Pille Runnel, ERMi teadusdirektor.

Proloog

22. juunil ehk paar päeva enne jaani saabus mu telefoni sõnum tädi Maarjalt. Ta küsis, mida hakata peale me sugulaselt tulnud teatega, et nende suvekodu kuuris seisab hulk kaste, võimalik et vanapaberiga:

„Meil on umbes 300 kg ca 30 kasti käsikirju jne. Harri ja Aliise Moora materjale, kas neid oleks kellelgi huvi saada või säilitada?  Või oleks pigem mõistlik need saata vanapaberisse?“

Ühel õigel muuseumitöötajal, eriti Eesti Rahva Muuseumis, hakkavad sõrmed sellise teate peale värisema. Vastasin nii kiirelt, kui sain, käigult pisikesel telefoniekraanil suuremaid trükivigu parandades, et tegemist on tähtsa kraamiga:

„Palun mitte mingil juhul vanapaberisse, enne kui kõik üle vaadatud. Alustan ERMi poolt uurimist, kas saaksime üle vaatama minna. Midagi on vist juba ERMi tulnud, nägin kellegi tööülesannete hulgas teksti „Moora materjalid“, aga ei ole veel küsinud.“

Vaid loetud nädalad hiljem jõudsidki nimetatud kastid juba Eesti Rahva Muuseumi. Need ootavad nüüd, pärast esmast läbivaatamist, põhjalikumat sorteerimist. Selle käigus saab otsustada, mis paberitest vajab arhiveerimist ja mis võib minna kõige kaduva teed.

Suvilas ja suvila kuuri all ootasid palju aastaid oma saatust Aliise ja Harri Moora teadustööga seotud märkmed ja käsikirjade esimesed, teised ja kolmandad koopiad, paberid kohalikust teaduskorraldusest, Eesti rahvusteaduste suhtlusest Moskvaga ja rahvusvahelistest kontaktidest teiste maade erialateadlastega. Vähesel määral on nende sekka sattunud ka isiklikumat laadi materjale, nagu ka allpool toodud fotod. Kuigi arvatavasti tuleb materjalidele tulevikus veel mõningast täiendust, sai nende kastide Eesti Rahva Muuseumi jõudmisega sümboolsel kombel ring peale teadlasteedele just sel aastal, kui tähistame etnograaf Aliise Moora ja tema abikaasa Harri Moora, Eesti esimese põlve rahvusteadlaste 120. sünniaastapäeva. Nii kastidest leitud kui ka pere valduses olevate märkmete toel on huvitav tagasi vaadata selle tee algusesse.

Tallinna tüdruk

Tänapäeval mäletatakse etnograaf Aliise Moorat eelkõige rahvapärase toidukultuuri uurijana. Tema kaheköiteline uurimus „Eesti talurahva vanem toit“, mis oli tegelikult ta teadlasetöös üks eraldiseisev etapp ja ühtlasi viimaseid ettevõtmisi, on seni jäänud kõige põhjalikumaks ülevaateks meie vanemast toidukultuurist. Uurimistöö käigus töötas ta aastate jooksul läbi kõik talurahva toidulauda puudutavad arhiiviallikad, ladudes niiviisi tulevastele toidupärandi uuringutele vundamendi.

Kuigi hilisemates mälestustes on rõhutatud Aliise Moora lähedast seotust maaeluga, eriti tema vanemate kodukohaga Harju-Jaani kihelkonnas, ja sealt tuletatud ka tema huvi teatud uurimisteemade vastu, sündis ja kasvas ta Tallinnas paljulapselise pere vanema tütrena. Ta isa oli tulnud linna ja hakanud pärast esimesi juhutöid tehasetööliseks, kes püüdis kitsastes oludes oma perele paremat elu pakkuda. Aliise Moora meenutab:

„Enne minu sündimist kolisid isa-ema Vladimiri tänavasse 55 Ratassepa majasse. Sellel puumajal oli alumisel korral 4 korterit ja üleval mansardkorrusel maja külgedel kumbagil pool 1 tuba ja nende vahel veel kolmas ja peenike. Selles elas oma naisega loots, kes purjus peast alati oli oma toa peale vihane ja põlastas, et tuba neil nii kui soolikas.“

Seal mansardkorrusel Aliise Moora sündiski, vana kalendri järgi 21. novembril 1900. aastal.

„See sündimine ei läinud libedasti. Õnneks oli isa olnud päeval kodu, öövahetuses sel korral ja Kandi-mamma anndu kohe käru, et isa jookseks ja tooks kedagi last ristima, sest minuga oli midagi väga halvasti. Kõige lähem kirik, kust ristijat võis saada, oli Tartu maanteel Seegi kirik, nagu seda sel korral kutsuti. /- – -/  Seal oli köster kodus olnud ja sellega tuli isa tagasi köster mind siis ristiski. Nii sama häda ristimisega. Kandi-mamma oli soovitanud nimeks Aliise. Temal oli olnud väga ilus ja armas tütretütar Aliise ja kaheaastaselt just ära surnud enne seda. Ema lisas ruttu veel Johanna teiseks otsa ja nii mind ristiti. Aga Jumalal oli minuga teine arvestus ja jättis mu elama.“

Aliise sündis ajal, mil talude ostmine ja industrialiseerimine olid käivitanud pöörase kiirendi, mis muutis vaid paari põlvkonna jooksul täielikult inimeste ees olevaid võimalusi, mängides ümber elud ja saatused. Sellesse kiirendisse jäid 20. sajandi alguses sündinud lapsed kogu eluks, sest tormilised muutused jätkusid aastakümneid: ees ootas esimene ja peagi teine maailmasõda ning vahelduvad riigikorrad.

Etnoloog Ilmar Talve, kes visandas 1950. aastatel väliseesti ajakirjas Tulimuld rahvateaduse ja ideedeajaloo tööülesandeid, kirjutab sellest kui äärmiselt liikuvast ajast, mil ringles palju uusi ideid, kontakte ja muutusi. „19. sajandi teisel poolel sünnib aga veel üks protsess, mis mitte ainult rikastab Eesti ühiskonda uue klassiga, vaid kujundab seda ka muudest seisukohtadest üsna otsustavalt: see on industrialiseerumisprotsess koos raudteede ehitamisega,“ kirjutab ta. Industrialiseerimine ei olnud vaid uute tehaste, uute ühendusteede ja tehaseasulate teke, vaid palju enamat. Talve kutsub üles uurima, kuidas tekkis töölisklass ehk „komplekteerumine maarahva hulgast“, mis tõi kaasa suure rahvastikuliikumise ning majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete olude muutmise kuni Eesti iseseisvumiseni välja.

Sellist „komplekteerumist“ kujutab endast ka Moorade pere käekäik Tallinnas. Kuigi Aliise pani alguse esimesele päris linnas sündinud põlvkonnale, on nii tema kui ka ta õde Leida Tarand oma mälestustes meenutanud, et suved veedeti maal: maa oli päris kodu, linnas oli korter, kuhu jäi suveks vaid lõputuid tehasevahetusi tegev pereisa. Ometi oli just linnaelu see, mis tõi kaasa teistsugused võimalused, mille kasutamine sõltus palju tõekspidamistest ja oskustest neid ellu rakendada, mitte ainult inimese õnnest.

Aliise vanematel sündis kokku seitse tütart, kellest viis kasvas suureks. Tehasetööga perele elatist teeninud isa erines teistest töölistest sellepoolest, et hindas üle kõige teadmisi ja leidis, et elus hakkama saamiseks on tema tütardel vaja omandada haridus. Kuna ta ise ei olnud vallakoolis käinud isegi ettenähtud kolme talve, rääkis ta tütardele õpetuseks kahetseval toonil, et see oli vale valik: „Kui ma veel edasi kooli oleks saanud – kui palju kaugemale ma oma töös oleks jõudnud.“ Tema isa oli moonamees ja sama head kohta oleks ta kergesti mõisast saanud, kirjutab Aliise, aga ema oli isale Hindrekule öelnud, et mingu ta siiski linna ja otsigu midagi, mille eest saab oma elu paremini korraldada.

Sellest, kui eripärane oli toona vabrikutöölisest isa mõte tütreid koolitada, saab veelgi selgemalt aimu siis, kui lugeda Helmi Mäelo raamatut „Eesti naine läbi aegade“, kus ta kirjeldab 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimeste kümnendite naisharitlaste elukäiku: „Naisharitlaste hulk, st nende, kes on omandanud kodukooliõpetajanna diplomi või on selle taotlemise teel, samuti teiste tütarlaste hulk, kes õpivad mitmesugustes koolides, on juba nii arvukas, et nende kõikide loendamine on võimatu. See, ühelt poolt nii rõõmustav olukord on ometi teiselt poolt otse traagiline probleem: eesti haritud naine ei leia tööd oma kodumaal.“ Esimesed haritud noored naised leidsid koduõpetajana tööl näiteks Venemaal, kus nende saksa keel oli hinnas. Kui venestamissurve selle võimaluse tahaplaanile surus, tekitas see taas küsimuse karjääriväljavaadetest. Kooliõpetajannade amet vallakoolides? Helmi Mäelo tsiteerib 1903. aasta ajalehte Olevik: „Siiamaani ainult mehed selles ametis olnud. Naisterahvas on harukordselt töötanud abilisena, tütar isa või abikaasa oma mehe kõrval. Näib nii, nagu ei võiks naised vallakoolis iseseisvalt töötada. Vist on ka kohalikud maakoolide valitsused niisugusel arvamusel.“

Olevik kirjutab, et naiste lubamine õpetajaks tõstaks selle ameti hariduslikku taset, sest mitmed neist on vallakooliõpetajatega võrreldes kaunis hea haridusega. Ometi võttis see muutus kaua aega ja ajaleht kurjustab, et igivana arvamus naise võimete piiratusest ja tema sobimatusest avaliku elu areenile on sügavalt juurdunud lihtsais maameestes, kes isuvad vallavalitsustes õpetaja valijana. Tundub, et sellistest põhimõttelist laadi takistustest ei lasknud Aliise pere end vaevalt kümmekond aastat hiljem tütardele haridusvõimalusi otsides tagasi hoida. Aliise Moora kirjutab:

„Isa oli see, kes otsustas meie saatuse. Kui ma algkooli lõpetama hakkasin (olin 12. aastane) rääkis mulle kord isa. „Ma näen, et sul käsitöötegija käsi otsas ei ole. Õmblejat sinust ei saa. Teise teenijaks sa ka ei taha saada. Sul ei jää muud üle kui pead hoolega õppima.“ „Oleksite teie mul poisid,“ ütles kord jälle meile, võtaks teid vabrikusse kaasa ja õpetaksin teile ametit. Aga, seda ma ütlen, tüdrukud, vabrikusse tööle ärge te kunagi minge. See pole naiste koht. Meil on ainult vana Juuli, paberisorteerija jäänud õigeks naiseks. Teised seda enam ei ole.“

Algkooli lõpetamise järel tuligi otsustada, kus kooliteed jätkata. 1913. aastal oli Tallinnas asutatud kaubanduskool, kus oli võimalik õppida kolme aastaga masinakirja, asutuste asjaajamist ja arvepidamist ning saada kantseleiametniku kutse: kaheksatunnised tööpäevad ja viisakas palk. Aliise ema tahtis, et tütar sinna õppima asuks, ja sinna plaanisid minna ka kõik koolikaaslased peale ühe. Kui Aliise mõtles, et kolme aasta pärast peab ta päevast päeva kantseleis laua taga istuma, tundus see väljavaade talle hirmutav:

„Mina olin terve oma elupõlve märganud oma isa rasket elu – kellel oli vaba pühapäev ainult iga kahe nädala tagant ja kuidas temagi oleks tahtnud kuhugi minna ja ilma näha. Palju kergem oli ema põli kes oli iseenda peremees. Kui päevatöö oli tehtud, võis alati oma aega ka päeva sees jagada. Sõitis tihti maale oma kodu vaatama.“ 

Ta mõtles, mis tööd võiks teha, et vabamat elu saada, ja leidis, et selline võimalus võiks avaneda ehk  õpetajatel.

„Kui ma hommikul kord kooli läksin selle ema käsuga, et palvekirja kirjutan ja viin kaubanduskooli nagu teisedki, läks asi teisiti. Õpetaja tahtis meile abiks olla palvekirja kirjutamiseks. Minagi võtsin siis palvekirjaks määratud paberipoogna ja hakkasin kirjutama, aga siis tuli sellest vabaduse kaotusest nii kange kahi peale, et kirjutamise asemel hakkasin nutma. Õpetaja nägi ja küsis, mis mul viga. Seletasin siis, et ma tahan minna hoopis gümnaasiumi ja mitte kaubanduskooli.“

Kui õpetaja kuulis, et kaubanduskooli minek on ema tahtmine, aga isal ei ole edasi õppimise vastu  midagi, veenis ta vanemaid lubama tütart gümnaasiumikatsetele. Aliise oli selleks saanud hea ettevalmistuse, sest oli koos kooliõe Hilda Vaheriga saanud õpetajalt, preili Maurerilt prantsuse keele tunde – „lihtsalt ilma rahata, õpetamise pärast“. Õpetaja oli nimelt arvanud, et tüdruk on teiste õpetajaks loodud. Preili Maurer soovitas tüdrukutel minna kroonugümnaasiumi katsetele, sest seal oli odavam õppemaks ja võimalus õppeedukuse eest õppemaksuvabastus saada.

„See eksamile minek oli jälle esimene suur õnneproov. Klass kuhu viidi eksamit tegema oli sisseastujaid täis. Eksam oli kõigis ainetes. Kui need olid tehtud ja siis teisel päeval kästi tulla vaatama, nimestikud pidi välja pandama, läksin küll kui tulest läbi. Ja seda õnne, läbi oli selle klassitäie õpilastest saanud üks vene tüdruk O. Vasiljeva ja 2 eestlast Hilda Vaher ja Alisa Karu, nagu sel korral mu nime kirjutatuna leidsin. Seda õnne! Oleksin heameelega hüpand ja keksind koju.“

Kooli õppemaks oli aga suur ja perel tuli aastas tütre koolirahaks täpselt üks kuupalk kokku hoida. Ent kevadel teenis ta hea õppimise eest esimese järgu kiituskirja ja palus teisel aastal koolirahast vabastust. Õppemaksust õnnestus vabaks saada ka järgmistel aastatel ja see oli perele suur kokkuhoid. Sellegipoolest peeti tütarde koolitamist väga kalliks ning isa vabrikumehed vaatasid sellele kahtlevalt. Levisid jutud, et õppekulude katmisel toetab meest vabrikudirektor isiklikult, meenutab Aliise Moora:

„Kui vabrikumehed alati isa kallal norisid, mis sa sellest saad, et plikasid koolitad. Isa oli öelnud: „Kas teie ei näe kui raske on harimata lesknaistel lapsi toita. Ja kui rasket tööd peavad harimata naised tegema odava palga eest?“ Siis oli mõnigi mees tulnud usutlema, kuidas ta neile kooliraha muretseb ja külap see Fahle aitab su tüdrukuid koolitada. Seepeale oli isa vastanud: „Kui palga saad, mine otse koju ja Pirsast mööda.“ Mäe all Lubja tänava ja Tartu maantee nurgal oli trahter Birza. Pärast muudeti selle nimi Tartu restoraniks.“

Akadeemiline naine

Tänu pere toele, nutikale peale ja Tallinnas omandatud heale kooliharidusele avanes Aliise Mooral võimalus kuuluda esimesse põlvkonda, kes sai haridust omandada ka iseseisvunud Eesti rahvusülikoolis, kus ta asus õppima 1920. aastal.

20. sajandi alguses olid paljud naised omandanud keskhariduse või käinud mitmetel kursustel ja omandanud eriala või kutse. Esimesed naised olid omandanud ka kõrgeima ehk ülikoolihariduse. Eesti naisajaloost kirjutanud Helmi Mäelo on seda ajajärku ja raskusi iseloomustades kirjutanud, et haridusolud olid keerulised: kuigi rahvas hindas haridust, oli ta vaene seda andma ja laste kooli saatmisel arvestati peamiselt poisse. „Kui naised lõpuks ülikooli lubati, kogesid nad seal mittemõistmist. Pealegi olid tuleviku väljavaated väga tumedad. Õpetajatel polnud võimalik kodumaal kohta saada, riigiteenistuses samuti,“ kirjutab ta. Kuigi Aliise Moora enda märkmetes juba pisut rõõmsamasse perioodi langenud ülikooliaja kohta palju leida ei ole (seda perioodi käsitlevad siiski teiste koostatud mälestused), siis võib tagasivaates öelda, et ta esindab põlvkonda, kellele ülikooli pääsemine ei olnud enesestmõistetav haridustee jätk. Ülikooli lõpetamine avas hoopis teistsuguse elu ja perspektiivi, kui oli olnud tema eelkäijatel.

Akadeemilistel pioneeridel tuli see tee ikka ja jälle ise sisse tallata, ja seda läbi keeruliste ühiskondlike aegade. Siin olid toeks head õppejõud, aga ka sõbrad ja kaaslased.

Tulen aga tagasi 2020. aasta suvel ühest Eesti suvekodust muuseumi jõudnud kastide juurde. Teiste materjalide hulgast tuli minu üllatuseks välja üks kohver, mis ei kuulunud Aliisele ega ammugi mitte Harrile. Selles olid hoolikalt tallele pandud Aliise Moora õpingutekaaslase, hilisema eluaegse kolleegi ja perekonnasõbra, arheoloog Marta Schmiedehelmi (s 1896 Harjumaal) fotod ja ülikoolidiplomid ühes muude dokumentidega. Marta Schmiedehelm omandas keskhariduse Peterburis. Pärast sealse kroonugümnaasiumi lõpetamist astus ta ülikooli Petrogradis, kus ta õppis arheoloogiat. Aastatel 1921–23 õppis ta Tartu Ülikoolis muinasteadust ja omandas filoloogiamagistri kraadi, saades niiviisi esimeseks eesti naiseks, kes Tartu Ülikoolis muinasteaduse eriala lõpetas.

Tartu Ülikooli kaudu lõi Aliise Moora tihedad sidemed ka Eesti Rahva Muuseumiga. Siinkohal on huvitav märkida, et ERM pakkus väljavaateid erialaseks tööks ka teistele esimese põlve naisharitlastele, näiteks Helmi Reiman-Neggole (1892–1920), kelle vanemad olid saatnud Soome algharidust saama. Ta õppis Helsingi Ülikoolis ka rahvateadust ja asus ülikooli lõpetamise järel tööle Eesti Rahva Muuseumisse. Eraldi välja toomist väärib veel Helmi Kurrik (1882–1960), kes  õppis 1925–35 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas etnograafiat. Alates 1928. aastast oli temagi ERMi teenistuses, saades noorena lahkunud Helmi Reiman-Neggo poolelijäänud elutöö jätkajaks.

Aliise Moora, kes asus samuti ajale iseloomulikult rahvusteadusi õppima, omandas erialase väljaõppe professor Ilmari Mannineni (1894–1935) käe all. 1969. aastaga dateeritud ettekande käsikirjas meenutab ta, et kui Manninen 1924. aastal Tartu Ülikooli esimeseks rahvateaduse dotsendiks nimetati, asus ta kohe ette valmistama eesti nooremat põlve oma töö jätkajaks:

„Ilmari Manninen oli kohe Raadile tööle tulles võtnud tööle kas koosseisuliste või abitööjõududena üliõpilasi, kelle huvid olid juba oma õpingutega seotud eesti rahva ajaloo ja kultuuri tundma õppimisega. Neile üliõpilastele andis ta tegelikus muuseumitöös õpetust rikkalike muuseumikogude keskel, avardades nende mõistmist ja huvi oma rahva endisaja töö ja elu vastu. Ilmari Manninen koolitas neid nagu teisigi muuseumis töötajaid elukutselistele muuseumitöötajatele seatud nõuete, oskuste ja arusaamiste kohaselt.“

Aliise Moora kirjutab, et tal oli õnn töötada Ilmari Mannineni käe all nii muuseumi kogude korraldustöödel kui ka üliõpilasena temalt rahvateaduse uurimistöös õpetust saades:

„Oli õnn noor olla kahekümnendate aastate algul, sest see aeg oli rahva elus üks sõjajärgsetest ülesehitamisaegadest. /—/ Selle üliõpilasaja eksamite ja parimate töömälestustese kuuluvad suvised välitööd, mil käidi arheoloogilistel kaevamistel, koguti rahvateaduslikku teatmematerjali, ajaloolist traditsiooni või registreeriti mälestusmärke. Nendega liitub õpingute aegne töö Raadil. Varased hommikused käigud Raadile tööle läbi kogu Tartu linna, üle Toomemäe ja Emajõe mööda Narva maanted üles Peetri mäele ja sealt läbi põldude ja Raadi iluse pargi – Raadi lossi.“

Aliise Moora aitas rahvateaduslikus osakonnas kataloogida ja korrastada esemeid ning täiendada valmivat ekspositsiooni. Kuigi üliõpilaspõlvele järgnesid pikad aastad peamiselt suure pere emana, kutsuti ta 1945. aastal taas muuseumi, kus ta sai osaleda selle sõja ajal katkenud tegevuse taastamisel. Ta jõudis uuesti käima panna ERMi kirjasaatjate võrgustiku tegevuse ja teha pikki kogumisretki. 1947. aastal sai temast ka muuseumi teadussekretär, ent kuna pere sai süüdistuse kodanlikus natsionalismis, tuli vahetada ametikohta ja nii jätkas ta muuseumitööd nooremteaduri kohustes. 1952. aastal jätkus tema teadustöö Tallinnas TA Ajaloo Instituudis. Aliise Mooral oli õnne tegeleda uurimistööga veel kuni kõrge eani, kujunedes elu lõpukümnenditel ka Eesti tuntuimaks toidupärandi uurijaks.

Allikad

„Meie ema Aliise Moora 100“. koostanud Ann Marksoo. Nordon, 2000.

Leida Tarand „Mälestused“. Ilmamaa, 2010.

Ilmar Talve „Eesti kultuuriajaloo probleeme“. Tulimuld, 1952 (nr 4–5).

Helmi Mäelo „Eesti naine läbi aegade“. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1957.

Aliise Moora märkmeid ja mälestusi, materjal perekonna valduses.