Tekst: Arvi Tragel, näituste meister, ja Ülle Jäe, koguhoidja
Fotod: Anu Ansu, fotograaf
„Väike ratastega masin!“, „Ajanäitaja!“ – need koolipõlvenaljad tulevad ilmselt paljudele tuttavad ette. Tänapäeval on meile ajanäitajaks enamasti mobiiltelefon või siis on „ratastega masinad“ asendunud elektrooniliste ja digitaalsete kelladega. Mehhaaniliste kellade ajalugu ulatub tagasi 13. sajandisse, ärksamate eestlaste tuppa jõudsid seinakellad aga alles 19. sajandil. ERMi kogus oleva ligi 90 seinakella kohta teame üldjuhul kasutajat, kuid valmistaja ja valmistamiskoht jäävad saladuseks. Üheks erandiks on siin seinakell A 530:10, mis on kogutud 1949. aastal Kodavere kihelkonnast. Tegemist on 19. sajandil Eestis väga levinud lakk-kilpkellaga (sks Lackschilduhr), mis on nime saanud kellamehhanismi ees oleva maalingutega kaetud lakitud sihverplaadi järgi. Kollektsionäärid ja antiigiärid kasutavad selliste kellade puhul aga mõistet „maalitud talukell“.
Kella kasutamise kohta andmed puuduvad, küll aga on tagaküljel tehase tempel, mille piltkujutis (vt joonist 1) ajendas uurima selliste kellade päritolu. Kellasid õnnestub harva väga täpselt dateerida. Selle teeb keeruliseks asjaolu, et sageli valmistati ning transporditi mehhanismid ja sihverplaadid ostjani teineteisest eraldi. Kellade müüjad tegelesid ka nende parandamisega, näiteks vahetati töötava mehhanismiga kellal välja sihverplaat või mõni detail mehhanismist. Erinevaid kujundus- ja ehitusvõtteid kasutati sageli aastakümneid, mistõttu saab kella vanust määrata umbkaudu 20–50 aasta kaupa.
Vanuse määramisel tuleks esmajärjekorras sedastada mehhaanikas kasutatud materjalid, käigu-, löögimehhanismide ehitus ning asetus (kõrvuti, ees-taga), numbrilaua kujundus ja minutijaotuse samm (5 või 15 minuti kaupa, araabia numbrid). Vanematel kelladel olid käigu- ja löögimehhanism (võllid ja hammasrattad) täispuidust. 1790 hakati kasutama poolpuitmehhanisme (messingist hammasrattad puitvõllidel). Poolpuitmehhanismis värviti puitvõlle ka hõbedaseks imiteerimaks metalli. Pärast 1820. aastat hakati kasutama messingrattaid terasvõllidel. Kella käivitusnöörid asendusid kettidega. Helivedru on pärast 1800. aastat valmistatud kelladel. Levinuim seieritüüp on barokkseier. Kõik barokkstiilis seieriga kellad on pärit 19. sajandist.
Meie kell võiks pärineda 19. sajandi lõpukümnenditest. Tegu on tüüpilise Saksamaal Schwarzwaldi piirkonnas alates 18. sajandi lõpukümnenditest valmistatud lakk-kilpkellaga. Sellised ajanäitajad olid 19. sajandil Euroopas väga levinud. Pendliriputus asub raami sees, käigu- ja löögimehhanismid asetsevad üksteise kõrval, kellakorpus on pöögipuust ja külgmiste luugikestega. Katmata metalne haamer tekitab aga korpuse taga siseseinale kinnitatud helivedrule lüües siriseva, tšembalole sarnaneva heli.
Joonis 1 (all joonise seletav tekst)
Kaubamärk: Viktoria Clock Co / Anton Maier, St. Georgen, Deutschland, registreeritud 5.7.1903. (andmed www.mikrolisk.de, lehekülg Wort- und Bildmarken, otsingusõna Maier)
Mõnikord võib ühelt kellalt leida ka mitmeid signeeringuid ja kaubamärke, sest erinevad detailid võisid pärineda erinevatelt meistritelt. Kuigi enamik lakk-kilpkelladest on pärit Schwarzwaldi piirkonnast, ei tähenda see, et kõik detailid on ilmtingimata seal valmistatud.
ERMi kellade kollektsiooni on vähe uuritud ja asjatundja leiaks siit ilmselt nii mõndagi huvitavat. Seni on kogu põhjal valminud vaid Pille Vilgota Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputöö „Lakk-kilpkellad Eesti Rahva Muuseumis – säilitamine ja konserveerimine“ (Tartu, 2010 – seda saab lugeda Tartu Kõrgema Kunstikooli raamatukogus), mis keskendus peamiselt kellade seisundile (andes samas lühidalt ülevaate ka sarnaste kellade ajaloost ja mehhanismidest). Kellakogu põhjal on valminud kaks parkimiskella, mida on võimalik osta ERMi muuseumipoest: lillemotiiviga ja karudega.
Kohtumiseni kella all!
