Siseelunditest esemed Eesti Rahva Muuseumi kogus

Tekst: Tuuli Jõesaar, TKK nahakonserveerimise eriala vilistlane

Möödunud sügisel lõputööle teemat valides, ei osanud ma uneski näha, et selle teemaks saavad siseelunditest – täpsemalt enamasti hülgesoolikatest – tehtud esemed. Tõsi, see käbi ei kukkunud minu esialgsest teemavalikust väga kaugele. Terve sügissemestri olin surmkindel, et minu lõputööna valmib koduse nahaparkali käsiraamat. Jaanuariks oli selge, et seda ma valmis ei jõua; katsetused oleksid võtnud rohkem aega kui mul oli – ühe lambanaha parkimiseks kulub tervelt kaks nädalat, taimparki kasutades isegi kuni kuu ja läbi tahtsin ma katsetada kõik kodus teostatavad parkimismeetodid. Teemani „Siseelunditest valmistatud esemete seisundiuuring ja konserveerimiskava koostamine ERMi näitel“ jõudsin tänu ERMi esemekonservaator Ülle Vaharile, kes koos Kurmo Konsaga mu tööd juhendasid. Kuidas aga jõudsid niivõrd ainulaadsed esemed ERMi kogusse?

19. sajandil korraldati ekspeditsioone Arktikasse, kust toodi kaasa mitmeid põnevaid esemeid kohalikelt põlisrahvastelt. Kaasavõetud esemed kajastasid nende rahvaste igapäevast elu ja vaimset kultuuri. Saksamaalt alguse saanud pärimuse kogumine hoogustus ka Eestis, sellega tegelesid nii baltisaksa aadlikud kui ka 1838. aastal loodud Õpetatud Eesti Selts (ÕES). ÕES kogus mitmeid Arktikast pärit esemeid, mis annetati hiljem Eesti Rahva Muuseumile. Kokku on neid kaksteist: kolm kamleikat ehk vihmakuube ja üks ülekuub, üks müts, kolm väiksemat kotti/taskut, üks kajakimudel koos sõitja mudeli ning aeruga, kaks ilmselt põiest valmistatud ujukit ning kajakipõll. Sooltest valmistatud esemeid, enamasti kamleikasid, on üsna arvukalt veel päris mitmete muuseumite kogudes. Huvitavamad esemed on Soome Rahvusmuuseumis olevad sooltest õmmeldud püksid ja neeru kelmekihist suss; Briti Muuseumi kogudes sooltest puri ning mitmed ettevalmistatud morsasoolte rullid. Eestis on lisaks ERMile siseelunditest valmistatud esemeid ka Eesti Ajaloomuuseumi kogus, ca paarkümmend eset; nende hulgas on samuti näiteks mitu kamleikat, müts, kajakimudel. Pole üldse välistatud, et näiteks eespool mainitud ülekuub, müts ning kajakimudelid, ehk isegi ka mõni kott ja tasku, on valmistatud spetsiaalselt suveniiriks eurooplastest maadeavastajatele. Ajalooürikutesse on näiteks kirja pandud, et Briti maadeavastaja James Cook tellis tervele oma meeskonnale sooltest parkad, kuna need olid palju kergemad.

Foto 1. Jahimütse ja sooltest parkasid kandvad mehed demonstreerivad noole asukohta viskelaual. Umnaki saar, Aleuudi saared, 1909 (Alaska Native Collection)

Arktilised põlisrahvad nagu inuitid, eskimod, unangax´id (aleuudid) said põhitoiduse merest ja teistest veekogudest, lisaks erinevat liiki kaladele kütiti ka mitmesuguseid mereimetajaid, nagu vaalad, morsad, mitmesugused hülgeliigid. Kasinates oludes oli vähimgi ressurss oluline, lisaks keelasid arktiliste põlisrahvaste uskumused püütud saagi raiskamine, mistõttu kasutati sellest ära kõik kuni viimse vurru ja soolejupini. Nii suurte kui ka väikeste soolte bioloogilised funktsioonid toimivad elusal loomal nii, et võimaldavad ühepoolse vedelike ja toitainete imendumise läbi sooleseina kehasse. Seda ühesuunalist läbilaskvust, mis tuleneb sooleseina mitmekihilisest ja füüsilisest struktuurist, kasutatigi ära veekindlate rõivaste, nagu parkade tegemiseks. Selle tõttu soolest rõivad „hingasid“, lastes kandja poolt välja higistatud veel ära aurata. Tänapäeval toodetakse samuti veekindlaid materjale, mille ühepoolset läbilaskvust nimetatakse „hingavuseks“, ning on hulk kangaid, millel on see kõrgel tasemel, sealhulgas Gore-Tex®. Selleks, et hoida ennast kajakisõidul maksimaalselt kuivana, tõmbas kajakijuht oma sooltest parka kapuutsi- ja käistepaelad kinni ning parka alumine osa kinnitati kajaki kokpiti kõrgendatud ääre külge. Hülge- (või morsa-) sooli kasutati ka akendena suitsuaukudel ning suuremaid tükke tarvitati reisimisel telkidena. Tänapäeval on sooltest vihmakeebid jäänud muuseumieksponaatideks ning ka arktikalähedased põlisrahvad on kasutusele võtnud tänapäevased materjalid.

Alaska kunstnik Fran Reed kirjeldab sooltest rõivaste tegemist järgmiselt. Esmalt sooled leotati ja pesti põhjalikult, seejärel kraabiti ära nii sisemine kui välimine kiht. Kraapimiseks kasutasid naised poolkuukujulist „nuga“, ulu’t. Lõpuks puhuti sooled täis, seoti otstest kinni ja lasti enne lahtilõikamist ja õmblemist kuivada. Täispuhutud sooled pidid kuivama üsna lühikest aega, aga hoolimata sellest mõjutasid keskkonnatingimused oluliselt lõpp-produkti värvust ja painduvust. Temperatuurierinevused, pimedus ja tuul, kombineeritud ajaga, mil sooled nendes tingimustes kuivasid, olid põhitegurid, mis mõjutasid valmis soolematerjali omadusi. Sooled muutusid läbipaistmatuks ja valgeks, kui neid valmistati kõige külmemal, pimedamal ja tuulisemal ajal. Sellisele soolele viidatakse tihti kui „talvesoolele“ ning mõningatel juhtudel kasutatakse ka mittekorrektset terminit „pleegitatud“. Rohkem kollakas, mittepainduv soolematerjal on valmistatud vähem karmides ilmastikutingimustes ning seda kutsutakse „suvesooleks“. Ühe sooltest parka valmistamiseks kulus osaval õmblejal kuni kuu ning aasta jooksul võis jahimehel kuluda kuni viis parkat.

Foto 2. Merelõvi soole täispuhumine. Aleuudi saared, u 1949. (Alaska Native Collection)

Kõik minu poolt uuritud 12 eset ERMi võõrrahvaste kogus on valmistatud siseelunditest, nagu sooled, põis, magu ja söögitoru, viimast kahte on lisaks kasutatud ka kaunistusdetailidel. Suure tõenäosusega on enamik esemeid valmistatud erinevat liiki hüljeste sooltest, ühel juhul võib tegu olla ka morsasooltega. Lisaks on mõningatel esemetel kasutatud ka linast niiti või nööri, linast ja villast kangast, erinevalt pargitud nahka. Kõõlust on kasutatud nii õmblusniidina kui ka punutud nööri valmistamiseks. Valdav osa esemeid on kaunistatud, kõige levinumad kaunistusviisid on erivärvilised narmad ja õmbluste vahele või peale lisatud kitsad värvitud lisasiilud, ühel juhul on eseme servad olnud kaunistatud ka sulgedega linnunahast lisasiiluga. Kahe eseme kaunistamiseks on kasutatud punast sametit, ühel juhul ühe väikese lisadetailina, teisel pisikeste narmatükikestena. Levinud on ka karibuukarvade kasutamine, seda nii originaalkujul õmbluste vahele lisatuna kui ka karibuukarvast ornamentpõimes. Värvidest on eelistatud punast, sinist ja rohelist.

Kõik esemed on tulenevalt materjali iseloomust väga haprad ning seetõttu kriitilises seisukorras. Varasemad konserveerimistööd on toimunud 1960. aastatel ning neid on säilitatud toonaste põhimõtete järgi. Tänapäevaste arusaamade vastaselt on esemeid immutatud intsektitsiide ja ilmselt ka glütseriiniga, millel on eseme säilivusele hoopis vastupidine mõju. Enamus kahjustusi on tingitud halbadest hoiutingimustest mingil ajahetkel. Sellest tulenevalt on esemed kortsunud, tekkinud on rohkelt materjalikadu putukate elutegevuse tagajärjel, mitmetel on kaunistuseks kasutatud villased narmad kas suures osas või täielikult hävinenud. Varasemalt on mõningaid esemeid konserveeritud ja immutatud insektitsiididega, mis on andnud ajaga soovitust vastupidiseid tulemusi – esemetel on tekkinud värvusemuutused, materjali omadused on muutunud, parandusteks kasutatud plastikmaterjal on eseme küljest osaliselt irdunud. 15 aastat tagasi kontrolliti esemete seisukorda, tehti esmavajalikud konserveerimistööd, nagu lahti pakkimine, sirutamine, vajadusel mikalendiga täitmine ning uutesse, arhiivipapist karpidesse pakkimine. Tänu sellele ei ole esemete seisukord enam kriitiline, kuid edasise säilivuse huvides on vajalik teostada põhjalikumad konserveerimistööd.

Minu lõputöö eesmärk oli koostada esemetele seisundiuuringud ja konserveerimiskavad. Seisundiuuringus kirjeldasin eseme lõiget, kasutatud materjale ning tõin ära teostatud uuringute analüüsid. Saamaks võimalikult täpseid kirjeldusi, teostasin visuaalseid vaatlusi, parameetrite mõõtmisi, DinoLite’i mikroskoopkaameraga pildistamist ning kiuproovide võtmist Eesti Rahva Muueseumi isolaatoris ja laboris. Kiuproovid võtsin esemete kaunistamiseks kasutatud materjalidelt, neid analüüsisin ja ülesvõtted tegin Tartu Kõrgema Kunstikooli laboris. Koostöös Tartu Ülikooli arheoloogialaboriga teostasime esemete kaunistuseks kasutatud värvide määramiseks elementanalüüsi portatiivse röntgen-fluorestsents-spektromeetriga. Tulemused olid rohkem kui huvitavad – leidsime jälgi nii elavhõbedast, pliist kui ka arseenist, millest esimest on kasutatud punase kinavervärvi ja teist pliimusta valmistamiseks. Arseen ilmselt kuulus kasutatud putukarepellendi koostisse. Lisaks seisundiuuringule, tutvusin konserveerimiskavade koostamiseks analoogsete esemete konserveerimisprojektidega mujalt maailmast ning lähtuvalt esemete eripärast, pakkusin välja omapoolsed soovitused esemete konserveerimiseks.

Siseelunditest valmistatud esemed on olnud arktilistele põlisrahvastele eluliselt olulised, hiljem on neist esemetest saanud suveniirid, mis tänu baltisakslastest meresõitjatele jõudsid ka Eesti muuseumide kogudesse. ERMi kogus on koguni kaksteist erikujulist eset alates üleriietest kuni väiksemõõduliste taskuteni. Tulenevalt algsetest kehvadest hoiustustingimustest esineb esemetel rohket materjalikadu ning üldist määrdumust, mis ei soodusta nende edasist säilivust. Oma lõputööga seoses koostasin esemetele konserveerimiskavad ning seisundiuuringud, mille baasilt saab alustada esemete konserveerimist.