Kullamaalt leitud tooli konserveerimine - Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Tekst: Miina Oras, peatselt diplomeeritud konservaator

Tartu Kõrgema Kunstikooli mööbliosakonna diplomandina õnnestus mul konserveerida Kullamaalt ühest tühjaks jäänud talust leitud ning 1970. aastatel ERMile kingitud Emma stiilis tool. Emmana tuntakse mahulise polstri ja ohtrate, puitu tahaplaanile jätvate tekstiildekoratsioonidega mööblit, mis muutus 19. sajandi lõpul populaarseks mõisate salongisisustuses kogu Euroopas, nõnda ka Eestis.

Tool Kullamaa (ERM A640:106) enne konserveerimist. Foto: Anu Ansu

Analoogseid toole on võrdlemisi palju säilinud, ent enamikul neist on välja vahetatud nii originaalpolster kui -kattekangad, Kullamaalt leitul aga mitte. See muudab tooli ainulaadseks ja väärtuslikuks esemeks ERMi kogus ning väärib seetõttu parimate säilitusmeetmete väljatöötamiseks põhjalikku menetlusprotsessi. Mind juhendas ERMi tekstiilikonservaator Janika Turu, täiendavat nõu andsid ka paljud teised konserveerimisosakonna töötajad juhatajani välja.

Seisundiuuringud

Konserveerimistöödele eelnesid põhjalikud seisundiuuringud. Kahjustused kaardistasin ning kategoriseerisin Heige Peetsi väljatöötatud meetodil skaalal: hea (stabiilne), sobiv (säilivust otseselt mittekahjustav), halb ja väga halb (ebastabiilsed, vajavad kohest sekkumist), et edasist tegevuskava paika panna.

Kattematerjalide kahjustused tuvastasin visuaalse vaatlusega. Nendeks olid peamiselt suuremad ja väiksemad rebendid, samuti posamentide (rippuvad tekstiildekoratsioonid – sks k Posamenten, ingl k passements) fikseerimist vajavad lõngad. Originaaltekstiilide võimalikult vähese kahjustamise huvides otsustasin kattekangad eemaldamata jätta, mistõttu puit- ja metalldetailide seiskorra hindamiseks sobis röntgenograafia, mis aitab röntgenkiirte abil heita pilku tooli sisse ilma eset kahjustamata. Nii saab tuvastada materjalide tiheduse võimalikud muutused ning eriti hästi vaadelda polsterdamisel kasutatud naelu ja vedrusid, samuti näha, ega karkassil pole jälgi varasemast polstrist.

Röntgenfoto eestvaates. Foto: Andres Vindi

Röntgenpildistamine toimus Tartu Ülikooli Arheoloogialaboris ning saadud info lubas oletada, et nii puit kui metall on struktuurilt ühtlaselt tihedad. Visuaalselt vaatlusel võis tooli põhjakangal näha siiski tugevaid korrosiooni jälgi nii vedrude kui kinnitusnaelte piirkonnas. Jalgade all olevate puitrataste metallist kinnitustiftid olid tugevas paindes ning ühel rattal kild puudu.

Tooli kahjustusi. Fotod: Anu Ansu

Tekstiilid ja värvid

Tooliga tutvumiseks ja põhjalikuks dokumenteerimiseks tuvastasin valgusmikroskoopia abil esemel kasutatud tekstiilmaterjalid, võttes rikkalikust valikust umbkaudu 40 kiuproovi. Selgus, et kasutatud on looduslikke kiude: villa, siidi, puuvilla, lina ja džuuti ning merseriseeritud (tugevuse ja läike andmiseks, värvi paremaks püsimiseks leelisega töödeldud) puuvilla. Algupärased värvid on säilinud vaid villal ja merseriseeritud puuvillal: praegu küllaltki luitunud, näiliselt pruunikates ja hallides toonides tool oli kunagi lausa kiiskavalt värvikirev.

Lina (üleval vasakul), puuvilla (üleval paremal), merseriseeritud puuvilla (all vasakul) ja villa (all paremal) kiud läbi valgusmikroskoobi. Fotod: Kurmo Konsa

Nii seljatoe tagumist pinda kattev linase karusega samet kui külgi kattev puuvillane velvetkangas olid algselt tumepunakat või -roosakat värvi. Tooli keskosas paikneval puuvillasel žakaarkangal olid valgel taustal erksates lillades, kollastes, roosades ja tumepunastes toonides lilled. Puuvillasest materjalist ilunöörid kõigis esiplaanil asuvates kangaste õmbluskohtades sisaldasid tumepunast, helesinist ja säravkollast. Peamiselt puuvillastest lõngadest posamentidel paistev luitunudroosa toon oli aga villase sametiga hästi kokkusobiv tumepunane.

Žakaarkanga algsed värvid on säilinud istmeosa ja seljatoe vahelises kurrus. Foto: Anu Ansu

Õigeid värve näeb peamiselt valguse poolt pleegitamata kohtades, mis on tavavaataja eest peidus. Kahjuks ei anna tooli ehedat tonaalsust taastada, ent nüüd dokumenteerituna võib kunagi tulevikus kaaluda näiteks 3D mudeli loomist.

Kattetekstiilide ja posamentide konserveerimine

Konserveerimine algas ja lõppes puhastusprotseduuridega. Kuna kangaste eemaldamine kavas polnud ning nende pesemine kõne alla ei tulnud, läbisid tekstiilid kuivpuhastuse, abivahenditeks mikrootsikutega varustatud tolmuimeja, pintsel ja pintsetid. Eriti aeganõudev töö oli võrkposamendi tuttide puhastamine, ent tulemust oli silmaga näha.

Võrkposamendi tuttide puhastamine. Fotod: Miina Oras

Kattekangaste konserveerimiseks kasutasin dubleerimist – kanga tugevdamist arhiivisobilikust materjalist abikangaga, millele kinnitatakse tikkides kõik originaalkanga lahtised niidid takistamaks hargnemist ning pidurdamaks pikeeringukihi materjalide irdumist. Selliselt sai parandatud žakaarkangal nii seljatoe taga asuv väiksem kui ka esikülje ulatuslikum rebend, samuti villase sameti esinurgas olev.

Žakaarkanga ulatuslikuma rebendi parandamine. Fotod: Miina Oras

Seljatoe posamentide kahjustumise puhul mängis olulist rolli vormi andmiseks mõeldud treidetailide purunemine, mistõttu fikseerisin esmalt need tugeva niidi abil. Lõngad sirutasin pintsettidega sinna peale ning kinnitasin läbipaistva gaasniidiga.

Seljatoe posamendid enne ja pärast konserveerimist. Fotod: Anu Ansu ja Miina Oras

Keerulisem probleem paistis olevat võrkposamendi ülemise tutirea ülaosas paiknevate puitpärli ümber keerutatud siidniitide fikseerimine, mis olid nii valguse kui mehaanilise kulumise tõttu kaotanud palju oma värvist, katkenud ja puntras. Sobivaim lahendus tundus olevat katta need siidcrepeline’iga, valides ERMi tekstiililabori põhjalikust värvivalikust sobivaimad toonid. Nii ei riiva tehtu eemalt vaadates silma, ent edasine kulumine on pärsitud.

Tuttide katmine siidcrepeline’iga. Fotod: Anu Ansu ja Miina Oras

Jäi veel küsimus: mida teha tumeda plekiga, mis seljatoe tagakülje ülaosas oli kahjustanud nii sametkangaid kui ilupaela. Tundus vajalik tuvastada kahjustuse põhjustanud aine, et teha kindlaks, kas seda saab eemaldada ning millised on riskid, kui plekk puutumata jätta. Selleks pöördusin Tartu Ülikooli Chemicumi teaduri Signe Vahuri poole, kes võimaldas mul vaadelda ainet infrapunaspektroskoobiga. Selgus, et tegemist on põlevkiviõliga, mille eemaldamine kehva lahustuvuse tõttu on pea võimatu ja tõenäoliselt tekstiile veelgi kahjustav. Õnneks pole aga ohtu, et kahjustus edasi areneb – juba tahkunud olekus põlevkiviõli püsib stabiilsena.

Infrapunaspektroskoobiga vaadeldud tume laik ning selle aine spekter koos põlevkiviõli spektriga. Fotod: Anu Ansu, Signe Vahur

Polstri konserveerimine

Ehkki polstri konserveerimine algsesse kavasse ei kuulunud, tekitas muret polstrialuse linase kanga olukord: järjest enam hakkasid häirima roosteplekid ning vedrude pingest põhjustatud rebendid. Hoolimata röntgenpildil heas seisukorras paistnud vedrudest ja naeltest, soovitas ka ERMi metallikonservaator olemasoleva rooste eemaldada, kuna see kahjustab nii metalli kui kangast üha edasi. Seega otsustasin ette võtta polstri avamise veidi ebatavalisest otsast. Tool esikandist ja seljatoest toestatud, vedrude pinge raskuse abil maha surutud, eemaldasin esimesed naelad. Selgus, et naeltel oli õrn korrodeerumine märgata vaid pinna peal – karkassist eemaldus terve ja tugev nael tõrkumata. Kanga eemaldamise järel võis näha ka kaunilt läikivaid vedrusid, millel samuti korrosioonikiht õhuke ning vaid linase kangaga vahetult kokkupuutunud piirkondades. Küll aga oli vedrude vahele langenud päris palju polstritäidist – meriheina ja puidulaastu – vedrusid katvas džuutkangas olevatest aukudest, millest mul enne aimugi ei olnud. Nüüd oli võimalus need tiheda linase kanga abil dubleerida ning tooli sisemust põhjalikumalt puhastada.

Tooli sisemus pärast kanga eemaldamist ning džuutkanga dubleerimist. Fotod: Arp Karm

Tooli põhi pärast džuutkangaga dubleerimist. Fotod: Arp Karm

Kuna naelad sobisid taaskasutamiseks, tihendasin naelaauke puidust kiilu ja kondiliimi abil. Kuna roostest puretud ja kohati rebenenud originaalkangas poleks ilmselt pingutamist talunud, läks tooli põhja sulgemisel käiku uus linane kangas, mille paigaldasin vanade naeltega originaalaukudesse. Sellele sai tikkimise teel võrdlemisi lõdvalt dubleeritud originaalkangas.

Metalli konserveerimine

Tooli jalaotstes paiknevad metallosad puhastasin lahtisest roostest fiiberpliiatsiga, polstri konserveerimise käigus eemaldasin vedrudel ja naelapeadel esineva rooste vulkaniseeritud kummist tahke ‘roostekustukummiga’ (Rost-Radierer). Pärast stabiliseerisin need piirkonnad akrülaadi Paraloid B72 10% atsetoonilahusega, mis kinnitab allesjäänud roosteosakesed ning takistab edasist rooste teket.

Puidu konserveerimine

Kuna puitosad olid heas seisukorras, ei vajanud need ka muid konserveerimismeetmeid kui jalgade kuivpuhastus suitsukäsnaga (Smoke sponge), eemaldamaks pinnapealset mustust, mis võiks nendega kokkupuutuvaid tekstiilosi määrida.

Säilitamine

Säilitamiseks on igal materjalil optimaalsed kliimatingimused, ent polsterdatud tooli puhul on tegemist erinevaid materjale kätkeva esemega, seega oli vaja kalkuleerida keskkond, mis sobiks võimalikult hästi nii metallile, puidule kui erinevatele tekstiilidele. Tähtsaimad on selle objekti puhul metalli korrodeerumise vältimiseks piisavalt madal suhteline õhuniiskus (kindlasti alla 40%) ning tekstiile, eriti siidi ohustava valguskahjustuse minimeerimine, mis piirab tugevalt, eriti eksponeerimise puhul, valgustustingimusi, kuna hoidlas on esemed nagunii pimedas.

Lähtuvalt Kullamaa tooli rataste kehvast olukorrast kujundasin nende säästmiseks polümetüülmetakrülaadist (PMMA) toetusraami ning mustuse eest kaitseks arhiivisobilikust kunstmaterjalist Tyvekist® tolmukatte.

Säilitamiseks vajalikud tarvikud. Fotod: Arp Karm