50. aastate stiilis kreemjasvalge sametise lillemustriga õhuline kleit A1023:1/1-4.

 

Tekst: Janika Turu, konservaator

Tavaliste tööpäevade kõrval väärivad erilist äramärkimist need, mil konserveerimislabori lauale saabuvad tulmekastid (tulme on uus kogum objekte, mis on muuseumi kogudesse vastu võetud). Veebruaris saabus meile 12 kleiti, mille läbivaatuse käigus selgus üks eriliste kahjustustega erilähenemist vajav artefakt. See oli väga hästi ja ilusti kokku pakitud pitskleit, mis sai endale numbri A 1023:1/1-4. Kleidi juurde kuuluvad krae, vöö ja alusseelik. Kleiti pakendist välja võttes selgus, et sünteetiline kangas oli aastate jooksul võtnud endale pakendi kuju.

Foto 1Foto 1: Algseisund. Kleit pakendist välja võetuna. Foto: Anu Ansu

Sellist vaatepilti nähes läks minu kui konservaatori silm kohe särama. Selliste huvitavate kahjustustega tegelemine pakub palju uusi teadmisi.

Kahjustused

Nagu iga museaali puhul, tuleb uut objekti põhjalikult hinnata: hoolikalt vaadelda, pildistada, mõõdistada. Seisundihinnangu andmiseks tuli ettevaatlikult kleit lahti sirutada, mille tagajärjel langes lauale kleidi trükimustri küljest palju pehmet samettolmu. Pühkisin tolmu kokku ja kogusin petritassile, et hiljem katseid ja uuringuid teha.

Foto 2Foto 2: Lahti sirutatud kleit, mille ümber on näha ka pudenevat samettolmu. Foto: Anu Ansu

Kõige tõsisem ja pöördumatu kahjustus on sametmustri pudenemine, mis on tingitud kanga valmistamisel kasutatavate materjalide vananemisest. Teiseks tõsisemaks probleemiks olid tugevad ja ulatuslikud deformatsioonid. Esines väiksemaid õmbluste hargnemisi ja kleidi krael olid mõned augud, mis meenutasid sulamisjälgi. Alusseelik oli terve, kuid tolmune ja kortsus. Vöö oli heas seisukorras ja puhas.

Foto 3Foto 3: Kleidi krae on paremini säilinud ja sametmuster pudeneb tunduvalt vähem. Foto: Anu Ansu

Foto 4Foto 4: Väikesed augud krael viitavad kuumakahjustustele. Foto: Anu Ansu

Uuringud

Enne konserveerima asumist tuleb läbi viia uuringud, et saada vastus põhiküsimusele, miks materjal laguneb. Millisest materjalist on ese valmistatud ja milline oli valmistamistehnoloogia? Oluline on ka ajalooline taust, millest tulekski alustada.

Ajastu ja stiil

Kleit A 1023:1 on suure dekolteega, vööni ulatuva laia kraega, sipelgapiha, kolmveerandvarukate ja voogava seelikuosaga naiselikke vorme rõhutav riideese, mis koosneb neljast osast: alusseelikust, kleidist , kraest ja vööst. Kleidi mõõtmed: laius 52 cm, pikkus 103 cm. Legendi järgi on teada, et kleit õmmeldi 1958. aastal laulatuskleidiks, mis paar aastat hiljem koolilõpu- ja esinemiskleidiks ümber tehti. Laulatuskleidil oli püstkrae/stjuuardkrae ja umbes 20 cm pikem seelikuosa, mille juurde kuulus ka loor. Kleit oli õmmeldud puuvillasele aluskleidile. Esinemiskleidi jaoks muudeti krae lõiget ja seelikuosa õmmeldi lühemaks. Juurde lisati mitmekihiline tüllist ja pitsist kahar alusseelik, uus krae ja vöö. Legendist selgub, et kleidiriie on saadetud Rootsist.

Foto 5

Foto 6Foto 5-6: Kleit enne ja pärast ümberõmblemist. 4. Heli ja Peetri pulmavalss 1. mail 1958. Pruudikleit oli algselt väikese stjuuardkraega, printsesslõikeline ja valgest pesuriidest alusele õmmeldud. Jalas Rootsist saadetud rihmikud. 5. Heli koos abikaasa Peetriga pärast edukat esinemist ja konservatooriumi lõpetamist 1960. aastal.

Vastavalt ajastu võimalustele võttis eesti 50. aastate mood eeskuju läänemaailmast, kus küllusest õhkuva moe põhiteemadeks olid naiselikkus ja rafineeritus. Moodi tuli paisutatud vormidega new look. Märksõnadeks olid efektsus, elegantsus, kurvikas figuur ja daamilikkus. Neil aastatel arenesid uued tehnoloogiad, mille abil hakati tootma kergesti pestavaid sünteetilisi kangaid, nagu terylen, rayon/viskoos, orlon ja muidugi nailon. Oli võimalik õmmelda või osta spetsiaalsest jäigast nailonmaterjalist laiu kihilisi alusseelikuid, mis tegid new look’i võimalikuks. Läänelikult kaharad seelikud, tärgeldatud aluskleidid ja naiselikud aksessuaarid imbusid üsna pea ka Eestisse. 1952–1957 ilmus tollast aega tugevalt vorminud Moealbum, mis pakkus paindlikku moekäsitlust seni levinud rangete univormide ajastu kõrval.

KM Bizhub C224e-20150422094413Foto 7: Stiilinäiteid 1957. aastal ilmunud Moealbumist

Mikroskoopia ja IP-spektroskoopia

Materjali identifitseerimiseks uurisin esmalt sametpudikiudusid meie labori valgusmikroskoobiga. Vaatluse tulemusena selgus, et tegu võib olla viskooskiuga. Kindluse saamiseks viisin läbi põletuskatse. Viskoosi toodetakse puidutselluloosist ja see põleb paberisarnaselt. Katse tulemuseks oli tselluloosi põlemisele sarnane lõhn ja tuhk.

Foto 8Foto 8: Laualt kokku pühitud samettolm ja põletuskatse jäägid. Foto: Elise Kasak

Järgmiseks püüdsin identifitseerida aluskanga kiudu, mille määramine olemasoleva mikroskoobiga ei osutunud lihtsaks. Avanenud pildi järgi võib tegu olla polüester- või nailonikiuga. Suundusin kiunäidistega Tartu Kõrgema Kunstikooli laborisse polarisatsiooniga valgusmikroskoobi alla, kus on võimalik preparaadist ka foto teha.

Foto 9

Foto 10Foto 9-10: TKK laboris polarisatsioonimikroskoobiga vaadeldud kleidi kiud. Siksakiline aluskangas, püstised sametmustri kiud ja liimijäägid. Fotod: Kurmo Konsa

Piltidel on näha siksakiline aluskanga kiud ja sellega risti asetsevad lühikesed viskooskiud. On näha ka tumedaid krobelisi liimijääke. Järgmiseks oli vaja uurida kleidikanga valmistamise tehnoloogiat, mis aitaks välja selgitada, kuidas ja miks sametkiud püsti seisavad ja millist liimi on kasutatud. Internetis infot otsides selgus, et tegu on kanga flokeerimise tehnoloogiaga. Flokk-trükk on spetsiaalne kangatrükitehnika, mille abil saavutatakse kangale sametilaadne pind. Aluskangale liimitavateks kiududeks võivad olla nii puuvill, vill ja sünteetilised kiud, kuid enamasti kasutatakse viskooskiude. Selleks et kiud jääksid püstisesse asendisse, on vaja kasutada elektrostaatilist meetodit, mille käigus kiududele antakse positiivne laeng ja liimitavale alusmaterjalile negatiivne laeng. Elektrilaengu tõttu tõmbuvad kiud vastu aluskangast ja kinnitatakse termiliselt 130 kraadi juures. Mustrilise kanga valmistamiseks kasutatakse trükivaltse, mille abil kantakse liim aluskangale vaid mustri kohale ja kiud kinnitub sinna elektrostaatilise välja abil. Kiu pikkus on harilikult 0,2–4 mm.

Foto 11

Foto 11: Flokeerimise tehnoloogia

Liimaine ja aluskanga identifitseerimiseks palusime abi TÜ analüütikult Signe Vahurilt, kes viis läbi infrapuna (IP) spektroskoopia ja infrapuna mikroskoopia analüüsid. IP-spektroskoopia näitas tselluloosi spektreid ja kinnitas sellega, et sametine pudi on viskoosist. Teisi aineid pidi määrama IP-mikroskoobiga. Need tulemused ei ole veel saabunud.

Konserveerimistööd

Lähtudes kahjustustest, kleidi materjalist ja minimaalse sekkumise printsiibist tundus kõige õigem kasutada kleidi sirutamisel nn sandwich’i niisutusmeetodit. Seda nimetatakse ka kontaktniisutamiseks, sest niisutatav objekt on suletud süsteemis tekkiva niiskusega otseses kontaktis. Sandwich-meetodit on võimalik kasutada kahe- või ühepoolselt, kus niisutatav tekstiil on asetatud membraankangaste vahele. Membraankangas on kui barjäär vee ja ajaloolise tekstiili vahel. Sellise kanga struktuur on väga poorne, mistõttu membraane läbistav vesi muutub veeauruks. Valitud meetod on väga paindlik, võimaldades kontrollida niiskuse toimeaega ja intensiivsust. Nõnda tõstsin aeglaselt kleidi niiskusesisaldust ja kiud muutusid plastilisemaks ning olid kergemini töödeldavad. Peab arvestama, et niiskes olekus on tekstiilikiud väga plastilised, venivad eriti kergesti ja võivad isegi katkeda.

Foto 12

Foto 13Foto 12-13: Vajalikud töövahendid sandwich-meetodi jaoks: pleksiklaasid, raskused, sympatex’i membraankangas, sünteetiline vilt, filterpaberid, veevann vildi niisutamiseks ja kindad. Kleidi niisutamine ja sirutamine. Fotod: Elise Kasak

Kui materjal oli muutunud plastiliseks ja kortsud niiskeks, panin piirkonna õrnalt pressi alla. Sirutuseks kasutasin filterpaberit, pleksiklaasi ja liivakotte. Filterpaber imab üleliigse niiskuse tekstiilist kiiresti välja ja raskused aitavad materjalil sirguda. Sirutada tuleb mõõdutundlikult, et mitte materjali üleliia välja venitada. Iga tunni aja tagant seisukorda kontrollides ja filterpabereid vahetades selgus, et parim tulemus saabus alles 12 tunni möödudes. Kuid ka nõnda pika aja järel olid siiski mõned deformatsioonid jäänud tekstiilmaterjali mällu ja ei sirgunudki lõplikult välja. Niisutasin ja sirutasin kleiti lokaalselt piirkondade kaupa.

Viimaks tegin arhiivikindlast papist ja siidipaberist kleidile toestused, mis aitavad pikaajalisel hoiustamisel vältida uute kortsude ja deformatsioonide teket. Pakendasin kleidi koos selle juurde kuuluvate osadega arhiivipüsivasse karpi. Säilitustingimusi määrates arvestasin materjalide omapäraga, nagu niiskusimavus, staatiline elekter, valgustundlikkus. Näiteks viskooskiud on nailonist tunduvalt suurema niiskusimavusega. Nailon aga kogub väikese niiskusesisalduse tõttu palju staatilist elektrit. Oluline on kaitsta materjali UV-kiirguse eest ja hoida stabiilset keskkonda 50–55% RH ja 20–22°C.

Foto 14Foto 14: Kleit toestatud ja pakendatud hoiustuskarbis koos alusseeliku, vöö ja kraega (krae on pakendatud sirgelt siidipaberite vahele karbi põhja). Foto: Anu Ansu

Sellest kleidist on meie blogis ja ajalehes ka varem juttu olnud: http://blog.erm.ee/?p=5972

http://www.ohtuleht.ee/669913/heli-laats-motlesin-et-sedavord-kaunis-laulatuskleidis-olen-ma-tallinna-koige-ilusam-pruut#.VQ0wmvHeAX8.facebook

Kirjandus

  1. Komissarov, Eha; Teeäär Berit 2012. Mood ja külm sõda. Eesti Kunstimuuseum, Kumu kunstimuuseum.
  2. Mulvey, Kate; Richards, Melissa 2000. Meie sajandi iluideaalid. Naiste imago 1890–1990. Varrak.
  3. Kotei, Ebenezer. Preserving Your Memories: How to Preserve Your Synthetic Clothing. Hagley Museum and Library
  4. Synthetic Fibers In Costume Collections. Conserv O Gram Nr 16/4. September 2002.
  5. ERM D190. Moealbum. 1957
  6. http://www.digesto.ee/est/juhendid/

 

Leave a Reply