Ülevaate annab Tiina Tael, peaarhivaar.

 

Eesti Rahva Muuseumi etnograafiliste jooniste kogus (EJ) on 23 795 joonislehte. Valisin kogu tutvustamiseks muuseumi kauaaegse kunstniku Lembit Lepa joonised.

Lembit Lepp sündis 17. jaanuaril 1931 Võrumaal Laheda vallas Mustajõe külas. Ta käis Põlgaste koolis ja seejärel läks Võru keskkooli. Koolipoisina võttis ta osa koolinoorte salajase Noorte Kuperjanovlaste Organisatsiooni tegevusest, mistõttu ta saadeti 1949. aastal 25 aastaks Karaganda oblastisse vangilaagrisse, nii et keskkool jäi siis lõpetamata. Ta vabanes 1956. aasta lõpus ja järgmisel aastal lõpetas Võru Töölisnoorte Keskkooli. Järgnes Tartu kunstikool (1958-1961), kust ta sai üldharidusliku kooli joonistamise ja joonestamise õpetaja kutse. Seejärel töötas Lepp aasta Kaagvere Internaatkoolis joonistusõpetajana, kuid see töö ei meeldinud talle.

1963. aasta kevadel alustas Lembit Lepp kunstnikuna tööd ERMis (tollase nimetusega Eesti ENSV Riiklik Etnograafiamuuseum) ja jäi muuseumisse peaaegu kolmeks aastakümneks, kuni 1989. aastani. Muide, side muuseumiga algas juba 1946. aastal, mil ta märkas ajalehes Sirp ja Vasar Ants Viirese artiklit ja avaldas soovi saada korrespondentide võrgu liikmeks. „Tunnen ajaloo vastu huvi ja loodan, et suudan olla kasulik oma rahva minevikuvarade talletamisel,“ märkis 8. klassis õppiv noormees. Muuseumi arhiivis ongi tema kirju ja võistlustöö „Noorte suvepäevadest“, mille eest ta sai ergutuspreemia.

Muuseumi kunstnikuna tuli tal kujundada näitusi ja väljaandeid ning osaleda välitöödel. Sinna kaasati tihti fotograafe ja kunstnikke, et materjali võimalikult täpselt visualiseerida. Ei olnud suve, mil Lembit Lepp poleks kogumismatkadel käinud, olgu siis Eesti kihelkondades või hõimurahvaste juures. ERMi etnograafiliste jooniste kogus on 39 seeriat tema joonistega, mis sisaldavad 1518 jooniselehte ligi 2700 üksikjoonist.

Küllap ammutas ta välitöödel inspiratsiooni ka oma teise armastuse, eksliibriste loomise jaoks, mida ta tegi üle 700. Selles vallas oli ta hinnatud väljaspool Eestitki – ta esines oma näitustega ning 1972. aastal ilmus Taanis tema autorivihik. Suuremaid isikunäitusi oli tal ERMis kolmel korral: 1976, 1982 ja 2001. Viimasel juubelinäitusel olid just ekspeditsioonidel tehtud joonistused, eksliibrised ja maalid. Lembit Lepp suri 31. jaanuaril 2002.

Toome siin välja 25 joonist, mis annavad põgusa ülevaate etnograafiliste jooniste kogu sisust: taluehitused, ehitusdetailid, tööriistad, tarbeesemed, mööbel, tekstiil, sekka ka mõned portreed.

Sepikojas oli lihtsam. Tegin mõned joonised seest ja väljast. Sepp oli muidu lahke mees, aga kui ma pealt nägin, kuidas ta poissi – arvatavasti oma poega, järelejätmatult igal sammul õpetas, juhatas ja hurjutas, siis läksin pikapeale närviliseks. Seda ei saanud öelda poisi kohta, kes kõige selle norimise silmapilgutamata ära kannatas ja kogu aeg midagi näris, kõik see mitu tundi, mis ma seal olin. (TA 543: 39)

Hommikul käisime kaugel Vahastus. Sattusime Vahastu kooli peale. K.a. 30. juunil pühitseb Vahastu kool oma 115. aastapäeva ja ühtlasi likvideeritakse ka kool, kuna möödunud aastal oli koolitulijaid ainult 8. Käisime rehielamus, mis oli olnud kooliks enne praegust kooli. Plaanistasime, pildistasime. Ka saime kaks õllekannu, kaelkoogud ja pärlivöö – kõik üsna iidsed esemed. (ETM TA 630:17)

 

***

Ekspeditsioonil peab täitma ka välitööpäevikut, milles kajastuvad tehtud tööd, muljed ja igapäevaelu. Milline oli kunstniku päev välitöödel? Laseme sellest jutustada Lembit Lepal endal (1978. aasta päevik Tarvastu kihelkonnas):

Kolmapäev, 31. mai 1978

„Niisiis on käes viimane mai. Ilmad on olnud juba mõnda aega päikesepaistelised, kuid suhteliselt jahedad – põhjatuulega, see õnneks ei lase sääski liikvele, mida sel aastal üle pika aja paistab rohkesti siginud olevat.

Sõidame uuesti E. Petersoni poole. Tema eramuuseumis on teises toas suur plakat, et siin kohal, selles toas toimus Suislepa kolhoosi asutamise esimene koosolek 1949. a. ja samas oli tükk aega ka kolhoosi kontor. Paraku ei aitavat praegune kolhoosi juhatus teda mitte palgi jupigagi, et seda ajaloolist hoonet remontida. Kogumiskirest nakatatud mees on aga nüüd endale õuele ise üles lasknud ehitada Viljandi ehituskontoril uue hoone, kuhu juba osa eksponaate ja dokumente üle viidud. Ehituskontor võtvat võrreldes töömehega kahekordse hinna, kuid kuna küladesse töömehi, kes oleksid võimelised või siis huvitatud ehitustööd tegema, enam jäänud ei ole, siis muudkui maksa kontorile, veremaik suus. Ongi mehel töö alles veidi pooleli, kuid see on juba enamasti sisemine viimistlus.

Dokumentide hulgast näitab peremees erilise heameelega kirjavahetust professorite Oinase ja Tuulega, kunagiste Suislepa kooli koolivendadega: „Vaat nii elavad Suislepa mehed laias maailmas.“

Riiulitelt vaatame veel ümbrikkude, markide, postkaartide kogu. Kohaliku kodu-uurimise materjalideni ei jõua, kuna aega on juba nii palju kulunud, et tuleb minna ka oma tööd tegema – joonistama. Objekti leian paar talu eemalt, endise rehielamu. Kunagi on andmete järgi sellest joonistatud põhiplaan, nüüd panen paika poollagunenud reheahju, üsna huvitava välimusega aida ja sauna. Õhtul valmib peatus(ööbimis)kohas ligidalasuvast külast paar pastelli ja nii on esimene suurem tööpäev lõpul. Enne und alustan „Augustikahurite“ lugemist.“ (ERM TA 721:9-11)

Pühapäev, 4. juuni 1978

„Hommikul kogunevad kõik grupid esmakordselt Õmbleja külla Kivimurru tallu. Kokku sai üheksa inimest. Ilm haruldaselt tore. Sööme õues konservidest valmistatud peedisuppi ja siis Tarvastusse. Esialgne plaan oli laialdane – tutvuda Kagu-Viljandimaa vaatamisväärsustega. Reis algas umb. kl. 11 Tarvastu kirikust. Saime kontakti õp. H. Haameriga, kes kutsus meid lahkelt oma koju õhtul kl 19.

Vahepeal käisime Mustla ligidal Tarvastu linnust ja kabelit vaatamas. Linnusest säilinud vaid mõned müürikatkendid, muidu kõikjal metsikult lokkav võsa ja umbrohi. Ümber linnamäe lookleb ühelt poolt jõgi, mingi kohaliku väiketööstuse poolt muudetud haisvaks solgiojaks. Aga üks väikepoiss sealsamas teadis, et siit saab üsna suuri kalu püüda.

Sellega õigupoolest ekskursioon lõppeski. Eelmistest aastatest on kurvad kogemused, et päikest on suvel näha väga üürikest aega ja nii otsustatigi ülejäänud päev veeta, õigemini – pühenduda päikesele. Selle juurde sobis oivaliselt Tarvastu ühendgrupi poolt valmistatud linnasemaltoosa õlu.

Kokkulepitud ajal oleme kokkulepitud kohas. Juttu ja meiepoolset pärimist on palju. Laud on kaetud mitut sorti võileibade ja tordiga. Vaatame raamatuid, kuulame õp. Haameri sünnikoha Kihelkonna rahvajutte ja muudki. Lahkume 12 paiku.“ (ERM TA 721:18-19)

Esmaspäev, 12. juuni 1978

„Sajab endiselt. Vihma on muidugi kaua oodatud, põllud ja aiamaad olid juba kolletamas. Meid päike ja palavus muidugi rõõmustas, kuid ühe kandi pealt käis põud ka meile närvidele – tolmuste teede pärast.

Töötame Etsuga [Edgar Saar, toim.] Venekülas ühes väga lahkes perekonnas. Paneme paika peaaegu kogu hoonetekomplekti – laida, aida, elumaja. Muidugi on igal pool tehtud vähemaid või suuremaid ümberehitusi. Väga vähe on neid majapidamisi, kus on eest leida inimesi, kes oleksid samas kohas elanud maja ehitamisest alates. Tundub, et vähemalt siinkandis küll on 90% majapidamisi vahetanud peremehi oma olemasolu jooksul 2 või 3 korda. Aastat 10 tagasi nägi maal ringi liikudes väga palju pooleldi sisselangenud hooneid. Nüüd koristatakse sellised aga kähku ära ja põld peale. Venekülas Ripsile näiteks maksti üsna vanakese rehielamu ja kuurilobudiku eest riigi poolt 3500 rbl., kuna teisi ostjaid polnud. Sügisel pidi see talu buldooseriga maaga tasa tehtama ja jälle kaob üks elumärk küla üldpildist, mis oli küll juba muutunud nõgeste ja naatide paradiisiks. Meiegi saime sealt veel oma noosi: suure vaskkeedukatla, talade ülesvinnamise köie, süllapuu jne.

Õhtul sõidavad „Volgaga“ ette pooleldi ootamatult dir. A. Peterson koos autojuhi väärispuidu tisler E. Mältoniga, kaasas päts värsket leiba, kilo osa värsket suitsuliha ja paarkümmend muna, ka pudel veinikest. Siis saabuvad ka Tarvastu grupid, puudu jäi ainult Kärstna grupp. Viimane ja üks Tarvastu grupp on kuivanud üheliikmelisteks.

Õhtu möödub pikkades vaidlustes, selgitustes ja ka muidujuttudes, nagu ikka, kui pole konkreetset programmi.

Hoolimata A. Petersoni hoiatusest, et tema suitsuliha kõik ära ei söödaks, oli ta ometi keskööks viimse rasvatilgani läinud n.ö. kõige liha teed. Eksp. juht sai veel sellise tükiga hakkama, et kamaranüsimise hoos tõmbas noaga taldrikutäie viiludeks lõigatud suitsuliha korraks põrandale musta ja tolmuse põrandariide peale ja veel ka oma jala peale, kuid see korjati sealt väga kähku kokku, pandi tagasi taldrikule ja pisteti kiiresti kinni, et midagi veel halvemat temaga ei juhtuks.“ (ERM TA 721:28-31)

Kolmapäev, 14. juuni 1978

„Alustame Etsuga ja autojuhiga Obriku küla läbitöötamist. Esimene majapidamine satub ette tüüpiline asunikutalu. Esemete poolest kesine. Siiski saame kaasa 2 kipsist loomakest – öökulli ja kassi – omaaegsed sendikogumise kassad. Kuuri all mitu kirstu. Kirste on siinkandis üldse kohe hästi palju. Ainult et nende ornamentika on väga üksluine ja igas majapidamises üks ja sama – küüskirja jutid esiküljel ja kaanel. Siiski esineb ka küllalt palju maalitud kirste – põhi tumepruun, lilled ja geomeetriline kiri kollane ja valge, natuke ka rohelist ja punast, ka valget.“ (ETM TA 721:33)

Neljapäev, 15. juuni 1978

„Ootame bussi, kuid see ei ilmu. Sõidame siis Etsuga jälle Obriku külla, kavatsusega ka Järvekülla jõuda kuni Võrtsuni välja. Töö algab sepp August Kiruli juures. Juttu ja üleskirjutamist on palju. Kogu selle ilmatu aja istus sepa proua sealsamas tooli peal nagu valvur.

Kõrval on üks vähestest mahajäetud ja osalt sisselangenud maja. Hiljaaegu on siit ära viidud üks naine, kes olla „segi läinud“. Aidast saab ilusa vikati. Toas on kirst täis dokumente, kasukaid ja muud prahti. Muuhulgas suure naiste rahakoti sees ka omaniku hästihoitud pass, nagu uus. Kasukasse olid aga herilased endale pesa teinud ja seekord tuli jalga lasta. Kui loomakesed rahunevad, peab igaks juhuks edasi tuhnima.

Pikka ja asjalikku juttu räägib üks kalamees Lohu talust. Ei ole sugugi rahul momendil kehtiva kalapüügikorraldusega Võrtsjärvel. Sellest kõigest peaks olema pikemalt E. Saare EA-s. Selle vana kalamehe juttu kuulates tuli meelde, et kaks aastat tagasi muuseumitöötajate kokkutulekul Limnoloogiajaamast läbi sõites räägiti ka tolles asutises umbes midagi sarnast.

Inimesed on siinkandis üldiselt toredad, eriti Obriku külas, endiste käsitööliste aladel. Maalivad sulle igaüks oma temperamendile vastavalt üsna koloriitseid maailmapilte lähemast ja kaugemast minevikust. Üks kõhna vanamees tegi oma jutu kokkuvõtte sellise: „Kurat, ma ei ole muud saanud elus teha kui orjata. Algul oli mõisaorjus, siis orjasin peremehi, siis tuli kolhoosiorjus.“ Kui elu maal muutus paremaks, siis oli ka vanadus käes. Aga muidu käis lai ja kõva jutt ja kitsehabe tudises üsna reipalt lõua all.

Õhtupoolikul jõudsime ka Järveküla esimeses kahes talus ära käia, kuid siis võttis väsimus võimust. Puhus kõva tuul ja jalgrattaga andis kõvasti pressida.

Jäin oma võrriga ka kohalikule miilitsaleitnandile silma. Küsis, miks pole kiivrit ja õigeid dokumente. Näitasin oma hädadokumendid ette ja kui sai teada, et pole oma rajooni mees ja et kogun vanavara, läks jutt selle peale, et kas siit ikka ka midagi veel saada on. Kamsi[?] Kaarliga oli jutt, et üks miilits pidi siinakandis mõõku ja veel midagi koguma – ehk oligi sama mees. Soovis lõpuks head teed ja nii jäigi.

Ei tea, kas nüüd on maale siginenud rohkem kollektsionääre kui varem? Igatahes siinkandis on neid küll rohkem kui meile kasulik oleks.“ (ERM TA 721:34-37)

Reede, 16. juuni 1978

Eile õhtul käis E. Saar Mustlas vaatamas, et kuhu see lubatud masin siis jäi. Masin oligi siis kohe kõpsti kohal.

Hommikul sõidame külad läbi, kuhu on esemed maha jäetud, mis jalgratta peale ja seljakotti ei mahu ja veame nad Suisleppa kokku. Mainimisväärseteks võiks nimetada kirstu, söögilauda, höövleid, puskariajamise spiraali, laua(petrooleumi) lampe, turbalõikamise „masinaid“ ja siis veel igasugu nipet-näpet, kokku umbes 55 numbrit.

Tartusse sõidame Tõrva kaudu, et sealt bensiini tankida. Päev on üle hulga aja haruldaselt tore – karge õhk, päikesepaisteline ja soe. Sirelid on peaaegu oma õitsemise lõpetanud ja nagu räägitakse, suve kõige ilusam aeg ongi läbi.“ (ERM TA 721:37-38]

***

Peaaegu igal suvel käis Lepp pikematel ekspeditsioonidel ka hõimurahvaste juures, et joonistada vepslaste, udmurtide, maride, ersalaste, liivlaste ehitisi, tarbeesemeid jms. Nendest ekspeditsioonidest saab lähemalt lugeda kahest suurest välitöökogumikust: Aleksei Peterson „Udmurdi päevikud“  (koostaja Svetlana Karm, 2006) ja Indrek Jääts „Ekspeditsioonid läänemeresoome muinasmaale“ (2019). Nendest ekspeditsioonidest esitleme siin 5 joonist.