Autor: ERMi konservaator Egle Mikko.

Kui võtta ette jalutuskäik läbi maalilise Raadi mõisapargi ja astuda üle Eesti Rahva Muuseumi puidukonserveerimise osakonna läve, võib leida ennast silmitsi barokkperioodist pärineva ehisseinaga. Tegemist on kirikukunsti objektiga, mis on jõudnud muuseumisse 1939. aastal.[1]  Kirja pandi see altarina, kuigi pigem võiks seda pidada epitaafiks[2] või epitaafretaabliks[3]. Esimene neist on siiski tõenäolisem, kuna epitaafretaabli puhul peaks seina kaunistama ka perekonna vapid.[4]

Objekt D 112:11 1-33, pildistatud 1971. aasta peakataloogi kandmisel. Arvatavasti ei mahtunud ehissein kogu suuruses pildile.	Objekt D 112: 11 1-33, pildistatud 2019. aastal täielikult kokku panduna. Pildilt puudub Kristuse tipu figuur, mis arvatavasti ei kuulu komplekti. Foto: E. Mikko

ERMi endise töötaja, kunstiajaloolase Helmi Üpruse[5] mälestuste põhjal jõudis ehissein muuseumisse seoses baltisakslaste massilise lahkumisega kusagilt Põhja-Eesti mõisast. Kuid millisest mõisast ja mis põhjusel võis selline kirikukunsti objekt mõisa sattuda? Paiga kohta ei ole võimalik olemasolevate andmete põhjal vastust leida, aga põhjusena võib tuua kiriku hävimise põlengus[6]. Sein suudeti päästa ja viidi selle tellinud aadli perekonna mõisa hoiule, kuid see on siiski ainult hüpotees.

Kuidas see ERMi sattus, on võimalik aga andmete põhjal oletada. Nimelt sai 1939. aasta oktoobris alguse haridusministeeriumi korraldatud baltisakslastele kuuluvate kunsti ja kultuurivarade hindamine ning vajadusel kinnipidamine. Haridusministeeriumi kunsti ja kultuuriväärtuste väljaveo haldamise komisjoni[7] liikmed[8], käisid läbi baltisakslaste linnakorterid ja mõisad. Otsiti esemeid, mida mõisnikelt ministeeriumi rahaga ära osta või paluda, et need deponeeritaks muuseumitesse.[9] Haridusministeeriumi töötajate koostatud nimekirjadest on tänaseks rahvusarhiivis säilinud vaid mõned leheküljed sellistest kunstivaradest[10]. Enamik katalooge hävis Teises maailmasõjas tolliladude põlengutes, koos suurema osa teiste varadega.[11]

Haridusministeeriumi eestvedamisel võtsid baltisakslaste esemete kogumisretkedest osa ka ERMi töötajad. Põhja-Eesti mõisates käisid neid kogumas direktor Ferdinand Linnus ja kunstiajaloolane Kara Wilberg[12]. Nende välitööpäevikutes ei leidu infot selle ehisseina kohta, kuigi muud põnevat teavet on palju. Arvatavasti saatsid selle seina Tartu poole teele haridusministeeriumi kunstiajaloolased, kuna Linnuse ja Wilbergi kogumisretked kestsid vaid lühikest aega.[13] Võimalik, et ministeeriumi töötajatel oli suusõnaline kokkulepe saata ERMi töötajate kogumisretkedel maha jäänud esemed Raadile järele.

Sein võeti muuseumisse arvele Veski tänaval asunud muuseumi hoones[14] alles 1971. aastal. Mis puudutab selle ajalugu ja päritolu, siis küsisid koguhoidjad 1971. aastal konsultatsiooni endiselt töötajalt Helmi Üpruselt, kes koostas ka selle stiilikriitilise kirjelduse.

Koguhoidjate ja Helmi Üpruse arvatavas koostöös valminud kirjelduse põhjal on tegemist ajavahemikus 1690–1700 valminud Põhja-Eesti arhitektoonilise ülesehitusega nn rankenaltari[15] tüüpi retaabliga. Oma 1971. aasta kirjas koguhoidjatele avaldas Helmi Üprus arvamust, et tegemist võib-olla ainsa säilinud ovaalse keskmega retaabliga, mis arvatavasti pärineb Christian Ackermanni töökojast. Minu arvates aga ei ole tegemist Ackermanni töökoja tööga, vaid Ackermanni kaasaegse Joachim Armbrusti teosega.

Märjamaa kiriku epitaafretaabel (hävis Teises maailmasõjas). Christina Ackermanni töökoda 1680. aastate teine pool. Foto: Tartu Ülikooli kunstiajalooline fotokogu, C 55-8

Neist kahest meistrist on tööde rohkuse ja meisterlikkuse poolest rohkem tuntum Christian Ackermann, kelle teoseid uuritakse teadusprojekti „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ raames juba neli aastat.[16] Kui Ackermann on tuntuks saanud figuuride meisterliku nikerdamise poolest, siis Armbrust on säranud just oma ornamendi lõike poolest.[17] Kuigi aastate, kogemuse ja oskuste poolest edastab vanem meister nooremat ka selles valdkonnas.

Kes oli Joachim Armbrust?

Tallinna raesaali nikerdfriis. J. Armbrust 1696. Kahe tiibadega inglipea vahel olev mees on arvatavasti meister Joachim Armbrust peitliga. Foto: J. Heinla

Kunstiteadlase Sten Karlingu andmeil saabus J. Armbrust 1691. aastal Stockholmist Narva, et abistada skulptoril ja kiviraiduril Johann Georg Heroldil[18] nikerdada Jaani kiriku pinki. Kuid meistrite tüli ja kohtus käimise tõttu ei saanud Armbrust Narva linna vabameistrina jääda.[19] Tüli põhjuseks oli Armbrusti kõrge eneseteadlikkus, proklameerides puuskulptuuri mitte lihtsalt käsitööks vaid „vabaks kunstiks“.[20]

Narvast lahkunud J. Armbrust läks Tallinna ja palus seal luba vabameistrina tegutseda. Tallinna magistraat rahuldas tema palve.[21] Mõlemad, nii C. Ackermann kui ka J. Armbrust olid Tallinnas vabameistrid. Ackermann sai vabameistriks aastaid varem, gildide ja all-linna seaduste mõjupiirkonnast lahkumisega. J. Armbrust aga saavutas oma vabaduse tänu tema sissetallatud rajale.  Ta tegutses Tallinnas vähemalt 13 aastat. 1692. aastal sai ta raelt tellimuse lõpetada Elert Thiele alustatud raesaali nikerdfriis.[22] Töö lõpetas ta 1696. aastal, kusjuures nikerdfriisi ühel väiksemal paneelil on kujutatud peitliga meistrit ennast kahe tiibadega inglipea vahel. Sellist enese kujutamist toetab ka meistri, kohalikes oludes harva esinevat, kõrkust oma „kunsti“ eest seismisel.[23]

Juba järgmisel aastal valmis Armbrusti käe all ka Rootsi-Mihkli kiriku epitaafretaabel, mis on kõrgbarokile iseloomuliku suurejoonelise lihtsuse poolest toomkiriku altari kõrval teine stiilipuhas näide.[24] Armbrustile on omistatud ka 1700. aastatel valminud Tallinna Niguliste kiriku ehisseina väärispaneelid, (hävinud), mis jäi arvatavasti tema üheks viimaseks tööks. Armbrusti paneelid olid 17. sajandi Eestis valminud nikerdkunsti tippteoseid.[25] Nüüd võib autori arvates[26] talle omistada ka ERMi kogudesse kuuluva ehisseina. Ornamendi käsitluse ja lõike poolest võib öelda, et see valmis Rootsi-Mihkli kiriku epitaafretaabli ja Niguliste kiriku väärispaneelide valmimise vahel 1697–1700. Armbrust on kasutanud Rootsi-Mihkli kiriku epitaafaltarile sarnaseid tisleritehnikaid ja akantuse voluutidega murdviil jagab viimasega sarnast joont. Väärispaneelidega sarnanevad julgemad ornamendi vormid rippuvate taimevanikute ja festoonide õiekimpude näol, kuigi neil esineb Raesaali nikerfriisile omast õiekimbumotiivi.

ERMi kogude ehisseina ülemine murdviil. Foto: E. Mikko	Rootsi-Mihkli kiriku ülemine murdviil. J. Armbrust 1697. Foto: E. Mikko
ERMi kogude ehisseina rippuvad taimevanikud ja rippfestoonidel paiknevad õiekimbud. Foto: E. Mikko	Niguliste kiriku ehisseina väärispanellid (hävinud). J. Armbrust, 1700. aastad. Rippfestoonid ja neil paiknevad õiekimbud. Foto: Tartu Ülikooli kunstiajalooline fotokogu, B 94-722
Ovaali ümbritseva pärja fragment ehisseinal. Foto: E. Mikko	Tallinna raesaali nikerdfriisi taimeornament. J. Armbrust 1696. Foto: J. Heinla

Viimased andmed Armbrusti Tallinnas oleku kohta pärinevad 1705. aastast. Nagu Christian Ackermann, majutas ka tema sel aastal oma kodus sõjaväelasi ja tsiviilisikuid. Tõenäoliselt jagas J. Armbrust paljude tallinlaste, sealhulgas Ackermanni saatust ning suri 1710. aastal katku. [27]

Viited

[1] Peakataloog, D 112:11/ 1-33.

[2] Epitaaf- 14. sajandi keskelt alates esinev mälestustahvel kiriku seinal või vastava kirjaga väiksem hauasammas kiriku vahetus läheduses. Barokiajastul olid epitaafid eriti rikkaliku dekoratiivse kujundusega. (E. End, R. Paris. Kunsti Leksikon. Stockholm.1986.)

[3] Retaabel- Romaani ja gooti ajastul tarvitusele tulnud liikuv altaripealmik [..]. Hiljem dekoratiivne pealeehitus kolmes või enamas osas, kõrgema keskpartiiga ja rikkalikult kaunistatud maalide ja/või skulptuuridega. (E. End, R. Paris. Kunsti Leksikon. Stockholm.1986.)

[4] R. Rast, Eesti kunsti ajalugu 2. 1520-1770, Kirik, Altar- Jumala laud ja esindusobjekt, altari teoloogiline sõnum, Sihtasutus Kultuurileht, 2005, lk 317-318

[5] Helmi Üprus oli 1939. aasta veebruarist ka muuseumi direktori asetäitja

[6] Paljud Eesti kirikud said kannatada Põhjasõjas (1700-1721), kuid tegemist võis olla ka hilisema 18-19. sajandil toimunud kiriku põlenguga.

[7] Komisjon tegeles baltisakslaste kunsti ja kultuuriväärtuslike varade väljaveo haldamisega Eestis 1939. ja 1940. aastal.

[8] Endine ERMi töötaja Ella Vende, ERMi kunsti ja kultuuriloolise osakonna juhataja Aleksander Tassa. Tartu Ülikooli Kunstiajaloo õppetoolist olid kohal ka professor Sten Karling ja magistrant Woldemar Waga. (ERA.1108.5.969)

[9] P. Õunapuu, Kara Wilberg Vanavara kogumisretkedelt 11., Eesti Rahva Muuseumi kirjastus, Tartu 2015, lk 5-14

[10] ERA.1108.5.969. Kirjavahetus välisministeeriumiga Saksamaale ümberasujatele kuuluvate muinasvarade väljaviimisloa asjus koos komisjoni protokollidega; sakslaste ümberasumisel Eestist koostatud vallasmuististe ajutised registreerimislehed ja kirjavahetus esemete omanikega nende annetamise ja müügi asjus.

[11] E. Vende, Idamissiooni lõpp. Tuna 4/2003 [WWW] http://www.ra.ee/wp-content/uploads/2017/03/VendeElla_Idamissiooni_TUNA2003_4.pdf

[12] P. Õunapuu, Kara Wilberg Vanavara kogumisretkedelt 11., Eesti Rahva Muuseumi kirjastus, Tartu 2015, lk 5-14

[13] P. Õunapuu, Kara Wilberg Vanavara kogumisretkedelt 11., Eesti Rahva Muuseumi kirjastus, Tartu 2015, lk 5-14

[14] Mõisa peahoone hävis 1944. aastal pommitamisel tekkinud tulekahju tagajärjel.

[15] Rankenaltar – rohkete akantuse ornamendi motiividega rentaabel.

[16] [WWW] https://www.ackermann.ee/projekt/

[17] K. Kodres, Eesti kunsti ajalugu 2. 1520-1770, raesaali nikerdfriis ja selle programm, Sihtasutus Kultuurileht, 2005, lk 79

[18] Johann Georg Herold oli kiviraidur ja skulptor, kelle puunikerdus oskused olid võrreldes Armbrustiga tagasi hoidlikud. (S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland. Tartu, Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused XXXIV, 1943.)

[19] S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland. Tartu, Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused XXXIV, 1943.

[20] K. Kodres, Eesti kunsti ajalugu 2. 1520-1770, raesaali nikerdfriis ja selle programm, Sihtasutus Kultuurileht, 2005, lk 79

[21] S. Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland. Tartu, Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused XXXIV, 1943.

[22] T-M. Kreem, magistritöö, puunikerdaja Chr. Ackermann. Puunikerdus-ja tislerikunst Tallinnas aastatel 1674-1710, Kunstiajaloo õppetool, Tartu Ülikool, 1999

[23] K. Kodres, Eesti kunsti ajalugu 2. 1520-1770, raesaali nikerdfriis ja selle programm, Sihtasutus Kultuurileht, 2005, lk 79

[24] R. Rast, Eesti kunsti ajalugu 2. 1520-1770, Rootsi-Mihkli kiriku altar, monument Kristuse ohvrisurmale, Sihtasutus Kultuurileht, 2005, lk 338-339

[25] R. Rast, Eesti kunsti ajalugu 2. 1520-1770, Taevased helid, Sihtasutus Kultuurileht, 2005, lk 370

[26] Visuaalne ja stiili-kriitiline analüüs Eesti barokk perioodi meistrite teostest.

[27] T-M. Kreem, magistritöö, puunikerdaja Chr. Ackermann. Puunikerdus-ja tislerikunst Tallinnas aastatel 1674-1710, Kunstiajaloo õppetool, Tartu Ülikool, 1999