hakkasin.

Heli Hinto: Minule siis Kristi helistas ja ütles, et leidis sellised toredad kohad ja äkki pildistaks need üles. Ma olen Tallinna Pedagoogikaülikooli lõpetanud ja meil oli ka seal etnoloogia ning vastav praktika. Kui Kristi siis rääkis rohkem ja me käisime seal kohapeal vaatamas, tuli meelde mu praktika Paldiskis; kuidas me käisime mööda tavalisi inimesi, kes kohapeal elasid. Mina siis sattusin majakavahi peale. Ta nii elavalt… laskis oma majja sisse ja rääkis nii toredasti. See oli hästi põnev kogemus. Ja siis ma mõtlesin, et Kristiga niimoodi ringi käia ja inimesi intervjueerida on põnev.

IMG_3870

Mida te näitusel näidata tahate?

Kristi Ziugand: Tahaks enam-vähem üks ühele tuua raudteeäärse õhustiku saali. Peaks tekkima selline tunne, nagu oleksid seal raudtee ääres. Ka inimesel, kes pole seal ise käinud. Samas see on ju linna osa. Mõned inimesed ei satugi sellistesse linnaosadesse, kus on mingid jäägid või mis ei ole n-ö puhas või esinduslik. Vot just, et sellist nagu nurgatagust tuua linna keskele. Aga et oleks need aiad, muld, kõrvitsad… Kindlasti ka fotod. Heli on pildistamisele rõhku pannud. Tahame näidata just seda, kuidas nad töötavad, mis neil seljas on, mis töövahenditega nad töötavad, millest need aiad on ehitatud. Kõik see huvitab mind ja tahaksin seda pildi pealt vaadata.

Mis linnaosad need on või on ainult ühes kohas?

Kristi Ziugand: Tartu linnas, linna sees me leidsime sellised kaks suuremat. Seal Elva poole välja sõites ja siis Tallinna suunas minnes.
Mõtlesin, et linnaga on see seotud ka sellepärast, et Ropkast me leidsime inimesi, kes on linnaga seotud. Nende korterid on Annelinnas, aga nad käivad sinna. Ka need inimesed, kes olid seal Betooni tänaval, käivad Annelinnast. Nad on paneelmaja elanikud, kes käivad endale aeda tegemas. Mujal ei ole see võimalik, kui seal, kus on nende vanemate aed. Vanematel oli aga aed seetõttu, et nad töötasid raudteel.
Käisime pildistamas ka aedu, mis on praegu juba kokku lükatud. Tamme staadioni juures on nüüd tühjaks tehtud. Mõnes kohas, kus on jäänud sellised mügarikud, endine peenar või peenramaa, on veel näha, et seal on kunagi aed olnud.

Heli Hinto: Praegu on juba jah kõik nii rohtu kasvanud, ei saa üldse aru, kas seal oli varem midagi. Võib ainult aimata.

Kristi Ziugand: üks mees näiteks hakkas meile rääkima, et nad said ainult suusõnalise loa seal elada. Mingit kindlat lepingut ei ole olnud. Sellepärast üks naine ei tahtnudki, et sellest otse räägitakse ja et me sinna üldse tuleme, kuna nad kardavad, et see võetakse neilt käest ära. Ta ütles niimoodi, et linnaametnike ja ajakirjanike arvates ei ole see silmale ilus vaadata. Maailm ajaks nagu mingit ilu taga. Küllap ta ajabki mingit niisugust ühetaolisust… Vaikselt kõik asjad muutuvad ja lohakil ei tohi midagi olla. Aga need aiad on niivõrd kaunid. Kuuest, kaheksast või kümnest, ma ei tea mitmest materjalist kokku aetud.

IMG_3896

Te rääkisite, et käisite juba inimestega rääkimas. Kuidas nad näituse mõttesse suhtuvad?

Kristi Ziugand: Kui ütled, et oled ajakirjanik, siis sinuga rääkida ei taheta või arvatakse, et äkki oled keegi linnavalitsusest. Kahtlustatakse. Aga kui hakkasime lihtsalt rääkima, siis ei suutnud juttu lõpetada. Kõik see, mis ma intervjuus tahtsin küsida, sellest kõigest hakkas inimene juba ise rääkima.
Mihhaili juures oli nii, et tema võttis meid kohe vastu, kutsus aeda, näitas kõike mis tal seal on. Tema elabki seal alaliselt, on endale sinna mingi putka ehitanud. See on ikka maja moodi, kahekordne. Ees on selline aiamajake ja taga on tema enda ehitatud elumaja. Seal on hästi erinevad ajalood kõigil. Kaks eestlast rääkisid näiteks, kuidas nad kolhoosi käest maad näppasid ja kuidas see maa hõlvamine neil käis.

Mitme inimesega te juba rääkinud olete?

Kristi Ziugand: Praegu neljaga, tähendab nelja perega või nelja aia omanikuga. Ühes olid mees ja naine, siis üks naine, kes on õpetaja. Ja siis oli üks abielupaar Ropkas ja Mihhail Ropkas. Mihhail kohe alguses küsis, mis te teete siin, kes te olete. Kui tutvustasime ennast, siis kutsus hästi lahkelt edasi. Kõik, kellega rääkisime, soovisid, et me võistluse võidaks.

Heli Hinto: Alguses olid nad jah pigem umbusklikud, aga kui lahti seletada, mis me teeme ning ideed tutvustada, siis nad ikka muutusid selliseks avatuks.

Kristi Ziugand: Mihhail rääkis Pontius Pilatusest, oli vist „Meistrit ja Margaritat“ hiljuti lugenud, sest ta rääkis sellest palju. Ja eesti-vene ajakirjandusest, mida uskuda ja mida mitte. Andis mulle näpunäiteid. Samuti rääkis, kuidas ta elektrit saab ning veel sellest, kuidas neil varem olid seal peod. 1. augustil on raudteelaste päev ja siis olid pikad lauad pandud raudtee äärde ning kõik need inimesed, kes seal olid, need kutsuti kokku. Pidutsesid seal siis.

Heli Hinto: Jagasid ja vahetasid oma saadusi seal.

Kristi Ziugand: Ei tea, või panid laua peale. Siin ma mõtlesin alguses igasuguseid utoopilisi plaane. Näituse avamisel võikski olla näiteks selline pidu kõigi nendega, kes on intervjuu andnud. Ma lihtsalt mõtlen, et kas teha selline pikk laud sinna alustuseks.

IMG_3877

Enne rääkisite, et soovite näitusesaalis taasluua selle, mis tunne on seal aedade juures ise käia. Kuidas te seda plaanite teha?

Kristi Ziugand: Paneks aiad näitusesaali. Ma ei tea, kuidas me mulda toome, aga teha ikka niimoodi, et seal on enam-vähem selline aed, korjata sarnast materjali, okastraati ja igasugu selliseid asju. Seal igal pool vedeleb midagi. Ehitaks need aiad ja sinna keskele panna siis istumiskohad, samasugused nagu neil on seal. Neil on seal ka laud ja pingid ümber, selline hästi lihtne. Seal saaks siis klappidega intervjuusid kuulata. Külg külje kõrval ja hästi lähestikku, et inimesed oleksid kokku pressitud. Siis tekib sama tunne kui seal aias elades.

Kas nad omavahel ka suhtlevad hästi tihedalt?

Kristi Ziugand: Nüüd kindlasti enam ei suhtle, sest kedagi pole. Suur osa maju on maha jäetud. Vähemalt siis, kui me käisime kevadel, kui oli aia harimise või külvamise aeg. Siis olidki ühed eestlased ja Mihhail. Ja Mihhailil ei olnud mitte midagi maha pandud, aga eestlased harisid ja külvasid. Neil, kes seal Tallinna poole välja sõites, Betooni tänaval olid, oli juba kõik ära külvatud ja tehtud. Ropka piirkond, seal oli täiesti tegemata.

Omavaheline suhtlus toimus rohkem siis sel ajal, kui seal olid need, kes raudteel töötasid?

Kristi Ziugand: Ma arvan jah. Seda me saame siis teada, kui me küsitleme neid. Aga praegu seal sellist asja ei olnud.

Heli Hinto: Aga näitusest veel. Seina peale tahaksime projitseerida rongi möödumise…

Kristi Ziugand: Ja rongi heli paneksime ka. Nii valjusti, kui võimalik, et oleks see tunne, nagu istuksidki seal aias. Praegu tegelikult olen ma ise selle aiaga nii seotud juba. Kui ma esimest korda nägin, mõtlesin, kuidas nad seal üldse olla saavad, kui rong kogu aeg mööda sõidab. Aga praegu tundub juba loomulik.

Heli Hinto: Nad ise arvatavasti on ära harjunud.

Kristi Ziugand: Kellegi jaoks on see täiesti loomulik, inimene harjub igal pool. Sööb seda, mis seal kasvab ning kasvatab ka endale terve talve saagi seal…
Näitusesaalis oleksid aga veel erineva suurusega fotod inimestest, nende tegemistest ja majadest. Lisaks iludetailid, mis nad on oma majadele pannud. Nad on ju kaunistanud seda majakest seal. Ja siis see rongi lõhn ka, mis liipritest tuleb. Et jätaks sellise tunde, mis neil on seal aias olles. Oluline on, et saaks nuusutada, saaks näha ja puudutada seda sama aeda, saaksid istuda pingil, mis on enam-vähem autentne. Kõrvades kuuled intervjuud, näeksid neid kõrvitsaid ja muid saadusi ja vahepeal käib rongi müra kõigest üle, et ei kuulegi midagi.

IMG_3884

Viimasena küsiksin, milline on teie järgmine ettevalmistuse etapp?

Kristi Ziugand: Nüüd ma arvan, et me läheme pildistama. Suvel, kui neil on veel aia tegemise ajad ja inimestest on kindlasti vähe pilte.

Heli Hinto: Ja peame veel kontakte looma. Ehk on sinna veel inimesi juurde tulnud. Äkki kohtame kedagi ja saame intervjuusid teha. Kindlasti peame sinna minema ka siis, kui saadused hakkavad valmis saama.

Leave a Reply