Kogude osakonna videoblogi: Hallide liblikate kirju minevik

Tekst ja arutelu: Ülle Jäe, ERMi koguhoidja; dr Olavi Kurina, Eesti Maaülikool
Video ja montaaž: Ange Nimeta, infosüsteemide haldur

Kui Tartumaa muuseum 2013. aastal likvideeriti, sai Eesti Rahva Muuseum endale geoloogilise ja zooloogilise kogu. Zooloogilise kogu topised olid deponeeritud Saadjärve Loodustuppa ja Jääaja Keskusesse, liblikad ja geoloogiline kogu olid hoiustatud spetsiaalses kollektsioonikapis, mis legendi järgi kuulus Hellenurme mõisas elanud Middendorffide perekonnale. Üleandmisel pidi zooloogilise kogu suurus olema 244 ühikut, paraku puudub akti juures täpne nimekiri.

Säilinud ei ole ka Elva koduloolise muuseumi vastuvõtu akti nr 38, mille järgi andis Arvo Mälberg 1959. aasta detsembris muuseumile üle Aleksander Middendorffile kuulunud kivimite kogu koos kapiga ja kaks liblikakogu: 40 isendit Tartu ümbrusest kogutud liblikaid ja Ernst Middendorffi liblikakogu. Fondipäevikusse on need kogud kantud 1960. aastal, äärel on ilmselt hiljem lisatud märkus, et Middendorffi kogu hulka on arvatud ka Anna Mälli poolt 1962. aastal muuseumile üle antud liblikad! Vastuvõtuakt 109: Hellenurmes 12. juulil 1962. a. Anna Mäll (1881–1968, sündinud Käppa) annab muuseumile üle: 1) kogu Middendorffidele kuulunud liblikaid Hellenurme ja Päidla ümbrusest, 1 nr., klaaskaanega kastis. (Äärel märkus, et liblikaid 223 numbrit). 2) 233 numbrit mitmesuguseid kivimeid Middendorffidele kuulunud kogudest.

Kivimitest on olemas nimekiri, numbrid 1–163 on 1977. aastal maha kantud. Liblikate nimekiri puudub.

Ja sellega segadused alles algavad!

Kõik liblikad on zooloogilise kogu numbri saanud alles 1974. aasta sügisel (Z 21:1–458). Selleks ajaks on putukad üle vaadanud, määranud või määranguid kontrollinud ülemaailmselt tunnustatud lepidopteroloog dr Jaan Viidalepp, kes toona töötas TA Zooloogia ja Botaanika Instituudis. Ülevaatus toimus Elvas kas 1968. või 1969. aastal (J. Viidalepp, suulised andmed). Nähtud materjali on ta kasutanud oma teadustöös (Viidalepp 1970; Šulcs ja Viidalepp 1972). Vähemalt ühe vaksikuliigi – Charissa ambiguata (Duponchel, 1830) – Eestist esmakordselt kogutud eksemplar (Soontaga, 18. VI 1906, Th. Lackschewitz leg.) kuulus toona kontrollitud eksemplaride hulka (Viidalepp 1970: 71).

Järgnevatel aastakümnetel ei kajasta muuseumi dokumentatsioon ühegi liblika liikumist. Samas oli tööjõuvoolavus muuseumis tollal väga suur, tööle võeti üsna juhuslikke inimesi. 1998. aasta aprillis puhkes muuseumis tulekahju. Kolle oli peavarahoidja kabinetis, mis oli osaliselt antud rendile reisibüroole! Esialgu tundus, et peamiselt hävis kontoritehnika, mais tehtud inventuur tunnistas hävinuks kümme museaali, zooloogilise kogu suurus oli 488 ühikut. Hävinud oli Middendorffi kogude dokumentatsioon.

2001. aasta septembris sai Tartumaa muuseumi direktoriks Merike Toomas. Eks seda, et seis on nutune, teadis ta juba tööle asudes, aga et ees ootavad tõelised Augeiase tallid, oskas ta vaevalt karta. Maavanema korraldusel tehti erakorraline inventuur, komisjoni koosseisus oli maavalitsuse esindaja, aga ka näiteks ERMi toonane peavarahoidja Eevi Astel. Zooloogilises kogus pidi olema 506 eset, tuvastati 496, puudus kümme.

Juba järgmisel, 2002. aastal toimus põhjalik inventuur, mille käigus sedastati 2909 eseme puudumine ja tehti taotlus nende väljaarvamiseks.

Zooloogilise kogu inventuuri aluseks võeti 1974. aasta seisuga kogusse arvele võetud 498 säilikut, neist oli alles vaid 237 ja puudus 261 säilikut. Kadunud museaalide koguväärtus oli 3800 krooni (TÜ Loodusmuuseumi toonase peavarahoidja Jaan Luigi hinnang, jaanuar 2003). Puuduolevate nimekirjas on 259 ühikut, lisaks liblikatele (Z 21:201–456) metskurvita topis (Z 5:2), Amuuri roninastiku kest (Z 11) ja metskitse sarved (Z 25:1).

Kuna inventuuriga tuvastati ulatuslik väärtkirjanduse kadu, samuti selgus, et kadunud on hulgaliselt kunstiteoseid, algatati Merike Toomase soovil kriminaalasi, mis kahjuks kuhugi ei viinud. Maavanemale tehti esildis, et esemed kustutada. Maha kanti 2909 museaali, millest 1686 olid kirjandusteosed. Zooloogilisest kogust kustutati „Z 5:2 linnukaavik metskurvits; Z 11 mao kest Amuuri roninastik; Z 25:1 loomasarved metskits; Z 21:201–458 Middendorffi liblikad“ (Tartu MV korraldus nr 134 / 06.03.2006).

Metskurvits leiti järgmise inventuuriga Saadjärve Loodustoast, aga kuhu kadusid Middendorffi liblikad, mis olid veel 2001. aastal justkui olemas? Kui liblikad võisid ise kahjuritest puretud olla (mis on vähetõenäoline, sest siis oleks kahjustatud ka mõni alla 200 number), siis kuhu jäid kollektsiooni kastid? Need küsimused kerkisid 2023. aastal, kui jõudis kätte zooloogilise ja geoloogilise kogu korraline inventuur. Kuna kollektsiooni kapp on arvel etnograafilises kogus (ERM TM E 3), kivimid ja liblikad aga vastavalt geoloogilises ja zooloogilises kogus, otsustasime need eraldada. Liblikakogu ümberpaigutamisel palusime appi Eesti Maaülikooli entomoloogid. Ühtlasi kantakse isendid ka loodusteaduslikku andmebaasi eElurikkus (https://elurikkus.ee/) ja nii saab ligi 50 aastat varjusurmas olnud kollektsioon või õigemini selle jäänused kättesaadavaks ka neile huvilistele, kes muidu ERMist sellist materjali otsida ei oska.

Kui kellelgi peaks juhuslikult olema teavet selle kohta, kuhu kadusid Middendorffi liblikad, oleksime väga tänulikud. On tekkinud ka kahtlus, et Middendorffidel oli sarnaseid kollektsioonikappe vähemalt kaks, sest mõni kast olemasolevas kapis erineb pisut oma mõõtmetelt. Säilinud ühe liblikakasti põhjal võib järeldada, et kollektsioon on 20. sajandi alguses olnud kahtlemata tublisti suurem. Kast, kuhu on hiljem koondatud 200 säilinud eksemplari, on algse kollektsiooni esimene ja varustatud kastipõhja kinnitatud põhjaetikettidega. Need algavad liblikate teadusliku süsteemi algusest ja nende põhjal võib algse, Middendorffide valduses olnud liblikakollektsiooni suuruseks hinnata vähemalt 10–12 sarnast kasti.

Zooloogilise kogu suurus on 1. jaanuari 2024. aasta seisuga 244 eset/isendit.

 

Kirjandus

Viidalepp, J. 1970. Muutusi Eesti suurliblikate faunas. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Bioloogia, 19 (1): 53–77.

Šulcs, A. ja Viidalepp, J. 1972. Verbreitung der Groβschmetterlinge im Baltikum. IV Spanner (Fam. Geometridae). – Deutsche Entomologische Zeitschrift, N. F. 19: 151–209.

Lisa kommentaar