Katrin Sipelgas, filmikunstnik ning näituse „Elas kord …“ idee ja kujunduse autor.

Võib-olla algas kõik juba lapsepõlvest. Ideeseemne tulevaseks näituseks võis panna minusse idanema vanavanaema, keda me vanavanaks kutsusime. Kui olin Tartus Soinaste tänaval tema juures, vestis ta mulle igal õhtul muinasjutte. Lõpuks jäigi ta mu elus ainsaks inimeseks, kes üldse peast jutustas. Repertuaar polnud lai: „Hansuke ja Greteke“, „Kolm põrsakest“, „Hunt ja seitse kitsetalle“, „Tuhkatriinu“, „Saabastega kass“, „Suur Peeter ja Väike Peeter“.

Katrin Sipelga vanavanaema Aleksandra Murel ehk vanavana. Foto: Katrin Sipelgas

Vanaema linnamaja hoovis suure pirnipuu all oli saun. Laupäeva õhtuti käis muldvana naabrimemm Püssa Leeni meie juures saunas. Istusin vanainimestega laval ja selle juurde kuulus alati muinasjutt „Vaeslaps ja talutüdruk“, tuntud lugu vaeslapsest, kes laupäeva õhtul üksi sauna läks ja seal vanapaganaga kohtus. Vanavana ja Püssa Leeni esitasid seda muinasjuttu lapselapselapsele ehk siis mulle tihti ka dialoogina, moodsas keeles stand-up’ina.

Aleksandra Murel ja Leeni Püssa. Foto: Katrin Sipelgas

Sellest ajast kuni tänaseni on muinasjutte kuulates või lugedes minu kujutluspildis tekkiv ruum lukustatud vanavana Soinaste tänava maja interjööri, eksterjööri ja sauna külge.

„Kust tekib idee?“ küsivad sõbrad-tuttavad, kes ise loominguga ei tegele. Mina kirjeldaksin seda protsessi sudoku kujundi abil. (Sudoku on teadupärast numbrite paigutamise mõistatus, mis põhineb 9 × 9 ruudustikul.) Mängus on kolm kihti: etteantud numbrid; need numbrid, mille sa lisad, ja lõpuks nende seas üks number-kangelane ehk võti, mis aitab kõik numbriread jooksma saada.

Selles näites on etteantud numbrid ideeseemned (emotsioonid, värvid, kujundid, keskkond vms), mis on aastate jooksul talletunud ootele ajusahtlitesse. Numbrid, mille sudoku ruudustikku lisad, on ideeloomes info või sisend ülesandele, mille aju peab lahendama, olgu lõpptulemiks siis tekst, kujundus või muu mõttetervik.

Ning see võtmenumber on inspiratsioon – viimane puuduv number sudokus, mis liigutab õigetesse ruutudesse juba kirja pandud numbrid, et need suhestuksid algselt ruudustikus olemasolevate numbritega ja tekiks tervik.

Inspiratsioon võib tulla ükskõik kus või ükskõik millest. Kui aeg küps, võib ta tabada sind tänaval kõndides või metsarajal joostes. See võib olla luuletus, muusikapala, maal, vestlus, looduskogemus, klaas veini. Kuidas kunagi või kuidas kellelgi. Igatahes on see ülimalt nauditav hetk ja kes kord seda tundnud, on konksu otsas.

Teist korda jõudsin muinasjuttude juurde, kui saabus aeg oma pojale õhtujutte ette lugeda. Äsja oli ilmunud „Kuldraamatu“ sari ja lapse eripäraks oli soov õhtuti mitte magama jääda. Oli tavaline, et lugeda tuli tund-kaks.

Miskipärast kujunes poja eriliseks lemmikuks vene muinasjutt „Kassi kõrvad“. Selle loo tegevustik kerib end lahti kusagil kauge provintsi kaevanduskülas ja on umbes 40–50 lehekülge pikk. Ühtpidi muidugi rõõm, et poega muinasjutud köitsid, teistpidi võttis see igaõhtune lugemismaraton ära suure osa hilisõhtusse plaanitud tööajast. Treenisin välja autopiloodi. Suu liikus, käsi keeras lehti, laps oli rahul. Ennast hakkasin lõbustama metafoori ja kujundi lahtimuukimisega. Kõlab naiivselt, aga see oli minu jaoks uus vaatenurk muinasjuttudele, sest lapsepõlves ei osanud ma neis näha muud kui lineaarset tegevustikku.

Ma pole tundigi tudeerinud folkloristikat, aga nüüd olin võlutud. Uurisin muinasjututeooriaid, kuulasin Risto Järve, Ülo Valgu, Tõnno Jonuksi ja teiste tarkade inimeste loenguid, lugesin Islandi saagasid ja mõistsin, et seesugune teadlik lähenemine oli puuduv klots mu enda elukutses. Filmikunstniku töö osa on keskkonna ja ruumi loomine, kujundile tähenduse andmine ja sisu valamine kujundisse. Intuitsioonile lisandus teadlikkus.

Vanavanaema saunalaval harjutasin ma teksti põhjal keskkonda ette kujutama. 20–30 aastat hiljem viis muinasjuttude ettelugemine mind allteksti ja ridadevahelisse märgimaailma. Läks veel kümme aastat ja kõik need tükid liitis tervikuks ühel džässikontserdil saadud inspiratsioon.

Loo autor (fotol paremal) koos õe Kätlini ja vanavanaema Aleksandra Muleliga. Muinasjutunäituse loomiseni jääb veel 36 aastat. Foto: Katrin Sipelgas

Kolm on muinasjutu number ja see näitus on minu kolmas kokkupuude muinasjutuga. Kõik klapib!

Muinasjutt – see on ruum, keskkond, kujundi- ja alateadvuskeel. Muinasjutt on tööriist, mida tark ja kaval saab õppida kasutama. Aga ta on ka teekond oma kiusatuste, proovilepanekute ja valikutega.

See näitus on õnneliku lõpuga lugu, justnagu mõni muinasjutt.