Liivlaste väljasuremine

Valts Ernštreits, liivi kultuuritegelane ja keeleteadlane

Väljasuremine on ilmselt esimesi võtmesõnu, mis tuleb pähe liivlastest kuuldes. Juba ainuüksi sellepärast, et aeg-ajalt siit ja sealt kuuleb, kuidas ühes või teises kohas, ühel või teisel ajal on lõpuks lahkunud viimane liivlane.

19. sajandil alustas teemat läti luuletaja Auseklis oma luuletusega “Viimase liivlase mõtted Salatsi jõe suudmes” (“Pēdējā lībieša domas pie Salacas ietekas”). Vahetult enne seda kui omaaegne Tartu Ülikooli Läänemeresoome keelte professor Lauri Kettunen koos üliõpilase Oskar Looritsaga saabus 1920. aastal esimest korda Liivi randa, oli ajakirjanduses ilmunud teade viimase liivlase surmast ning sellele toetudes polnukski neil enam kedagi, kellelt liivi ainestikku koguda. Aastal 2009 lahkus Eesti meedia kohaselt viimane liivlane Viktor Berthold, aastal 2013 – Grizelda Kristiņ. Nagu näha, surevad liivlased välja pidevalt, lakkamatult ning juba mõnisada aastat järjest.

Oskar Loorits liivi naistega vestlemas. 1937. ERM Fk 793:68.

Lauri Kettunen ja liivi luuletaja Karl Stalte. ERM Fk 929:32.

Kuidas aga näeb välja liivlaste väljasuremine tänapäeval?

Viimase rahvaloenduse andmetel oli Lätis 2011 aasta seisuga 250 liivlast. Selliseid, kes oskavad liivi keelt, kes õpivad liivi keelt, ja selliseid, kes ei oska liivi keelt, kuid on oma päritolus ja identiteedis kindlad. Ilus ümmargune number, mis moodustab umbes 0,01% Läti elanikkonnast.

Osa 250-st liivlasest tegutseb mõnes liivi seltsis – olgu selleks vanim liivlaste ühendus Līvõd Īt (Liivlaste Liit), Līvõ Kultūr sidām (Liivi kultuuri keskus) või Ventspilsi liivlaste ühendus Rānda. Liivi keele seisund on määratletud Läti keeleseaduses, ja liivi kultuuripärand nii Läti kultuuri kaanonis kui ka hiljuti Läti Vabariigi põhiseaduses.

Oma traditsioone ja tavasid edendavad liivlased erinevatel koosviibimistel ja üritustel. Igal aastal toimub augusti esimesel pühapäeval Irēl (läti keeles Mazirbe) suurim liivlaste ja nende sõprade kogunemine – Liivi püha. Aasta jooksul leiab aset muidki väiksemaid üritusi erinevates Läti piirkondades, näiteks Liivi kultuuri päevad Ventspilsis, igakuine liivlaste tavadele pühendatud Liivi päev Riias, samuti kontserte, raamatuesitlusi, seminare ja ettekandeid. Liivi tavasid ja elulaadi õpetatakse igal suvel toimuvates lastelaagris Mierlinkizt ning iga mõne aasta tagant toimub ka Liivi suveülikool, kus kõrgkoolide tudengid saavad tutvuda liivi pärandi ja tänapäevaga. Liivlastel on ka oma portaal Livones.net ja erinevad lehed Facebookis.

Traditsioonide ja tavade hoidmisega tegelevad ka liivlaste erinevad muusikalised ühendused. Nii tegutseb Riias juba alates 1970. aastatest folklooriansambel Līvlist, Ventspilsis – Kāndla ja Rāndalist; Kūolkas (l.k. Kolka) laulab liivi laule kohalik koor Mare ja Salaspilsis – Lätis tunnustatud koor Lōja. Lisaks nendele on liivlastel ka kaasaegsema suunaga muusikaühendusi – nooremate Riia liivlaste loodud ansambel Nurmorkestõr ning kunagise eesti-liivi ühisprojekti Tuļļi Lum solisti Julgī Stalte eestvedamisel kujunenud rühmad Kalā jeng ja Tai Tai, mis lisaks liivi rahvalauludele esitavad ka omaloomingut kaasaegsemate liivi luuletajate sõnadele. Muide, Läti helilooja Raimonds Tigulsi kirjutatud laul liivi kaasaegse luuletaja Valts Ernštreitsi sõnadega jõudis aastal 2010. a ka Läti Eurovisooni finaali.

Siin tuleks nentida, et hetkel kirjutab liivi keeles luuletusi vähemalt kolm luuletajat. Üks neist – Ķempi Kārl – teeb seda Salatsi liivi keeles, mille kohta arvati, et see on välja surnud juba pooleteise sajandi eest. Tema aastal 2013 ilmunud luulekogud saidki esimesteks raamatuteks selles liivi keele murdes. Aeg-ajalt ilmub ka teisi liivi luule kogusid. Nii on tänavu valmimas kolme tuntuma tänapäeva liivi luuletaja kakskeelne ühisluulekogu Trilium (liivi ja inglise keeles), mis on ajastatud järgmisel aastal toimuvale Londoni raamatumessile, et Läti ja Eesti saja-aastase juubeli sündmusel oleksid kohal ka liivlased.

Eelpool mainimata luuletaja Baiba Damberga on ühtlasi ka kunstnik, kes korraldab ja võtab osa liivi kunstnike näitustest. Ta on kujundanud ka graafiliste lehtede seeria “Liivi raha”, millega on autasustatud mitmeid liivlasi ja liivi sõpru, sealhulgas on Eestis selle omanikuks saanud Tartu Ülikooli professorid Tiit-Rein Viitso ja Karl Pajusalu, endine Vabariigi president Toomas-Hendrik Ilves ning viimati 80. juubeli puhul ka Tallina Ülikooli emeriitprofessor Mati Hint.

Lisaks oma kultuuri edendamisele tegelevad liivlased ka oma kultuuri ja uuema ajaloo uurimisega. Viimastel aastakümnetel on sellega kõige rohkem tegelenud just liivi soost uurijad – Valts Ernštreits uurib liivi keelt ja kirjandust, Renāte Blumberga liivlaste uuemat ajalugu ning Baiba Šuvcāne kirjutab koduloolisi raamatuid liivi rannaküladest. Nende töid on kõrgelt hinnatud ka Lätis ja rahvusvaheliselt – nii on Renāte Blumberga pälvinud aastal 2013. Balti Assamblee teaduspreemia ja Baiba Šuvcāne tänavu ka Läti Vabariigi Kolme tähe ordeni.

Sellest veelgi olulisem on aga viimase paarikümne aasta jooksul liivlaste endi käe all valminud väljaannete hulk. Nendeks on liivikeelsed raamatud – lugemikud ja luulekogud, laulikud ja sõnaraamatud – ning väljaanded, mis räägivad liivi ajaloost ja liivlaste mineviku- ja tänapäevakultuurist, ajakirjad ja artiklikogumikud. Iga kaheksa liivlase kohta on ilmunud keskeltläbi üks väljaanne.

* * *

Selline siis ongi see liivlaste väljasuremine.

Loomulikult ei ole kõik nii lihtne ja roosiline. Loomulikult on asju, mida on puudu, asju, mida enam tagasi ei saa, asju, mida veel on vaja teha, asju, mis võinuksid olla teisiti. Kuid see oleks juba teine lugu. Igatahes on liivlased visalt 21. sajandisse sisse saanud, võrdsetena paljude teiste rahvaste kõrval. Sageli pingutades rohkem, sageli pidevate väljasuremise ootuste kiuste. Ning läbi ajaloo on liivlased tõestanud ühte – ükski rahvas ei saa välja surra seni, kuni ta ise seda ei taha.

Lätis öeldakse, et umbrohi ei hävi kunagi. Liivlased kerkivad visa umbrohuna igas ajaloo aianurgas ikka ja jälle. Liivlaste mahajäetud rannakülades lehvivad taas uhkelt liivi lipud. Sel aastal sai vahetatud Liivi rahvamaja katus.

P.S. Aastal 2011. oli Rahvusvaheline liivi keele ja kultuuri aasta. Selle raames ilmus Lätis kakskeelne luulekogu “Kuidas tulevad välja liivlased” (Kā iznirst lībieši = Kui sūolõbõd līvlizt), 16 läti, eesti ja soome luuletaja luuletustega liivlastest ning 4 liivi luuletaja luuletustega. Selle luulekogu juhatas sisse läti luuletaja Žebers’i luuletus “kuidas surevad välja liivlased” (kā izmirst lībieši = kui kūolõbõd ulzõ līvlizt).

kuidas surevad välja liivlased

sügiseti

vanades uinunud aedades

Pizā pool

saab näha, kuidas surevad välja liivlased

nad surevad välja varastel hommikutundidel

mil rohu peale aias

langeb pehmelt õun

liivi naine sureb välja udust

tõstab õuna ja põllega pühkides

sureb tagasi viluda aia sisse

aga mõnikord

päris linnasüdames

keset kõige tugevamat saginat

järsku su kõrval

sureb välja mõni liivlane

laseb pilgu ringi

justnagu mereselga vaadates

palub tuld

ning sinakat suitsupilve välja puhunud

sureb tagasi

tagasi rahva sekka

kelle keskelt ta on välja uhutud

nii surevad välja liivlased

Leave a Reply