See blogilugu on pühendus nahale kui aegade vältel kasutatud väärtuslikule materjalile. Esmalt annab ERMi konservaator Silli Peedosk ülevaate Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas nahaosakonna lõputöödest, mis põhinevad ERMi kogudel. Nahadisainer Liisi Tisler aga kirjutab oma lõputöö põnevast loomisprotsessist.
Lõputööd
Silli Peedosk, ERMi konservaator
ERMi B-fuajees on alates 4. novembrist avatud näitus ,,Minevikust tulevikku“, millega tähistatakse Pallase nahadisaini osakonna 55. sünnipäeva. 2000. aastast, mil kunstikoolist sai rakenduslik kõrgkool, on selles osakonnas õpetatud ka restaureerimist. Alustati köidetega, hiljem hakati koos moodulite tuleku ja ainemahu suurenemisega tegelema ka pabermaterjali ning nahkesemete konserveerimisega. Sellest ajast on osakonnas kaitstud 26 restaureerimist-konserveerimist puudutavat lõputööd, millest viie puhul on aluseks ERMi kogudesse kuuluva esemed.
2009. aastal kaitses lõputööd Livika Lahesalu, kes konserveeris Ülle Vahari juhendamisel ERMi kogudes asuva baltisaksa üliõpilaskorporatsioonile kuuluva nahast vehklemiskiivri. Livika uuris ka korporatsioonide vehklemistavasid ning varustust ning tegi sellest ülevaate.
Vehlemiskiiver enne konserveerimist. Foto: Liivika Vahesalu
Vehlemiskiiver pärast konserveerimistöid. Konserveerija Liivika Vahesalu. Foto: Liivika Vahesalu
2010. aastal kaitses lõputööd Tea Šumanov, kes valmistas seda ette samuti ERMis, juhendajaks taas Ülle Vahar. Teema puudutas ERMi võõrrahvaste kogusse kuuluva indiaani puusapõlle detailide konserveerimist. Teoreetilises osas uuris ta Põhja-Ameerika looderanniku indiaanlaste kultuuri ja nahatöötraditsioone, mille tulemusena tegi kindlaks, et tegu on rituaalse tantsu- või šamaanipõlle detailidega. Praktilise töö eesmärgiks oli eemaldada määrdunud detailidelt pindmine tolmukiht nii, et jääks alles nn ajalooline mustus. Samuti sirutati kortsunud nahka ning korrastati keerdunud ja sassis põllenarmad. Korrastatud ja konserveeritud põllele valmistati spetsiaalne säilitusalus, kus oli võimalik põlle hoida nii, et narmad oleksid fikseeritud. Hoiualusele valmistati omakorda säilituskarp, et tagada esemele stabiilne hoiukeskkond.
Konserveeritud indiaani puusapõll. Konserveerija Tea Šumanov. Foto: Tea Šumanov
Pärast seda oli ERMiga seotud lõputöödes pikem paus. Üheks põhjuseks olid ilmselt muuseumi ettevalmistused uude majja kolimiseks, nii et kogudele oli keeruline ligi pääseda.
Pärast uue hoone avamist on aga peaaegu iga aasta mõni Pallase nahaosakonna diplomand oma lõputöö ERMis ette valmistanud. 2017. aastal kaitses lõputööd Tuuli Jõesaar, juhendajaks jällegi Ülle Vahar. Tuuli uuris võõrrahvaste kogusse kuuluvat siseelunditest tehtud 12 eset. Tegemist oli põhjarahvastele kuuluvate kehakatete, mütside, kajakipõllede jms, mille valmistamisel on kasutatud peamiselt hülge sooli, põit, magu ja ka söögitoru. Tuuli koostas esemete seisundiuuringu ning kirjeldas esemete lõikeid, kasutatud materjali, kaunistusi, otstarvet ja kahjustusi. Uuringu põhjal andis ta soovitusi esemete konserveerimiseks ja säilitamiseks. ERMi blogis ilmus 12. oktoobril 2017 ka Tuuli kirjutatud põnev lugu „Siseelunditest esemed Eesti Rahva Muuseumi kogus“.
2019. aastal ja 2020. aastal kaitsesid oma lõputööd vastavalt Kristiina Moosel ja Kaisa Suurmann, kelle juhendajaks oli mul võimalus olla. Kristiina kaasjuhendajaks oli veel ERMi konserveerimisosakonna keemik-metoodik Eve Keedus. Lõputöö puudutas geelide kasutamise võimalusi paberi konserveerimisel ning oli seotud muuseumi kunstikogu korrastamisega. Seisundiuuringust ilmnes, et paljudel graafilistel lehtedel oli kahjustusi, mida oleks hea töödelda geelidega. Kristiina uuriski mitut geeli, et leida sobivaim metoodika nende kasutamiseks ERMi kunstikogu graafika konserveerimiseks. Geelide valmistamisest ning kasutamisest valmis ühtlasi 30. mail 2019 videoblogi “Graafika päästmine. Geelide kasutamine paberi konserveerimises”.
Graafiline leht konserveerimise ootel. Foto: Kristiina Moosel
Graafiline leht peale konserveerimist. Konserveerija Kristiina Moosel. Foto: Kristiina Moosel
Kaisa Suurmann keskendus aga pappalusel paberfotode säilitamisele ja konserveerimisele, uurides seda teemat ERMi Heimtali muuseumi fotokogu näitel. Teoreetilises pooles andis ta ülevaate paberfotode kujunemisest ja tehnikast ning uuris enam levinud kahjustusi ja säilitamise probleeme. Praktilise tööna korrastas ja konserveeris Kaisa Heimtali muuseumi pappalusel fotosid ning koostas muuseumile fotode säilitamise juhendi. Töö käigus korrastati ühtekokku 26 pappalusel fotot ja konserveeriti 10 säilikut.
Loodetavasti ei jää need viimasteks nahaosakonna lõputöödeks, mida ERMi kogude põhjal tehakse, sest muuseumis fondides on peidus veel palju põnevat.
Nahast koti disainimine multifunktsionaalse TRI_ANGLE näitel
Liis Tisler, disainer
Klient ei pruugi teadagi, kui palju ressurssi, sh aega ja raha, kulub eseme disainimisele. Protsess hõlmab nii inspiratsiooni, ideed, analüüsi, sketšimist, kavandamist, lõigete tegemist, prototüüpimist, tehnilisi jooniseid kui ka testimist ja pildistamist. Idee otsimisel on oluline mõelda suurelt ja jätta kõrvale see, kuidas kotti tehniliselt teostada. Sain aru, et protsess on olulisem kui lõpptulemus. Selle käigus ilmuvadki ideed, nagu juhtus ka TRI_ANGLE’i koti puhul. Kõik algas ühest lihtsalt joonest, mis sai paberist vormi ja millest sai seejärel kott.
Idee
Idee sai alguse sellest, et aine raames tuli valida välja konkurss, millele soovin kandideerida. Valisin konkursi „Design-A-Bag“, mida korraldatakse iga aasta Hongkongis. Sel korral minu töö kahjuks konkursi tähtaega ei mahtunud.
Ülesandeks oli leida üks teos, seda analüüsida ja edasi arendada. Valisin oma varasemate projektide hulgast klassikalise rahatasku, millel oli tikitud kuldse niidiga ornament. Selleks et midagi disainida, tuleb kursis olla valdkonna teemadega. Uurisin lähemalt 2019. aasta aksessuaaride suundumusi. Naomi Smart kirjeldas ajakirja Vogue loos „The 12 Definitive Accessories Trends Of Autumn/Winter 2019“ uut sügistalve aksessuaaride trendipuhangut kui lõhet elegantsuse ja ektravagantsuse vahel. Neid märksõnu proovisin kajastada ka oma koti puhul.
Vorm
Edasi oli vaja rahatasku põimida uude vormi, inspiratsiooniks oli selle tikand. Töötasin paberiga ja nii valmis palju vahvaid ruumilisi lahendusi. Sketšides asusingi jäljendama paberskulptuure kottide näol. Valisin välja kaks – seljakoti ja ridiküli – ning otsustasin need liita.
Vormi leidmine kasutades paberit. Foto: Liis Tisler
Kavandamine, lõiked ja prototüüp
Esialgsest sketšist sai puhtam ja värvilisem joonis, seejärel tegin lõiked ning prototüübi ehk toote esialgse proovimudeli. Valisin selle jaoks odavama materjali, millega katsetada. Kasutasin vilti, kuna see on nahale kõige ligilähedasem. Proovisin välja nuputada viisi, kuidas kaks kotti teineteise külge kinnitada. See võttis omajagu aega, aga lõpuks jäin magnettrukkide juurde, mida võib kohata peaaegu igal klassikalisel kotil. Kotid kinnituvad nii teineteise külge ja kui need lahti võtta, siis on võimalik seljakotti ja ridiküli omaette kokku voltida.
Lõpptoode
Lõpptoode valmis kergema vaevaga, sest enne oli suur töö juba ära tehtud. Tegelikult on ka esialgne toode olemuselt veel prototüüp, sest vajab testimist-hindamist, mis puudutab selle kasutusmugavust.
Valminud kott. Foto: Liis Tisler
