Kohtumised ajas ja loos

Autor: Katrin Alekand, ERMi giid.

Eesti Rahva Muuseumil täitus äsja uues kodus kolmas aasta. Sel ajavahemikul on siin käinud 700 000 inimest 115 riigist. Näitustele kogutud esemeid ja lugusid aitavad külalisteni viia giidid: meid on hetkel 59 ja me suudame pakkuda ekskursioone ühtekokku 14 keeles: eesti, inglise, vene, saksa, soome, rootsi, läti, leedu, hispaania, prantsuse, rumeenia, mordva, udmurdi ja mari.

Me oleme kollektiivina imeline sülemaju või -aru, jagades oma teadmisi üksteisega ning mõnes mõttes kujundades seda ERMi nägu, mida külastaja näeb ja kogeb. Ja me kõik väga armastame oma tööd. Giididel on välja kujunenud oma lemmikud, mida me tahame eriti näidata; mida me eriliselt armastame ning millega seotud lugusid ikka ja jälle räägime. Igal on oma – oma ajastu, oma näitus, oma esemed. Aga iga tuur on alati eriline ja omanäoline, giidi ja külaliste kohtumise nägu.

Kui näituse kuraatorite kontseptsioon Eesti ajaloo püsinäituse „Kohtumised“ aegruumist on nägemus geograafilisest alast, mida me praegu tunneme Eestina, ja siin toimunud sündmuste ajaloost kui kohtumispaigast ning -jadast, siis giidid on need, kes kohtuvad inimestega sellel teel päriselt. Näost näkku. Ja me oleme tunnistajaks paljudele sellistele kohtumistele, kus tuntakse ära oma elu asjad, st esemed või väljapanekud, millega on isiklik kokkupuude. Samuti tullakse näitusele vaatama iseennast, sõpra või sugulast, kes 3D prinditud mudeli, filmilõigus esineja või eseme annetajana on muutunud osaks Eesti loost, meie ajaloost. Sellised kohtumised on alati üllatavad, jäävad meelde ja annavad ajaloole sooja ning inimliku mõõtme.

Foto autor: Berta Jänes

INIMESED

Näitusel on lisaks esemetele osalenud ka paljud praegu elavad inimesed – Kihnu Roosi on kujunenud üleüldiseks lemmikuks. Kihnu grupid käivad teda vaatamas kui oma n-ö kultuurisaadikut.

Nõiaprotsessi ühes filmis Kopso Mayena esinev Leida Rammo ei jäta vist kedagi puudutamata. Ning kui saadakse aru, et tegemist on kunagi päriselt toimunud kohtuprotsessiga, päriselt elanud inimeste ja nende sõnadega, mis võetud otse kohtutoimikust, siis jääb ekraanide ees tavaliselt üsna vaikseks. Aga filmides on lisaks näitlejatele osalenud ka tavalised inimesed: kes on üles leidnud oma käed mingit tööd tegemas; kes jällegi sõbra, sugulase, lapse või õpetaja. Hea on vaadata, kuidas selline äratundmine näituse ja ajaloo kuidagi omasemaks muudab.

Foto autor: Berta Jänes

Balti keti filmi taga puutelauda lapates on nii eestlased, lätlased kui ka leedukad leidnud fotodelt üles sõpru, sugulasi ja tuttavaid. Mäletatakse kohti, uudiseid ja seda ülevat meeleolu, mis siis valitses. Neile, kes üritusel osalesid, on nii filmi kui ka fotokogu vaatamine selle tore taaskogemine.

ASJAD

Ja siis muidugi need kohtumised asjadega, mida mäletatakse! Sellised isiklikud kohtumised on giiditöö juures väärtuslik, tore ja omamoodi ka liigutav osa.

Kui isetehtud muruniiduk paneb pärast tee-ise-tehnika tutvustamist välismaalased ahhetama, siis vanemad eesti härrad kehitavad hämmeldunult õlgu ning küsivad, miks peab selline asi üldse olema muuseumis, kui peaaegu igaühel oli samasugune asi kodus ning on paljudel ehk siiani kuuri all. Üks härra rääkis, kuidas tal olid kõik vajalikud jubinad hangitud ja ootasid ainult kokkupanemist, aga siis ta sai võimaluse, millest ei saanud keelduda: talle pakuti müüa uhiuut ehtsat elektrimuruniitjat! Nii jäidki jubinad seisma.

Foto autor: Berta Jänes

Esimese eksponaadina tuntuks saanud lokomotiiv Lanzi mäletavad mitmed vanemad inimesed oma lapsepõlvest – olevat olnud selline suur ja aeglane mürarikas masin, mille ümber viie-kuueaastased lapsed ringiratast jooksid, kui see ühest rehepeksupaigast teise liikus. Olustvere sohvoostehnikumis olevat Lanzi kasutamist õpetatud veel 1950. aastatel. Nii pikk oli sajandi alguses loodud rasketehnika eluiga.

Foto autor: Berta Jänes

Laatre ristimänni näitusele panek olevat algselt tekitanud maausulistes pahameelt, sest ristipuu komme on püha ja selle eksponeerimist näitusel terve ristipuuga ei peetud heaks. See olevat tekitanud ebalust, et see lihtsalt ei ole õige. Laatre ja selle naabruskonna (nagu ka Lõuna-Eesti inimesed) võtavad seda aga kui millegi väärtusliku tunnustamist. Jah, püha puu võinuks ka vaikselt põrmuks pudeneda, kuid ristipuude ja -metsade mahavõtmine on paljusid puudutanud väga isiklikult. Ja ristipuu eksponeerimine ei tundu solvav, vaid pigem väärtustav – vähemalt midagi jääb alles. Nii on giid tutvustanud puud külastajale, kes on sinna kunagi oma käega riste sisse lõiganud. Mitte ühe, vaid mitu: pakk pandi ikka alla, et kõrgemale ulatuks (altpoolt oli tüvi juba täis) ja anti väits kätte, et lõika aga. Isegi kui tähendus ei tundunud oluline, siis „… noh, komme oli seoke. Need memmed said niiviisi ju ära kirja pandud“. Miks neid niiviisi märgiti, seda ei osanud külaline toona öelda, aga vanemad mehed pidid riste tegema ja ju siis polnud matustel teisi võtta kui teda.

Foto autor: Anu Ansu

Eesti vana usuga seoses tekitab elevust Tõnn. Tõnnivakka teavad paljud, aga Tõnni ennast pole piltidelt olnud kusagilt võtta. Kirjeldusigi on mitut masti. Ja Peko leiab alati äratundmisnoogutamist – no kes siis Pekost kuulnud poleks. Näitusel on väljas ka kaks kratti. Kui „Novembri“ filmist tuntud staarkratti lae all rippumas märgatakse, siis on elevust palju.

Foto: ERM

Sealsamas Peko ja Tõnni kõrval olev päris kratt aga muudab inimesed natuke nõutuks. Jah, kirjeldusi ikka mäletatakse mõnest rahvajutust, aga filmi mõjud on nii tugevad, et vana luuakontsust loodud kratt tundub selline… väike, ohutu ja üldse mitte nii ähvardav ja võimas kui kinostaar.

Tegelussaalis katsumiseks ning raudse eesriide vitriinis vaatamiseks välja pandud eesti müts on tekitanud nii rõõmsaid kui ka süngemaid äratundmisi – on olnud neid, kes mütsi nähes meenutasid, et see olevat neil Eestist lahkudes peas olnud ning hiljem uhkuseasjana eestlaseks olemise juurde kuulunud. Aga on ka neid, kel mütsi vaadates meenub kogu pagulustrauma ja kes ütlevad pärast väga vaikselt: „Kuidas ma seda mütsi küll vihkasin! See on mul siiamaani meeles…“. Seevastu need lapsed, kes siia jäid, kandnud mütsi üsna meelsasti. Ega pärast sõda väga valida ja pirtsutada ju polnud ning müts on oma tanulikkuses ja kirjatud mustritega nett ning nägus. Pealegi sai sellega ju üht-teist põnevat ette võtta: üks külastaja rääkis, kuidas tema 1940. aastal sündinud ema ja kaks aastat vanem õde sidusid oma mütsid lammastele pähe, nii et need olevat siis väga uhked välja näinud. Nii et tema vaatas sedasama mütsi ERMi vitriinis vägagi positiivsete tunnetega.

HÄÄLED

Keelekatlast kostab kõige rohkem kõrioreli prääksatusi, teinekord lausa huilgeid. Aga kui keelekosmose mõte lahti rääkida, siis see, kuidas keel ja keeleline rikkus inimesi puudutab, on giidile üks väga vahva jälgimine. Sel suvel olid ESTO päevad Eestis ning juubelilaulupidu tõi kodumaale väga paljude väliseestlaste lapsi ja ka lapselapsi. Keelekosmoses murdeid uurides avastasid paljud keele, mida rääkisid nende vanavanemad, oli see siis Kihelkonna, Lümandu või Rõuge kant. Eesti juurtega Ameerika pere, kus abielude kaudu segunesid Eesti, Ameerika Ühendriigid ja Jaapan, olid kohutavalt huvitatud kõigest, mis seotud Saaremaaga, aga Kihelkonna (vanaisa) ja Kärla (vanaema) murdenäited panid naised suisa kilkama: „Oh, my God! It’s like grandpa speaking! Just like him! And that truly sounds like granny!“. Äratundmisi on teisigi – nooremad välistudengid kuulavad noogutades Jonathan Roperit, kes räägib eesti keele õppimisest; üks Kaarma maanaiste seltsi vanaproua leidis keelekosmose ruumist oma vanaema hääle ja pildi: „See on ju minu mamma!”.

Foto autor: Berta Jänes

LOOD

Karl August Hermanni sugulased on käinud imetlemas meie esimest lippu ning jaganud oma perepärimust, mille kohaselt õmmeldi see just Tartus Veski tänaval Hermannide köögis, eestvõtjaks Paula Hermann. Miina Härma, nende sugulane, oli toona seal kostil ja lõi samuti kaasa. Ent kuidas Emilie Beermann asjaga seotud oli, seda sugulased ei teadnud. Lisaks räägib nende lugu seda, et sinimustvalge värvikombinatsiooni mõtles välja just Paula Hermann ja selle tähendus on selline: puhta südametunnistusega eestlane seisab mustal mullal sinise taeva all. Samas leiavad Põltsamaa inimesed, et lipp on ikkagi nende kodukandist alguse saanud, ja see lugu on neile oluline.

Foto autor: Anu Ansu

Rabivere rabaleid oli Rapla kandis aastakümneid kõige kuulsam kohalik lugu, mida mõni mäletab oma lapsepõlvest kui õudusjuttu. Sellega hirmutati lapsi, et nad rappa ei läheks ja üldse ettevaatlikud oleksid.

Loomulikult puudutavad kõiki isiklikult lood ja esemed, mis on seotud nende kodukandist pärit asja või faktiga. Olgu selleks siis Tamula šamaan, Kukruse emand, Raadil tehtud Eesti esimene kaitsepookimine, Saaremaalt pärit rikkalikud relva- ning ehteleiud metalliajast, Jürist toodud ohvrikivi, mis nüüd usinalt soovikivina raha kogub; Kommunaari kingad, välismaised kilekotid, tugitoolvoodi või papa Jannsenile esimeseks laulupeoks kingitud dirigendikepp ning paber Jakob Hurda avakõnega, kus tint on vihmas laiali jooksnud.

KÜSIMUSED

Ja muidugi kõik need küsimused, mis külastajatel tekivad:

Miks on mannekeenid näost nii tumedad? Kuidas oli vanadel eestlastel lugu feng shui’ga? Mitu inimest seda näitust tegi? Kuidas ristimännile neid riste nii kõrgele tehti? Kas tõesti oskasid Kukruse emanda kaasaegsed nii peent näputööd teha ja kandsid sedavõrd palju ehteid? Miks Kukruse emandal jalatsid vales jalas on? Kuidas nii suurte pragudega kannudes õlu üldse sees püsib? Mitut keelt üks giid oskama peab? Kuidas alla hoidlasse pääseb? Mis temperatuur seal hoidlas on? Kas ohvrikivile pandud mündid on sinna kleebitud? Kuidas Lanz ära viiakse? Ja. Nii. Edasi.

Küsimusi on palju. Lugusid ka. Ja kohtumisi jagub igasse päeva.

Kas olete mõelnud selle peale, et kui ERMi maja ühe otsa peale püsti tõsta, on see kõrgem kui Munamägi? Kas olete mõelnud, et põrandapinna poolest on ERMi maja peaaegu sama suur nagu Tartu kaubamaja? Ja kas te olete mõelnud, et teie enda vanemate sugulaste seas võib olla veel inimesi, kes on käinud 1920. aastatel Raadi mõisas näitustel? Et nad veel mäletavad seda. Otsige nad üles ja tulge meile külla. See oleks imeline kohtumine kõigile.

Lisa kommentaar