Muuseumiõpetajad Diana Loot ja Natalia Pyllu ning täiskasvanuhariduse koordinaator Aivi Ross jagavad muljeid kohtumisest põnevate kursuslastega.

ERMi hariduskeskuse kultuurikursus „Ela eestlaste elusid“, mis on mõeldud hiljuti siia saabunud või siin pikemalt elanud, kuid vähe lõimunud elanikele, viib rännakule läbi meie ajaloo. See tutvustab kultuurisümboleid, keelt, loodust, kombeid, tavasid ja toitu. Koos arutame, millised kogemused inimestel on kultuuride vahel liikudes. Mis on lihtne ja mis keeruline? Kursus koosneb viiest koolituspäevast ja õppekäigust.

Ljudmilla Andrel on 96-aastane saksa keele õpetaja, kes on elanud pikalt Venemaal, seejärel Jõhvis ja viimased 50 aastat Tartus. 1970. aastatel õpetas ta Tartu Ülikoolis saksa keelt. 2020. aasta sügisel aga tuli esimest korda külla oma põlvkonnakaaslasele, 111-aastasele Eesti Rahva Muuseumile. Ta kuulis nimelt tuttavalt, et muuseum kutsub kultuurikursusele, ja isegi COVID-19 ei saanud takistuseks.

Ljudmilla Andrel. Hariduskeskus, 2020

Kursus meeldis Ljudmillale väga, sest andis võimaluse kodust väljas käia ja suhelda uute inimestega. Kava on tema sõnul huvitav, näitused ja arutelud kaasahaaravad, korraldus hea, kohvipausid mõnusad.

„Olen meelitatud muuseumi personali hoolitsusest! Kui suur tähelepanu ja delikaatne suhtumine inimesse. Olen õnnelik, et leidsin tee ERMi,“ ütleb ta. Esimest korda tuli Ljudmilla muuseumisse tuttava saatel, teine kord juba üksi. Ehkki ta tuli vales peatuses maha, jõudis ta kenasti aegsasti kohale ning avastas omal käel meie raamatukogu, sh saksakeelse kirjanduse. „See soojendas südant“, tunnistab ta. Nimelt oli tal armulugu saksa noormehe Rudolfiga, kelle saadetud 77 armastuskirja ta hoolega alles hoiab. Sõjajärgsel nõukogude maal oli Rudolf Ljudmilla jaoks keelatud armastus, kes inspireeris naist Goethe ja Lessingi keelt selgeks õppima.

Ljudmilla vanaisa oli eestlane, ema abiellus venelasega ning Ljudmilla jällegi eestlasega. Kuid kodukeeleks eesti keel ei kujunenud. Ljudmilla leiabki, et kui üldse elus midagi kahetseda, siis just seda, et ta ei oska eesti keelt. Energiat ammutas ta varem reisimisest, nüüd aga suhtlemisest ja liikumisest. Tulemuseks on ergas vaim ja füüsis – pikkadel rännakutel ERMi näitustel ei teinud meie külaline istumispause.

Hoolimata kõrgest east on Ljudmillal suur huvi elu vastu ja palju mälestusi. Muuseumgi talletab neid. Tal on kahju, et ei julgenud nõukogude ajal oma mälestusi kirja panna, kartes, et neid võidakse kasutada tema vastu. Ja ka intervjuu ajal on Ljudmilla pisut erutatud – kõik ju salvestatakse-kirjutatakse üles ja ajad, mil iga sõna võis saada saatuslikuks, pole ununenud.

Kursuslased tegelussaaliga tutvumas. Foto: Sirje Madisson 2020

Tänu huvitavatele inimestele ja suhtlemisele nendega õpime ka meie, kursuse korraldajad iga kord midagi uut. Kolme aasta jooksul oleme  korraldanud 18 (peamiselt vene- ja inglis-, aga ka eestikeelset) kursust Eestisse saabunud või siin pikemalt elanud teise kultuuritaustaga huvilistele. Nüüdseks on kursusel käinud juba enam kui 650 inimest.

Hetk enne püsinäituse külastust: paariks loe! Foto: Sirje Madisson 2020

Küsime juba esimesel kohtumisel inimeste ootuste ja hirmude kohta, et nendega arvestada õppepäevade korraldamisel. Enamik kursuslasi jõuab ERMi selle kursuse kaudu esmakordselt. Osalejad lahkuvad aga alati fännidena, kes tulevad edaspidi ka omal käel näitusi külastama või üritustele, tuues kaasa pereliikmeid ja sõprugi.

Kursuslaste päritolu on kirev (kokku 22 riiki), esindatud on enamik Lääne-Euroopa riike, Valgevene, Ukraina, Venemaa (sh Karjala, Baškortosan, Mari El, Udmurtia), USA, Kanada, Tšiili, Mehhiko, Brasiilia, Hiina, Jaapan, Aafrika. Siitsamast Tartust on kursusele tulnud Annelinna gümnaasiumi õpilasi ja õpetajaid, Aleksander  Puškini kooli õpetajaid ning vähemuskultuuride gruppe. Tuldud on ka Narvast.

Semiootik Aleks Fadeev viib kursuslased „Rehepapi“ maailma. Foto: Lilia Fadeeva 2019

Kohtumiste õhkkond annab ideid, loob pinnase uuteks arenguteks ja koostööks. Nii on kultuuriteenuse disainimisel, testimisel ja pakkumisel kujunenud meie partneriks Tartu Ülikooli semiootikud (transmeedia uurimisrühm). Koostöö nendega on tähendusrikas just selle tõttu, et see algas ühe meie kursuslase initsiatiivil: Aleks Fadeev Peterburist tuli kursusele, kui oli Eestis viibinud kaks aastat, üllatades meid üsna sorava eesti keelega. Tema ettepanekul ja toel rakendame nüüd arutelude käigus platvormi „Haridus ekraanil“, mõtestamaks Eesti lugu kirjanduse ja filmide kaudu. Näiteks vaatame isikukultuse aega „Seltsimees lapse“ Leelo silmadega ning avame eestlaste loodusearmastust Fred Jüssi rahulike ja samas nii veenvate mõtiskluste kaudu. Kui Fred Jüssi film lõppeb ja saalis süttivad tuled, näeme nii äratundmisrõõmu kui ka liigutuspisaraid. Nii on mõnigi just sel moel avastanud Leelo Tungla ja Fred Jüssi.

Meie kursuslased jäävad muuseumiga suhtlema mitmel moel, pakkudes ideid osalussaali näituste konkursile või tuues kaasa oma kultuurilist külakosti. Viktoria Neborjakina on muuseumisse toonud kohalikke vene muusikuid, aga ka rahvusvahelise vene luule festivali „Tartu kirjandusristmikud“ üritusi. Autorilaulu festival „Lehesaju muusika“, mis on fänne kogunud üle kogu maailma, on samuti leidnud tee ERMi. Festivali asutaja, Peterburi haridusega armeenlanna Ljudmilla Mesropjan on Tartus elanud 34 aastat ja tema panus Tartu kultuuriellu ja selle tutvustamisse on väga suur.

Mõned kursuslased on kaasa võtnud esemeid, mida soovivad annetada. Paljud tunnistavad, et õppisid muuseumis väärtustama oma pere lugu ja vaatama uue pilguga kodus leiduvat vanavara.

Kuraator Reet Piiri räägib eesti toidust. Hariduskeskus 2019

Kolme aasta jooksul on sündinud rahvusvahelise klubi laadis nn kultuuri(de)kohvik, kuhu kunagised kursuslased tulevad kohtuma ning uusi elamusi saama, kaasas sõbrad ja omavalmistatud rahvustoit. Eelmise aasta oktoobris korraldasime ajarännaku 1869. aasta maikuusse. Mängisime läbi 150 aastat tagasi toimunud esimese üldlaulupeo ettevalmistused: pidasime aru, kuidas laulupeole minna ja kus ööbida ning vaidlesime, kas naised võivad laulupeol osaleda, samuti valmistasime koos võid ja mulgiputru.

Kultuurikursus „Ela eestlaste elusid“ pälvis 2020. aastal Tartumaa aasta täiskasvanuhariduse õpiteo tiitli ja nomineeriti Muuseumiroti auhinnale muuseumihariduse edendaja kategoorias.

Tartumaa aasta täiskasvanudhariduse õppeteo tiitli auhind. Foto: Ena Drenkhan, 2020

Kultuurikursuste läbiviimisel on kaasa löönud uskumatult palju häid kolleege, võib öelda, et ühel või teisel moel on panustanud kogu muuseumipere. Meie inimesed on käinud rääkimas toidust, korraldanud kuraatorituure kunstinäitustel, kujundanud kursuse materjale ja lõputunnistusi ning teinud sellele innukalt reklaami. Mängus on olnud nii restoranirahva, infoleti, tehnilise toe, produtsentide kui ka turvatöötajate käsi. ERMi Sõprade Seltsi vabatahtlikud on meie ettevõtmisi toetanud ja jäädvustanud. Panustanud on ka Vanemuise teatri inimesed ning teised muuseumid ja ülikool. Aitäh kõigile!

Esimesel kursusel osaleja, Sophie Scriveneri, kogemused aastast 2018 on meil ka blogilooks vormistatud.

Kultuurikursust on hariduskeskuses arendatud ja läbi viidud kahe Integratsiooni Sihtasutuse hanke, teenusedisaini mentorprogrammi ja rahvusvahelise projekti „Heritage, Identity and Social Cohesion“ raames.  Esimesse ideekorjesse panustas ka Tartu Rahvusvaheline Maja.