Anu Järs, teadur-kuraator

Käes on supelhooaeg, mööndusteta. Veebiportaalid kutsuvad lugejaid jagama muljeid erinevatest supelrandadest; ajakirjad annavad nõu, kuidas valida päikesekreemi või milliseid rannariideid peaksid erineva kehakujuga naised eelistama. Kaupmehed seadsid oma supelriiete väljapanekud ammuilma üles. Mõned komplektid jõudsid sealt ranna catwalk’ile, teised veel ootavad oma saatust – kas pääsevad plaažile või rändavad allahindluste korvi.

Supelriided, mis on koha leidnud muuseumi hoidlates, enam randa ei pääse – neid kaitstakse päikese eest nagu tita õrna nahka ja igal aastal ei saadeta näituselegi. Näitame mõnda neist siis siin, mööndes, et õige pilt avaneks siiski vaid juhul, kui riietel oleks inimene sees ning taamal sillerdaks vesi.

100 aastat tagasi suplesid mehed ja naised Eestis enamasti eraldi – head tavad ei soosinud segasuplust ega seda, et supelriietes mehed ja naised koos rannas aega veedavad. Selleks, et merevee ravitoime korralikult mõjule pääseks, soovitasid arstid alasti supelda. 20. sajandi algul kasutati vette minekul varasemast sagedamini supelriideid, aga alastisuplus oli jätkuvalt tavaline.

Päevalehe kirjasaatja pidas Narva-Jõesuu kuurordi supelelu tutvustades vajalikuks rõhutada, kuidas pärastlõunal, kui mõlemad sood ühel ajal suplemas võivad käia, peab see „nõndanimetatud „supelus-kostümides” sündima”. Ta kirjeldas, et „need ihukatted on umbes sarnased, nagu neid tsirkustes jõuumeestel ja balleti-tantsijannadel on ja nad jätavad vabale „fantasiale” üsna laialdase voli.“

ERMi kogus nii vanu supelriideid ei ole, Eesti Ajaloomuuseumis on üks punane villasest riidest naiste supelkostüüm.

ERM Fk 1525:348 Õhtupoolik Narva-Jõesuu rannas – ujumaminek oli keelatud, oli promeneerimise aeg.

75 aastat tagasi võis rannas näha juba hoopis teistsugust pilti. Sõjajärgne moodne elustiil soosis sportlikku eluviisi, nüüd vallutati suvi praktilistes rõivastes – ning mehed ja naised tegid seda koos. Supelriided tulidki Eestis laiemalt kasutusele 1920. aastatel seoses ulatusliku segasupelrandade loomisega. 1920. aastail tegi meie rannakultuur täispöörde – kui 20. sajandi algul oli siinsed kuurordid küllaltki konservatiivsed, siis noore demokraatliku vabariigi rannaelu kujunes muu Euroopa või Ameerikaga võrreldes vabameelseks.

Vana kooli esindajal Ants Laikmaal jäi vaid ohata: „Meie elu progresseerub, elu kasvab nii hoogsalt, et inimene ise järele ei jõua oma seltskondlikus arenemises, viisides ja kommetes, ühe sõnaga: kultuuris. […] Meil valitseb alles eeskätt rahvas, pole veel küllalt publikut, nagu see siis pealinna külje alla suurde supelranda küll sobiks.“

ERM Fk 1762:1204 Näitsikud Pirita rannas 1920. aastate keskel.

Kahekümnendate aastate moodne naiseideaal oli poisilik ning naiste lühikeste säärtega ja käisteta ujumistrikood sarnanesid meeste omadele. Kuna puuvillases trikoos ei jäänud miski varjule, pidi selle kandja olema väga heas vormis.

ERM A 586:36 See 1920. aastatest pärinev puuvillane supeltrikoo on kodumaise Oskar Kilgase trikoo- ja sukatööstuse toode, aga saadaval olid ka rahvusvahelised kaubamärgid.

1920. aastate lõpul tulid moodi villased supelriided, mis 1930. aastatel said domineerivaks. Need maksid puuvillastest rohkem, kuid kõrgema hinna pidid korvama villase riide voorused: see ei olnud nii läbipaistev kui puuvillane ega pleekinud kergesti koledaks, hoidis paremini vormi ning villase trikooga arvati olevat soojem supelda.

Kui kahekümnendatel mõjutas supelriietuse arengut eelkõige ujumine, siis järgneva kümnendi riietusele andis ilme uus moodne „spordiala“ – päevitamine. Päikesekultus, käsikäes muutuva arusaamaga sellest, mis on sünnis, aitas kaasa supelriiete napimaks muutumisele ning kasutusele võeti spetsiaalselt päevitamiseks mõeldud komplektid. Naiste supeltrikoodele ilmusid „ristatud rihmadega seljadekoltee“ ja kaelatagune kinnitus, kasutusele tuli klassikaline lahtise selja ning kitsaste õlapaeltega supeltrikoo mudel.

ERM A 986:31 Villane supeltrikoo, 1930. aastad.

ERM A 933:97 Villane supeltrikoo, 1930. aastad.

Trikood ei olnud sugugi vaid ühevärvilised.

ERM A 1002:6 Puuvillane supeltrikoo, 1930. aastad.

ERM A 933:15 Naiste puuvillased supelpüksid 1930. aastatest – püksid olid komplektis vestitaolise ülaosaga, mis eseme annetaja sõnul oli „vägev“.

Rannas ei toimunud vaid ühesuunaline areng suurema kehapaljastuse ja vabaduse suunas. Rannakultuuri „euroopalikuks“ muutmise õhinas hakati Pärnus nõudma, et mehed kannaksid segarannas „täiskostüümi” – neil pidi ka ülakeha kaetud olema. Moekas oli käia nii, et üks õlapeal oli alla lastud.

Pärast Teist maailmasõda astuti supelriietuse arengus (või taandarengus) veel üks samm – paljastus seni varjatuks jäänud naba. 1946. aastal esitleti Prantsusmaal bikiine, kuid nende juurdumine meie randades võttis aega. Meeste kehakatted kahanesid veidi kiiremini – juba 1950. aastatel olid populaarsed hästi napid supelpüksid. Vähem kui poole sajandiga oli jõutud olukorrast, kus segasuplus isegi põlvini ulatuvates supelkleitides ja ‑trikoodes oli problemaatiline, bikiinide ja imeväikeste ujumispüksteni.

ERM A 730:240 Meeste puuvillased ujumispüksid, 1950. aastad.

ERM A 979:15 Naiste villased päevitusriided, 1960. aastad.

ERM A 977:20 Villane ujumistrikoo, plastmassist rinnakorvidega, 1960. aastad.

ERM A 932:4 Puuvillane kohvreeritud (kummidega läbi õmmeldud) supeltrikoo, 1960. aastate lõpp.

20. sajandi teisel poolel jätkusid supelriieteks sobiliku materjali otsingud. Kui viiekümnendate ja kuuekümnendate supelriided olid valdavalt puuvillased või villased, siis seitsmekümnendatest algas sünteetiliste materjalide võidukäik.

ERM A 920:181 Sünteetilisest trikotaažist trikoo, 1970. aastad.

ERM A 977:21 Laste puuvillane ujumistrikoo, 1970. aastad.

ERM A 933:229 Laste puuvillased päevitusriided, 1970. aastad.

ERM A 932:20 Sünteetilisest trikotaažist päevitusriided, 1970. aastad.

ERM A 989:28 Päevitusriided, 1970. aastate lõpp, ostetud Prahast.

ERM A 920:34 Ujumispüksid, 1970. aastad.

25 aastat tagasi ei olnud enam probleem selles, mida sobib selga panna või mida mitte – põhiline küsimus oli, mida on võimalik saada. Päevitamine oli popp ja omalaadseks riietusesemeks oli päevitunud nahk ise.

ERM A 891:9 Ujumistrikoo, 1980. aastad – defitsiitne Jugoslaavia toode.

ERM A 919:8 Ujumistrikoo, 1980. aastad.

ERM A 899:21 Meeste ujumispüksid, 1980. aastad.

Sada aastat tagasi oli väga tähtis, et supelriided kaitseksid suplejat, eelkõige naist, võõraste pilkude eest ning vastupidi: säästaksid teisi inimesi, eelkõige naisi, liiga naturaalse pildi eest. Tänasel randa minejal on võrratult suurem vabadus valida, kas ja kuivõrd ta oma keha eksponeerib või varjab. Poodides on varasemast suurem valik supelriided viidetega erinevate aegade moodidele. Ole vaid hea ja tee oma valik.