Väike must on alati moes

Tekst: Kaarel Tarand, avalike ja välissuhete juht

Fotod: Anu Ansu

Kui Eesti Rahva Muuseum peaks enda uue maja kohvikusse hakkama klaverit ostma – sest mis õige kohvik see ikka ilma salongimuusika võimaluseta oleks –, siis vaevalt et me lõpptulemusena tüütu riigihanke ja keerulise otsustusprotsessi kaudu just armsa väikese Grotrian-Steinwegini jõuaksime. Aga teinekord on saatusel kõik varakult valmis pandud ja ei peagi suurt midagi muud tegema kui aktiivsest isetegevusest hoiduma.

aa0011

Nii muuseumis tehtudki, kui uue maja enam kui 100-kohalise kohviku planeerimisel ja sisseseade joonistamisel ühtki klaverit kohustusena kavva ei võetudki. Vaikimisi loodeti, et küllap majja mõni professionaalse mängija nõudlikkusele vastav klaver suursuguste muuseumiavajate kingitusena ikka õigeaegselt saabub. Sel lootusel oli määratud täituda, pika eelloo võib aga vabalt tagasi venitada näiteks Audru lahinguni 19. juulil 1941, milles mõnede allikate järgi oli Eesti poolel vaid üksainus langenu – kolonel Viktor-Johannes Koern (http://www.parnupostimees.ee/101837/audru-lahing-miks-langes-kolonel-koern)

Juba Vabadussõjast kaptenina osa võtnud Viktor Koern tegutses mitmes ametis kõrgema sõjaväelasena läbi terve iseseisvusaja. Selliseid inimesi ja nende perekondi tabas reeglina represseerimine või kiire hävitamine nõukogude okupatsiooni ava-aastal. Kel õnnestus end varjata, jäi ellu. Loomulikult olid ühtviisi ohus nii patrioodid ise kui ka nende perekonnad. Neil ei olnud palju valikut ka 1944, kui venelane jälle peale tungis.

Langenud koloneli järeltulijad jõudsidki pageda läände ning asetusid lõpuks paiksemalt elama Lõuna-Rootsis. Koloneli tütretütre Lilith Valtenbergi abiellu jõudis tema abikaasa Björn Åkermani kaudu ka Helsingborgis 1925. aasta novembris ostetud Grotrian-Steinwegi must püstklaver „mudel 120“. Ligemale 50 aastat jõudis see klaver Malmös Lõuna-Rootsi eesti seltskonda saata ja lõbustada, olles kultuuriliselt ja seltskondlikult mitmekülgses ja aktiivses kodus tihti partneriks ka nõudlikuma käega pianistidele. Tõsi, Eesti superstaarid, nagu Käbi Laretei, kes eelistas piirkonnas ikka suuri Kopenhaageni saale, võisid, kuid ei pruukinud sel konkreetsel klaveril mängida.

aa0019

Grotrian-Steinweg (hiljem ainult Grotrian, et vältida eksitusi ja segamini ajamist Steinway ilmakuulsate klaveritega) on Braunschweigis aastast 1835 juba kuuendat põlve perefirmana tegutsev tipptootja (vt www.grotrian.de), kelle tooted ei pruugi küll jõuda alati inglise-keelse maailma tippkümne nimetuste hulka (aga neis edetabelites ei kohta ka Estonia klavereid, nende headusele vaatamata), aga kes guugeldab, näeb hõlpsasti, et sajandivanuseid püstmudeleid müüakse tihti uue keskklassi auto hinnaga. Aitäh, Björn ja Lilith!

Malmöst Tartusse saabunud väike must Grotrian on läbinud siin esimese ülevaatuse, hoolduse ja kerge häälestamise, esimesi improvisatsioone esitas neil Raun Juurikas ühel kevadisel muuseumi tänuüritusel. Kõlas hästi. Kuni muuseumil aga oma kvaliteetseid salvestusi pakkuda pole, lepib muuseumi sõber eelroana ehk ka selle kerge Bachiga Maria Prokofjeva esituses:

https://www.youtube.com/watch?v=8CjTAxosylk

 

Leave a Reply