Reet Mark, ERMi kuraator.

ERMis saab alates 21. jaanuarist vaadata rahvariideid akvarellimaalidel!

See väike näitus on tore näide sellest, kuidas miski võib sündida äkki ja mitmest õnnelikust juhusest. Kunsti- ja rahvatantsu(riide)huviline Krõõt Kilvet oli juba mõnda aega kogunud pagulaskunstnik Silvia Leitu loodud akvarelle, kus kujutatakse rahvarõivas tüdrukuid. Tal tuli sellest juttu meie teaduri Kristel Rattusega. Kristel omakorda rääkis sellest mulle. Mina aga tundsin, et mul on Silvia Leitu ees üks vana võlg…

Pagulaskunsti tagasitoomine meie kunstiajalukku algas 1990. aastatel – varem ei teatud sellest suurt midagi. Loomulikult olid teada vanemad pagulaskunstnikud, kes olid juba enne põgenemist Eestis tunnustuse saavutanud, kuid nende pagulasloomingu näiteid oli väga vähe. Peaaegu tundmatud olid nooremad loojad, kes õppisid küll Eestis kunsti ja esinesid ka näitustel, aga kunstnikuna kujunesid pigem välja välismaal. Üsna tundmatud olid paguluses sündinud ja kunstihariduse omandanud kunstnikud, kelle puhul tekkis juba küsimus, kas nad üldse on enam eesti kunstnikud.

Esimese suurema pagulaskunsti näituse korraldas Eesti Kunstimuuseum 1994. aastal peamiselt selleks ajaks Eestisse jõudnud töödest. Minul oli võimalus koos Tiiu Talvistu, Kersti Kolli ja Enn Lillemetsaga kuuluda sellesse uurijate rühma, kes rändas aastatel 2008–2010 mööda suuremaid pagulaskeskusi Rootsis, Kanadas ja USAs sihiga panna esmakordselt kokku suuremat ülevaadet pagulaste kunstist.

2010. aastal toimunud suurtel näitustel Eesti ja Tartu Kunstimuuseumis sai üle maailma (v.a Austraalia) kohale toodud pilte vaadata ja ilmus ka suur kataloog. Viimase kümne aasta jooksul on pagulaskunsti kogud Eesti mäluasutustes rohkesti täienenud. Seda on ostetud paljudelt pagulaskunstile pühendatud või tavalistelt sügis- ja kevadoksjonitelt. Praegune ettekujutus on palju parem võrreldes isegi 2010. aastaga.

Tookord olime näitusele töid valides hetkeks küsimuse ees, mida suurest hulgast võtta või üles pildistada, sest pagulaste kodud olid kunsti täis! Üheks põhjuseks oli kindlasti missioon toetada omi, eesti kunstnikke, eriti eksiili esimestel aastakümnetel. Teine põhjus oli see, et Eestis oli juba tekkinud kunsti ostmise traditsioon ja seda lihtsalt jätkati, seda enam, et oli saada väga head oma kunsti. Kolmas, pragmaatiliselt isegi olulisim põhjus kui kunstiarmastus, oli oma juurte hoidmine, kogukonnaga sideme säilitamine vähemalt kunsti kaudu ja mis seal salata, ka (vastu)propaganda. Vene karu või võõraste vallutajatega võitlevaid Kalevipoegi ja teisi eepilisi kangelasi, kõikvõimalikus tegevuses rahvariides poisse ja tüdrukuid, paremal juhul nostalgilisi linna- või tänavavaateid oli tavapärase hea kunsti kõrval kodudes väga palju. Nende kunstiline tase oli enamasti pöördvõrdeline tööde arvukusega. Pärast väikest vaidlust otsustasime näitusel sellistest töödest loobuda. Seetõttu jäi kunstiliselt nõrkade kõrval välja ka kõrgel tasemel töid. Minu meelest oli ja on see väga põnev uurimissuund, mis on tänini kajastamata.

Just see toobki meid selle vana võla juurde. Silvia Leitu rahvariideid kujutav sari paistis oma kõrge kunstilise tasemega teiste samalaadsete seast silma. Akvarelle oli palju – tundus, et peaaegu iga pildi omanik oli tellinud oma kodukoha rahvariideid kandva tüdruku. Paraku polnud neid aga aega pikalt uurida, sest meie sellist kunsti ei käsitlenud. Tunduvalt rohkem huvitasid mind siis tema meeleolukad, kummaliselt glamuursed õrnavärvilised figuraalsed akvarellkompositsioonid, mida oli meie külastatavates kodudes kahjuks vastupidi väga vähe. Kataloogitekstis pidin seepärast kasutama lõike Ilmar Laabani ja Karin Saarseni artiklitest. Nüüdse teadmisega liigitaksin ma Leitu selle loomingupoole üheks huvitavamaks pagulaskunsti tahuks, vähemalt Euroopas.

Silvia Leitu sündis 1912. aastal Tartus. Kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist 1931. aastal astus ta Pallasesse ja õppis seal kuni 1939. aastani, lõpus Nikolai Triigi ateljees. 1938. aastal omandas ta samas joonistusõpetaja kutse. Õppimine venis pikemaks, sest alates 1936. aastast töötas Leitu Vanemuises väga eduka kostüümikunstnikuna.

Juba sel ajal hakkas ta ka looma uhkeid tualette seltskonnadaamidele. 1939. aastal kutsuti kunstnik Estoniasse, kus ta töötas 1941. aastani. Sama aasta märtsis lahkus ta koos abikaasaga, arhitekt Harald Tannbergiga Saksamaale, kus mees asus end Müncheni ülikoolis täiendama. Paraku polnud olud aga soodsad ja juba sügisel tuli Leitu sealt tagasi. Nii juhtuski, et suure Tallinna pommitamise ajal istus ta parajasti Estonia garderoobis ja õmbles kostüümi. Kolm päeva pärast õnnelikku pääsemist sõitis ta tagasi Münchenisse. Rohkem ta koju ei saanud.

Kuni 1946. aastani täiendas ta end Müncheni kunstiakadeemias Emil Preetoriuse juures ja Sturmi eraateljees ning töötas kohalikus teatris Kammerspile kostümeerija ning kostüümikunstnikuna. 1949. aastal sündis perre poeg Lavran. 1951. aastal sõitis pere korraks Rootsi Silvia Leitu vanematega jumalaga jätma, sest pereisa ootas ametipost Venezuelas. Aga siis leidsid nad Rootsis endale valge unistuste maja ja jäidki 1953. aastal sinna lõplikult elama. Silvia Leitu töötas kostüümikunstniku, sisekujundaja, moekunstniku ning raamatuillustraatorina. Ta esines oma unenäoliste akvarellidega paljudel näitustel ning erinevalt enamikust eesti pagulaskunstnikest lõi läbi ka rootslaste seas. Kahjuks oli tema elu võrdlemisi lühike, 1969. aastal suri ta leukeemiasse.

Varased rahvariietes tüdrukute ja naiste akvarellid meenutavad väga tema kostüümikavandeid. Peab mainima, et Leitu pliiatsiga kirjutatud ümar ja hoogne käekiri ning signatuur on hoopis teistsugune kui tema sule ehk tindiga kirjutatud filigraanne käekiri. Aga selle saab panna tehnika arvele. Kostüümikavanditele on ta teinud märkused pliiatsiga. Varaseim dateeritud n-ö rahvariide akvarell, mille olen leidnud, on õllekapaga mulgi naine, mis pärineb aastast 1946.

Võimalik et veel varasem ehk Eestis tehtud akvarell on ostumüügikeskkonnas Osta müügil olnud väga sarnane raamitud „Mulgi naine“.

Sellele on signeeritud pliiatsiga Silvia Leitu-Tannberg ja ülemisse serva on ta kirjutatud pliiatsiga Mulgi. Nii tegi ta oma kostüümikavanditega.

Üks analoogne pilt on kirjaga „Pärnu-Jaagupi“.

Ma ei suutnud tuvastada, kas seda kostüümi kasutati kuskil etenduses. 1941. aastal tegi ta Estonias kostüümid „Libahundile“, mis oli mõeldud Moskva dekaadiks. Halliste rahvarõivaid eeskujuks võttes, aga lavastuse fotosid vaadates tundub stiil olevat teine. 1944. aastal Estonias lavastatud „Kratile“ tegi kostüümid Natalie Mei.

Kuni 1950. aastate alguseni meenutavad Leitu akvarellid kujunduselt väga tema eestiaegseid kostüümikavandeid. Poos on võrdlemisi jäik, aga ka siin võib näha teatud arengut, riided on detailideni välja töötatud ning meie kuraatori Reet Piiri sõnutsi ka korralikult paikkonniti määratavad. Enamik meie näituse pilte ongi sellised.

Olen neile internetist leidnud mitmeid paarikuid, st sama rahvariidekujutisega töid, vahel peaaegu koopia, mõnikord on tüdruk pandud teistpidi seisma, antud kätte mingi ese või lihtsalt muudetud käte või jalgade asendit. Väga võluvad on tööd, mille valmimisaeg jääb 1950. aastatesse. Siis on figuuride poos märksa vabam ja riided edasi antud meeldiva üldistusega, ehtakvarelliliku vaba voolavusega.

Näitusel esindab sellist laadi „Emmaste neiu“. Galeriis Haus müügil olnud eriti veetlev „Muhu neiu“ kannab valmimisaastat 1957.

Lisaks eesti rahvariietele on Leitul ka soome ning rootsi riietes modelle, nende seas mõnigi noormees.

Silvia Leitu tüdrukutest on mitmel korral välja antud postkaarte. Esimest korda ilmselt 1952. aastal. Mina olen näinud kaarte kahest sarjast. Esinduslikum, kahepoolne ning paksul faktuursel paberil seeria ilmus 1950. aastate teisel poolel, võib-olla isegi 1960. aastatel. Kaarte olevat kokku paarkümmend, minul õnnestus leida 12, millest 8 on füüsilisel kujul ka ERMis olemas.

Põnev on see, et Hausi 2011. aasta kevadoksjonil müüdi 6 väikest, ilmselt kaartide jaoks loodud originaalmaali. Mõõdud on väga sobivad 20 x 9,5, kuigi trükitud kaartide tagaküljel on originaali mõõtudeks antud 25 x 45.

Lõpetuseks kutsun üles kõiki, kellel on kodus Silvia Leitu rahvarõivaainelisi akvarelle või postkaarte – palun saatke need Reet.Mark@erm.ee aadressile. lihtsalt vaatamiseks, ilma loata neid ei kasutata. Pange palun kirja töö pealkiri, valmimisaasta ja mõõdud.

 

Allikad:

Karin Saarsen „ Isikupärane ja edurikas akvarellikunstnik“ Triinu 1960 nr 2

Seidi Raid „Silvia Leitu ETMM“, Aegkiri 2004 nr 1

V.S. „Kuidas sitsist tuleb teha siidrõivaid“ Uudisleht, nr. 171, 6. november 1938