Kurudest kardtikandini

Age Raudsepp, ERMi rahvakultuuri ja -teabekeskuse kuraator, rahvarõivaste valmistajate kooli koordinaator.

  

Veebruaris lõpetab kaheksas lend ERMi rahvarõivakooli, mida me Rahvakultuuri Keskuse kaasabil korraldame. Jäänud on ainult üks töine nädalavahetus jaanuaris enne esitlust 14. veebruaril 2021. aastal.

Kahe aasta jooksul valmib kogu kostüüm alates sukkadest ja säärepaeltest, lõpetades tanu ja põllega. Üks esimesi töid koolis on põhilõike tegemine, mille järgi hiljem konstrueeritakse särgi, käiste ja kampsuni lõige.

Põhilõike proov. Paberist mudelil tehakse parandused. Juhendaja Silvi Allimann (keskel). Foto: Age Raudsepp

Kampsuni lõike paigutamine voodrikangale. Foto: Age Raudsepp

Kellel Põhja-Eesti rõivad käsil, on enne veel vaja ka käised tikkida, mis on päris töömahukas ettevõtmine.

Ambla käised tikkimisraamil. Parasjagu käib võrkude tikkimine, mida nimetatakse ka tabavalt võrgutamiseks. Foto: Age Raudsepp

Iga kostüüm on oma nägu, mistõttu on nii mõnelgi tarvis olnud uut tehnikat ja töövõtteid õppida.

Muhu oranži seeliku alaserva käib erksavärviline kõlapook. Foto: Age Raudsepp

Virumaa vanem seelikutüüp on ümbrikseelik, alaserva kaunistuseks rikkalik helmestikand. Foto: Age Raudsepp

Mida kursus edasi, seda rohkem soovitakse kostüümi juures kõik ise teha. Võetakse lisakursusi, leitakse võimalusi seelikukanga kudumiseks, tehakse pits ka ise – poest ostetakse kostüümi tarvis pitsi harva.

Seto vanema kostüümi juurde valmib punaste kirjadega niplispits. Foto: Age Raudsepp

Valmistamisel on niplispits käiste serva. See nõuab väga palju aega ja pitsi kulub omajagu, nii 160–180 cm. Foto: Age Raudsepp

Suhteliselt tagasihoidliku Rõuge naise kostüümi juurde tehakse ülimalt peene tikandiga põll. Foto: Age Raudsepp

Viimane suur teema oli peakate, mille valmistamine käis novembri lõpul. Lõuna-Eesti pehme tanu on lihtne valmis õmmelda, aga Virumaa ja Läänemaa kurrutatud tanu nõuab ka tärgeldamist ja kurrutamist, mis on eraldi kunst õppida ning nõuab nii tugevust kui ka meelekindlust.

Kliistri määrimine tanule. Töö võtab aega, sest paks kliister on vaja suruda läbi kiudude, et kuivades jääks paberjas pind, mis allub hästi vormimisele. Foto: Age Raudsepp

Kurrutatud tanu kokku õmblemine. Foto: Age Raudsepp

Käiste kurrutamine, mida tehti oktoobris, oli selle kõrval lihtne ülesanne.

Käiste tarvis piisab pihustatava tärgeldusvahendi kasutamisest, et kurrud pihaosale sisse tõmmata. Foto: Age Raudsepp

Kõrvaltvaatajana näen kooli kui inimeste kasvamise lugu. Osalejad soovivad valmistada ühe korraliku rahvarõivakostüümi, aga kui lõpetamine käeulatuses, siis tundub, et nii mõnegi maailm on muutunud rohkem, kui ta arvata oskas. Kaks kursusel käinud inimest on näiteks saanud inspiratsiooni astuda TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili osakonda ja nii mõnigi kaalub edasiõppimise võimalust kas sealsamas või Olustveres teenindus- ja maamajanduskoolis. Oskusi-teadmisi saab igast koolist kindlasti palju.

Juhendajad rahvarõivaste valmistajate koolis:

Reet Piiri (loengud rahvarõivastest ja kostüümide komplekteerimine)

Silvi Allimann (lõigete konstrueerimine ja õmblemine)

Virve Valtmann-Valdson ja Külli Valk (tikkimine, silmuskudumine)

Piia Rand (vööde tegemine)

Lisa kommentaar