Segastel aegadel päästetakse varad muuseumisse

Riina Reinvelt, peavarahoidja

Vabariigi aastapäeva eel tagastas Eesti Rahva Muuseum Eesti Kaitseväele ühe Vabadussõja mälestustahvli. Vabadussõja mälestusmärkide ja -tahvlite taastamine on olnud taasiseseisvunud Eestis üks olulisi mäletamise ja mälestamise teetähiseid. Nii on ka selle tagastamise põhjuseks soov paigutada tahvel oma algsele asukohale. Täna asub selles majas Valga Keskraamatukogu, aga enne 1940. aastat kuulus hoone Valga Ohvitseride Kasiinole.

ERM D 48:12

Kuidas tahvel muuseumisse jõudis? Vaid mõned nädalad pärast 1940. aasta juunipööret hakati sulgema erinevaid seltse ja ühinguid, likvideerimisele läksid sõjaväeüksused ja -organisatsioonid. Varade üleandmiseks loodi likvideerimiskomisjonid, mille tegevuse tulemusena jõudsid muuseumisse üliõpilasorganisatsioonide, laske- ja ratsaspordi organisatsioonide, sõjaväeüksuste ja -organisatsioonide, Naiskodukaitse, Tartu skautide maleva, mitmete Tartumaa seltside jt varad. Muuseumisse toimetati peamiselt kultuuriloolise või kunstiväärtusega materjale, mille hulka kuulusid fotod, lipud, auhinnad, sümboolsed kingitused, embleemid, pitsatid, kunstiteosed ja vähemal määral ka mööbel.

ERM D 47:100/a-c Eesti Üliõpilaste Selts Põhjala poolt üle antud piiskop Platonile (1869–1919) kuulunud rist. Piiskop Platoni õppis Peterburi Vaimulikus Akadeemias, kus kaitses 1894. aastal usuteaduse kandidaadi kraadi. Rist omistati koos kandidaadikraadiga.

Aastaga ehk siis juuniks 1941 oli muuseumisse laekunud üle 2000 eseme ja kunstiteose ning üle 10 000 foto. Lühikese aja jooksul tuli ära mahutada suur hulk esemeid, hoiupaikadena võeti kasutusele kõikvõimalikud ruumid ja saalid.

ERM Fk 1234:5 Muuseumi valge saal kultuuriloolise osakonna magasiniruumina,16.02.1944. Foto: Eduard Selleke

Mis edasi sai? Aastatel 1944–45 elasid need esemed sarnaselt muude ERMi kogudega üle evakueerimise. Muuseumi koduks olnud Raadi mõis hävis pommitamise tagajärjel tekkinud tulekahjus. Muuseumi kogud päästeti, nende hulgas ka vahetult enne sõda hoiule võetud väärtused. Kes teab, mis nendest asjadest ilma muuseumi kaitsva suhtumiseta oleks saanud. Nad oleks hävinud, halvemal juhul hävitatud või üksikesemetena laiali kantud. Miski oleks ehk aastaid või aastakümneid hiljem ka ringiga mõnda muuseumisse tagasi jõudnud, kuid pigem oleks see olnud harv erand.

Teise maailmasõja lõpus korraks tärganud lootus Eesti iseseisvuse taastamisele ei täitunud ja hoiule antud esemed arvati muuseumi kogude hulga – võeti arvele, nagu seda muuseumikeeles nimetatakse. Ideoloogiliselt olid need esemed uude aega ja Nõukogude Eestis kehtivasse maailma sobimatud. Näidata neid ei saanud, kuid kapisügavustes võisid nad rahulikult paremaid aegu oodata.

ERM D 44:4 ja D 44:1 Ohvitseride Laskespordi Keskühingu poolt üle antud rändauhinnad

1950. aastatel algas ERMi, mis selleks ajaks oli saanud ka uue nime – Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseum, ümberkorraldamine. Muuseumi ülesandena nähti ette “peegeldada maa ja linna töötajate elu-olu mineviku perioodil ja poliitiliselt teravais vormes näidata etnograafiliste materjalide alusel ekspluateerivaid klasse – mõisnikke, kapitaliste, kulakuid jne“ (TA otsused 1951:2-3). Kogud tuli puhastada muuseumile mittevajalikust ja sobimatust materjalist ning eraldada kõik, millel ei olnud etnograafilist väärtust. Õnneks ei tähendanud see siiski „väärtusetu“ hävitamist, vaid üleandmist teistele muuseumidele. Suurimad saadetised läksid Eesti Kunstimuuseumisse, Eesti Ajaloomuuseumisse, Eesti Kirjandusmuuseumisse ja hiljem ka Tartu Linnamuuseumisse. Üleantavate materjalide hulgas oli hulgaliselt ka vahetult enne sõda muuseumisse jõudnud kultuuriloolisi esemeid, kunstiteoseid ja fotosid. Peab siiski tõdema, et eraldamine oli kohati üsna juhuslik ja päris paljud „mittesobivad“ esemed jäid ikka ERMi kappidesse oma aega ootama.

Ajad tulid. Eesti sai jälle iseseisvaks, nüüd juba pea 24 aastat tagasi, kuigi julgemad tundsid vabaduse lõhna juba mõned aastad varem. Hea oli pöörduda mälu hoidvate asutuste poole ja otsida pidepunkte, mis aitaks meenutada, mäletada, taastada ja Eesti üle uhkust tunda.