Terje Anepaio, teadur

ERMi blogil täitub 27. veebruaril järjekordne aastaring ning sünnipäevalugu tutvustab jällegi üht tuntud inimese museaali ERMi kogus – Heli Läätse pulmakleiti.

Laulatuskleit – lavakleit (ERM A 1023:1) muuseumi restauraatorite poolt korrastatuna. Foto: Anu Ansu

Mitu põlvkonda teab suurepärast muusikutepaari, mitmekülgset dirigenti Peeter Sauli ja kaunist lauljannat Heli Läätse, kellel on eriliselt heliseva tämbriga lauluhääl. Nad tegid mõlemad oma ajas ja tollaste võimaluste juures suurepärast karjääri. Heli Lääts oli tänapäeva mõistes tõeline superstaar, kelle laule võis raadiost igapäevaselt kuulda vähemalt kolme aastakümne jooksul. Ta ei esinenud mitte ainult kuuendikul kogu planeedist ehk Nõukogude Liidus, vaid ka teistes sotsialismileeri maades ja teisel pool raudset eesriiet, kapitalistlikus lääneski. Vaimustunud austajad tõid talle tänuks sületäite kaupa lilli. Tänaseks ei ole Peetrit enam meie seas ja Heli andis valiku muusikutepere esinemisrõivastust ERMi hoiule. Iga eset saadavad pikemad või lühemad värvikad meenutused ja kommentaarid.

Tulevased abikaasad, noored andekad muusikud, said lähemalt tuttavaks Tallinna muusikakoolis ja konservatooriumis õppides. Peeter palus Heli kätt aga Moskvas, tollase suursündmuse, 1957. aasta ülemaailmse noorsoo ja üliõpilasfestivali päevil. Heli ja Peeter abiellusid 1958. aasta kevadel, laulatus toimus Kadrinas ning kooselu registreeriti ja pulmad peeti Tallinnas. Kuidas kõik tegelikult toimus, on nad avalikult meenutanud alles aastakümneid hiljem. Siin on nopped 2002. aastal Õhtulehe veergudel ilmunud usutlusest.

Tollal oli suur julgustükk abielu laulatada, kuid Peeter ja Heli tegid seda „pattu” 30. aprillil 1958. aastal. Nõukogude Eestis olid kirikud ja usuelu põlu all. „See oli ju surmapatt tol ajal. [—] Kui see oleks avalikuks tulnud, oleksime me mõlemad konsist välja lennanud ning Peetri ema, konservatooriumi pedagoog, ja isa, raadio sümfooniaorkestri muusik, oleks kindla peale töölt lahti lastud,“ meenutas Heli. Suure julgustüki võtsid nad ette vajadusest vastanduda võltspropagandale, millest tolleaegne õhkkond oli läbi imbunud. „Meil oli vajadus millegi püha ja siduva järele,” tunnistas Heli. „Ja riiklikud paaripanekud olid tol ajal kohutavad.”

Registreerimine toimus 30. aprilli keskpäeval Tallinnas, õhtul aga sõitis noorpaar Kadrina kirikusse. Seal laulatas noored liigutava südamlikkusega hiljuti Siberist tulnud pastor Henn Unt[1], kes oli Saulide perekonna kauaaegne tuttav. Kõik toimus suure saladuskatte all: Kadrina kirikus olid vaid Peetri vanemad ning Heli isa ja tädi. Lisaks lähisugulastele teadis asjast veel Peetri kolleeg, Pirita restorani kontrabassimängija, kes oli pulmaauto roolis. Koguduse tädikesed valvasid ümber kiriku, et keegi juhuslikult peale ei satuks. „Käärkambri ukse taga ootasid kohe sõiduvalmis autod ja meil oli kokkulepe, et kui keegi võõras peaks kirikusse tulema, nii läheme meie viuhti! käärkambriuksest välja,” meenutas Peeter konspiratsioonivõtteid. Helil aga polnud tookord aimugi, millised ettevaatusabinõud oli tarvitusele võetud. Pulmapidu toimus järgmisel päeval, 1. mail. Ja pulmalaud Viru tänava kaubandustööliste klubis oli uhke, sest ETKVLi kokakooli direktor oli Peetri täditütar. „Tema õpilased tegid meie pulmalaua oma diplomitööks,” meenutas Peeter. Pulmaõlled tegi aga Heli saarlasest isa.

Riikliku registreerimise ajal kandis Heli pruuni siidkleiti, kirikus laulatusel aga valget pitskleiti ja loori. Muuseas, ka loor oli sel ajal veel tabu – see tituleeriti kodanlikuks igandiks. Tõsi, sõrmused olid selleks ajaks juba põlu alt vabad, kuid mõni aasta varem olid needki keelatud.

Heli ja Peetri pulmavalss 1. mail 1958. Pruudi kleit oli algselt väikese stjuuardkraega, printsesslõikeline ja valgest pesuriidest alusele õmmeldud. Jalas Rootsist saadetud rihmikud.

Laulatuskleidi lugu on 20. sajandi teisel poolel Eestimaal elanud perele üsna tüüpiline, nimelt mängisid siin oma rolli välismaal elavad sugulased. Heli Läätse isaisa Mihhaili peres oli neli poega ja kaks tütart. Isa Vladimiri õde Tatjana ehk tädi Tinnu töötas enne sõda Tallinnas restoranis Kuldlõvi baarineiuna. Kord juhtunud sinna noor rootsi insener, kes sõnagi eesti keelt ei rääkinud. Tädi Tatjanat vaadates olevat noor Rootsimaa mees, keda hiljem kutsuti onu Allaniks, palunud oma eestlasest tuttavat: „Kuule, küsi kas ta tuleb minuga Rootsi!“ Tuttav küsiski ja nooruke tädi Tatjana, kes sõnagi rootsi keelt ei rääkinud, olla vastanud „Jah, tulen küll!“ Umbkeelsed noored abiellusid Rootsis ja nii sattuski tädi Tinnu juba enne Teist maailmasõda Rootsi elama. Isa vend Vsevolod ehk onu Seeva aga põgenes Eestist Rootsi Teise maailmasõja ajal.

Heli ema isa Aleksandri peres oli kolm tütart ja üks poeg. Ema Julia õde Anna oligi see tädi, kelle juures Heli Tallinnas kuus aastat elas – siis kui ta tuli pealinna muusikakooli õppima. Heli meenutas, et küllap tädi Anna kirjutas Rootsi tädi Tinnule ja onu Seevale, et Helil tulevad pulmad, vihjates muu hulgas, et pulmadeks tarvilikku rõivastust on Nõukogude Eestis raske kauplustest leida. Ja nii saabuski mere tagant valge kleidiriie, hõbebrokaadiga kaetud rihmikud ja käevõru-kell. Ehk siis tädi Tinnu ja onu Seeva pulmakink Helile.

Nõukogude Eestis polnud pidevalt „ajutisi raskusi“ mitte ainult pulmakleidiga, vaid ka esinemiskostüümidega. Heli Lääts pidas pulmi vaid korra, kuid esinemisi oli oi-kui-palju!

Korralikku lavakostüümi oli raske hankida ning kapis rippuvast pulmakleidist pidi seega saama lauljanna lavakleit. Kleit õmmeldi lühemaks ja selle alaosa aeti mitmekordse alusseelikuga puhvi. Heli meenutas, et alusseeliku kihid olid hallist granaattüllist, rukkilillesinisest siidist ja lillast kalingurist. Ka kleidi kaelus sai veidi teistsuguse ilme. Veel on Helil meeles, et abikaasa Peeter oli küll nördinud, et noorik lasi pulmakleidi ümber õmmelda, aga samas leppis, sest aeg oligi selline.

Pulmakleidist ümber tehtud esinemiskleidis tegi Heli mitmeid tähtsaid etteasteid. Tänu ETV-le on meieni jõudnud 1960. aastast pärit filmilõik, kus Heli laulab koos Eesti Raadio meeskvartetiga Gennadi Podelski pala „Lipsi“. Seda esitust ja pulmakleidist disainitud esinemiskleiti peenepihalise Heli seljas on igaühel võimalik vaadata siit: (https://www.youtube.com/watch?v=cD5b6JIQgT4). Tutvustamist väärib ka Heli laulu peategelane LIPSI. Tegemist oli nn ideoloogiatootega ehk sotsialismileeri noortele mõeldud uue tantsuga – „uudne rütm ja kaasakiskuv samm“, laulis Heligi, mis pidi neid verivärskelt populaarsust võitva rock’n’roll’i küüsist päästma. Lipsi tants sündis idasaksa (Saksa DV) partei- ja riigijuhi Walter Ulbrichti korraldusel 1959. aastal (vt: https://www.youtube.com/watch?v=0Qbc9VUBy_8). Kuna tantsu sünniga seotud tegelased (algmeloodia autor Rene Dubianski, esmaesitaja Helga Brauer, tantsusammude loojad Christa ja Helmut Seifert) olid kõik pärit Leipzigist, tuletatigi selle nimetus lipsi leipziglaste ladinakeelsest vormist lipsiens. Lipsi-tantsu eluiga jäi väga lühikeseks, sest vaatamata idasaksa võimude kõikvõimalikule toetusele kaotas ta duelli rock’n’roll’iga mõne aastaga.

Aga tulgem tantsu juurest tagasi kauni kleidi juurde! Hoolimata ümbertegemisest ei kaotanud pulmakleit oma õnnetoovat võlujõudu. Selles kleidis esines Heli ka konservatooriumi diplomieksamil ehk pooletunnisel kontserdil Emil Laansoo ansambli saatel Estonia kontserdisaalis. Eksamihinne oli 5 ja Heli Lääts lõpetas konservatooriumi cum laude estraadi- ja kammerlaulja diplomiga 1960. aastal.

Heli koos abikaasa Peetriga pärast edukat esinemist ja konservatooriumi lõpetamist 1960. aastal

Heli on hiljem rõhutanud, et ta oli esimene laulja NSV Liidus, kes sai konservatooriumi lõpetamisel ka estraadilaulja kvalifikatsiooni. Talle tuli appi õnnelik juhus: nimelt anti selline seadus välja vaid 1959.–60. õppeaastaks. Järgmisel aastal seadust muudeti ja estraadilaulja kvalifikatsioon kadus konservatooriumi lõpudiplomilt.

P.S. Lugeja, kes kogu loosse põhjalikult süvenes, teab ka, miks pealkiri just selline on!

[1] Pastor Henn Unt oli vangis aastatel 1949-1956 (vt. http://www.eelk.ee/~elulood/Unt.html)