Eve Keedus,
ERMi konserveerimisosakonna juhataja.

Ülevaade põhineb konservaator Egle Mikko magistritööl.

Konserveerimistöödel olid praktika raames abiks mitmed Kõrgema Kunstikooli Pallas tudengid.

Meisterpuunikerdaja Joachim Armbrustile omistatud altaripealse ehisseina enam kui kolm aastat väldanud konserveerimine on lõppenud. Seina nikerdajast ja sellest, kuidas see muuseumisse jõudis, saab pikemalt lugeda 10. oktoobril ilmunud blogiloos „Ühe altari muuseumisse sattumise lugu… ja salapärane mees peitliga“.

Konserveerimise eesmärk oli takistada ehisseina edasist kahjustumist, seisundi stabiliseerimine ja taastamine, et säilitada objekti väärtus. Konservaatoril oli vaja mõista nii objekti füüsilist olemust kui ka kultuurilist tähendust. Protsess algas vaatlemise, uurimise ja kirjeldamisega ja seejärel tuligi selgust saada, kuidas ja mis otstarbeks see on valmistatud ning milliseid väärtusi see kannab. Selle info põhjal püstitati konserveerimiseesmärk ja püüti leida parim lahendus selle saavutamiseks. Ajalooline kihistus teeb väärtuste ja valikute üle otsustamise keeruliseks, seda enam, et need muutuvad ajas. Otsused on mõjutatud kontekstist ning funktsiooni, eesmärgi ja kasutuse seostest.

Barokiperioodile iseloomulikult on teos olnud algselt värvikirev ja tõenäoliselt kaetud rikkaliku kullatisega, aga mingil ajahetkel üle värvitud valge värviga. Maalingute värskendamine ja uuendamine on olnud kirikukunsti puhul tavaline. Valgeks värvimine oli moes 19. sajandil ja väljendab maitse muutumist. Konserveerimiseesmärgi seadmisel tuli langetada kaalutletud otsus, kas eemaldada valge ülemaalingukiht või mitte.

Ehissein oli kaetud tolmu ja mustusega ning polükroomia üldine seisund oli väga halb. Valge lubivärv oli niiskuse kõikumise tõttu pragunenud, pinnalt üles kerkinud, muutunud pudenevaks ja paljudelt detailidelt umbes poole ulatuses kadunud.

See oli põhjustanud algse viimistluskihi kadu ja määrdumist. Niiskuskahjustused esinesid ka puidul, mille detailid olid lõhenenud, liimliited ja puittapid nõrgenenud ning metallist sepanaelad korrodeerunud. Mõnda pärnapuidust skulptuuri oli kahjustanud valge mädanik.

Valge värvikiht on osa teose loost ja selle eemaldamine peab olema põhjendatud. Analüüsiti seina ja selle värvikihistustega seonduvaid väärtusi ning selgitati välja, kas algse viimistluse säilimiseks tuleb sekundaarne polükroomiakihistus eemaldada ja milline võiks olla objekti nn ideaalne seisund. Seda, mida pidada ideaalseks, määravadki ootused ja konserveerimiseetika. Ideaalse otsingul leitakse, milline on parim esteetiline tulemus, mida on võimalik ka säilitada.

Seina valmimise ajal oli sellel sotsiaalne ja religioosne väärtus, tegemist oli ühele perekonnale kuuluva mälestusesemega. Tänapäeval võib seda kompositsiooni ja nikerduste poolest pidada rariteediks, kuna teisi ovaalkeskmega teoseid ei ole Eestis säilinud. Pärandi kontekstis on objektil ka ajalooline, kunstiline ja esteetiline ning museaalina uurimisega seotud ning hariduslik väärtus. Kunstiliselt ja esteetiliselt on originaalpolükroomia väärtuslikum kui ülemaaling. Originaalpolükroomia lubab meil näha maalikunstniku ja puunikerdaja algset visiooni ning analüüsida maalikunsti seda osa, mis on ülemaalingute tõttu jäänud uurijatele varem varjatuks. Sega otsustati ülemaalingukiht eemaldada, avada ja stabiliseerida säilinud algne viimistlus.

Enne seda uuriti veel polükroomiakihte, määrati puiduliigid ja tehti aluslaudade männipuidu dendrokronoloogiline analüüs. Võeti stratigraafia proovid, värvisondaaž, tehti p-XRF mõõtmine ning element- ja spektroskoopiline (SEM-EDS, ATR-FT-IR) instrumentaalanalüüs. Kõik värvikihid dokumenteeriti põhjalikult.

Meistritöökoja väljaselgitamiseks koostati põhjalik ehisseina kirjeldus, tisleri- ja puunikerdustehnikate ja ikonograafilise programmi analüüs ning uuriti viimistluskihte. Objekti võrreldi 17.–18. sajandivahetuse tähtsamate meistrite loominguga ning selle tulemusel võib väita, et ehisseina näol on tõenäoliselt tegemist 1700.–1710. aastatest pärineva epitaafi või epitaafretaabli osaga ja meistriks on Joachim Armbrust.

Konserveerimismetoodika väljatöötamisel lähtuti polükroomsete epitaafide ja altariretaablite juhtumiuuringutest, tugineti varasemale kogemusele ning empiirilisele informatsioonile, mida saadi konserveerimisspetsialistidega suheldes. Kontseptsiooni sõnastamisel kasutati otsustuspuu mudelit.

Tööde käigus puhastati sekundaarset valgest lubivärvist kõik detailid ja kinnitati samaaegselt originaalpolükroomiat. Maalingukihi eemaldamiseks kasutati nii kuiv- ja märg- kui ka mehaanilist puhastusmeetodit.

Metoodika ja tööde teostamise järjekord valiti visuaalse vaatluse ja käelise tunnetuse abil, lähtudes kahjustuse tüübist ja ulatusest. Originaalpolükroomia sinine värv oli veetundlik ja kohati pulbristunud, nii et need pinnad tuli puhastamisega samaaegselt kinnitada. Selleks kasutati akrüülkopolümeeri vesidispersiooni LascauxâMedium for Consolidation. Seejärel tehti polükroomsete pindade järel- ehk peenpuhastus, et eemaldada võimalikult palju valge värvi jääke.

Järelpuhastamisel kasutati deioniseeritud vett, puuvillavatti ja skalpelli. Katmata puitpinnad puhastati kuivpuhastusmeetodil tahmakäsnaga. Paksu mustusekihi ja valge värvikihi pritsmed eemaldati tagaküljelt mehaaniliselt skalpellide ja bambustikkudega. Tugevalt määrdunud pinnad puhastati väheniiskelt, valge mädaniku kahjustustega alad aga töödeldi etanooliga.

Kadunud puitdetaile ei taastatud, kuna see polnud seisundi stabiliseerimiseks vajalik. Puhastamisel ilmnes, et teose originaalpolükroomia puhul oli kasutatud lüstermaalinguid ning marmoriimitatsiooni. Lõpuks kaeti polükroomsed pinnad õhukese kattelaki kihiga, et kaitsta maalingut tolmu, UV-kiirguse, valguskahjustuste ja edasise pudenemise eest ning tagada värvikihtide säilimine.

Nüüdseks on ehissein ülemaalingust ja mustusest puhastatud, originaalpolükroomia stabiliseeritud, lahtised detailid fikseeritud ning seda on võimalik eritingimustes eksponeerida.