Eesti kultuuri kursus – kuidas see oli? Esimese osaleja kogemus

/English below/

Sophie Scrivener, Ühendkuningriik
Fotod: Lilia Fadeeva, Sophie Scrivener

Lõimumise eesmärk on kergendada uustulnukate Eestisse saabumist, pakkuda võrdseid võimalusi ja kindlustada heaolu sõltumata rahvusest või emakeelest.  Eesti Rahva Muuseumi ja Tartu Rahvusvahelise Maja korraldatav eesti kultuuri kursus toimib just niiviisi, võimaldades sõbralikku ja turvalist keskkonda erinevatele etnilistele ja sotsiaalsetele gruppidele suhtluseks ja õppimiseks.

Kursus koosneb viiest muuseumikülastusest, millest igaüks keskendub eesti kultuuri eri aspektidele: ajalugu, haridus, religioon, eesti keel ja õpikogemus, eesti loodus, ilmastik ja traditsioonid, eesti toit, kunst, muusika ja kirjandus.  Selline kultuuripalade küllus jätkub väljaspool muuseumi mitmete ekskursioonidega Tartus ja ümbruskonnas. Nii avanes võimalus matkata Järvseljal, külastada Botaanikaaeda, käia tänavakunsti tuuril Karlovas ja osaleda eesti filmi õhtutel.

Kuulsin kursusest, kui olin elanud Tartus natuke enam kui kuus kuud ja minu sõbra ema leidis, et see oleks minu jaoks suurepärane võimalus. Ometi olin algul skeptiline – kursus, tasuta, muuseumis, tasuta? Mõtlesin välja nii palju vabandusi kui oskasin, et mitte minna: see on pikk jalutuskäik, olen liiga närvis, ma ei tunne kedagi… Kuid need vastuväited saidki põhjuseks, et osaleda.

Esimesel päeval olid kursuse läbiviijad arusaadavalt niisama närvis kui meie, osalejad. Oli ju see neilegi esimene kursusepäev. Pärast kursusele registreerumist istusime üsna vaikselt, kuni toolidering täis sai, silmitsedes iga uut sisenejat ja püüdes salamisi ära arvata nende rahvust. Üksteise järel esitlesime end, abiks maailmakaart ja väikesed punased kleepsud. Mind valdas oma esinemiskorda oodates peaaegu paanika-atakk. Ma ei suutnud meenutada, millal viimati seisin grupi täiesti võõraste ees. Ometigi, kui minu kord kätte jõudis, sain hakkama isegi naljaga.

Teisi kuulates avastasin, et kõige erinevamatest rahvustest inimesed on kokku kogunenud ühte väikesesse ruumi Tartus. Oli tuldud kõikjalt üle Euroopa ja Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika. Oli sürreaalne mõelda, et olime kõikvõimalikest paikadest siia kokku sattunud. Iga kord, kui grupp arutles uue kultuuriteema üle, õppisime mitte ainult Eesti kohta, vaid kuulsime ka lugusid enam kui kahekümne erineva maailmanurga perspektiivist. Meid julgustati jagama nii Eesti kui ka päritulumaa kogemust ja tunnetust. Muidugi oli kõige levinum mure eelseisev külmaperiood. Muretsejatele jagati õpetussõnu sõbruneda D-vitamiiniga.

Kursus sisaldas palju nauditavaid hetki. Mulle meeldisid eriti muuseumi meeskonna esitatud rahvalaulud, kirglikud diskussioonid argielust, nõukogude aega käsitlevate raamatute lisatud draama, aga ka näiteks koera haukumise jäljendamine iga grupiliikme poolt tema emakeeles. Mistahes teemat me ka ei arutanud, arvamusi oli rikkalikult. See kõik sai võimalikuks tänu kursuse osade hästi läbimõeldud struktuurile. Aliise Moora auditoorium, kus veetsime suurema osa ajast, muutus meie jaoks mugavaks õpikeskkonnaks, kus iga hääl sai kuuldavaks.

Iga kursusepäev algas ülevaatega teemast ja muuseumi meeskonna presentatsiooniga, millele järgnes näitustega tutvumine koos giidiga ja lõpuks tagasiside-diskussioon auditooriumis. Muuseum ise on arhitektuuriliselt silmapaistev, näitused muljetavaldavad ja teabeküllased. Meil vedas giidiga, kes juhtis meid kaasaegsest Eestist kiviaega piisava detailsusega. Kogu muuseumi meeskond, kõik, kes olid kursusega seotud, tundsid oma teemat hästi, mis muutis nende kuulamise huvitavaks ja nautimisväärseks.

Väljaspool muuseumi loodusmatkal oli jällegi tasakaal teabe ja lõbu vahel väga hea. Õppisin palju uusi fakte puude, taimede, nende kasvu ja hukkumise kohta, suutsin ka jagada oma piiratud teadmisi seentest. Vaatamata ebaõnnele märja ja halli ilmaga, arvan, et võin rääkida kõigi eest, kui ütlen, et see oli suurepärane jalutuskäik.

Kõige enam hämmastas mind see, kuidas mu hoiak muutus. Kui ma algul püüdsin kursust ignoreerida kui midagi sellist, mida ma ei naudiks, siis nüüd hakkasin iga järgmist kursusepäeva ootama. Pikk jalutuskäik muuseumisse oli nauditav, närvilisus aga muutus ootusärevuseks uute inimestega rääkimise võimaluse üle. Iga nädal märkasin, et nii mina kui ka teised osalejad on üha rohkem kaasatud. Kursuse lõpupoole me rääkisime vabalt ja avatult, barjäärid ja piirid olid kadunud.

Kui oled kahtlev või närvis, uustulnukas Eestis või lihtsalt uudishimulik, siis soovitan südamest eesti kultuuri kursust. Veedad suurepäraselt aega, õpid väga palju selle ilusa maa kohta, kuigi kõike pole kindlasti võimalik kohe täielikult omandada, ja kohtad armsaid inimesi, kes (loodetavasti) jäävad sinuga kogu Tartus veedetud ajaks. See kursus kujundab sinu Eesti-kogemust.

Kursust rahastab Integratsiooni sihtasutus läbi Euroopa Sotsiaalfondi.

Blogilugu ilmus Tartu Rahvusvahelise Maja blogis 03.11.2018.

***

Estonian culture course – how was it? The experience of the very first ones

Text by Sophie Scrivener, UK
Photos by Lilia Fadeeva, Sophie Scrivener

Integration aims to ease the entry of immigrants into Estonia, offer equal opportunities and ensure well-being regardless of nationality or mother tongue. The Estonian Culture Course does just that. Organised by the Estonian National Museum and International House Tartu, the course characterises the term integration by extending a friendly and safe space for different ethnic and social groups to communicate and learn.

The course consists of five visits to the museum with each one focusing on a different aspect of Estonian culture: the history, education and religion of Estonian people; the Estonian language and learning experiences; Estonian nature, weather and traditions; Estonian food, art and symbolism; Estonian music and literature. This cultural feast continues beyond the museum with a number of excursions in and around Tartu. Some of the trips offered included a hike in nature at Järvselja, a visit to the Botanical Garden, a street-art tour of Karlova, and Estonian film evenings.

When I heard about the course, I’d been living in Tartu for a little over six months and my partner’s mother thought it was the perfect opportunity for me. However, I was sceptical at first – a course, for free, at the museum, for free? I made as many excuses as I could to avoid going: it’s a long walk, I’m too nervous, I won’t know anyone, but these eventually became reasons for me to go.

On the first day, the course leaders understandably appeared as nervous as the rest of us – it was their first day too. Apart from the occasional request to sign in, we sat mostly in silence waiting for the circle of chairs to fill up, eyeballing each new person who entered the room, low-key trying to figure out their nationality. One by one we introduced ourselves with the help of a world map and some little red stickers. I almost had a panic attack waiting for my turn to speak; I couldn’t remember the last time I’d stood in front of a group of strangers. Of course, when the time came, I spoke to the room and even managed a joke.

Listening to the others, I discovered that people of varying nationalities had amassed in this small room in Tartu. People had come from all across Europe and Asia, from Africa and South America. It was surreal to think that we had all ended up here, seemingly from everywhere. Each time the group discussed a new cultural topic, we not only learned about Estonia, but unearthed stories from more than 20 perspectives of the world. We were encouraged to share our experience and express our concerns of Estonia so far, along with those of our home countries. Naturally, the most popular concern was the impending cold season. Those worried were gratefully advised to befriend vitamin D.

Many enjoyable moments were had throughout the course; I particularly enjoyed being serenaded by the museum staff with Estonian folk songs, observing a passionate discussion about the reality of day to day life vs. added drama in books about soviet times, and hearing each member of the group mimic a dog in their own language. Whatever topic we talked through, the opinions that followed were rich. The well-thought-out structure of the course sessions allowed all of this to happen. The main room, in which we spent most of our time, became a comfortable learning space where everyone could be heard.

There was an introduction to the topic of the day and often a presentation by the staff, followed by time well-spent in the exhibitions, and guided group discussions back in the room. The museum itself is architecturally exquisite, the exhibitions impressive and informative. We were fortunate enough to have a guide who led us from modern day Estonia to the Stone Age with a satisfying amount of detail. All the museum staff, all those involved in the course, were knowledgeable and confident in their subjects, which made them interesting and pleasing to listen to.

Outside the museum, on the nature hike, the balance between professionalism and fun was well-maintained once again. I learned many new facts about trees and plants, how they grow, how they die, and was able to share some of my own limited knowledge about mushrooms. Despite the unfortunate wet, grey weather that day, I’m sure I speak for everyone when I say it was a great walk.

What stuck out for me the most was how much my view had changed since I initially disregarded the course as something I wouldn’t enjoy; I started to look forward to each visit. The long walk was enjoyable, the nervousness morphed into anticipation, and I was eager to talk to new people, however anxious I still was. Each week I watched myself, and the others, participate more. Towards the end of the course we spoke openly and freely, without barrier or border.

If you’re timid or nervous, if you’re new to Estonia or simply curious, I wholeheartedly recommend the Estonian Culture Course. You will have a wonderful time, learn so much about this beautiful country you’ll be sure you can’t possibly contain it all, and meet some lovely people who will (hopefully) stay with you throughout your time in Tartu. This course will shape your Estonian experience.

The course is funded by the Integration Foundation  through the European Social Fund.

The blog post was published in the blog of International House Tartu on Nov 3, 2018.

Lisa kommentaar