Gerd Raassalu, audiovisuaalse kogu arhivaar

Ilma Kuperjanovita olen ma tühi kott, tõdes Laidoner 1939. aasta septembris nõupidamisel Pätsi, Tõnissoni ja Selteriga[1]. Nii mäletab samuti jutuajamise juures viibinud Ivan Orav. Julius Kuperjanovi tegevus Vabadussõjas Eesti iseseisvumisel ja tema osa taasiseseisvumisel, kui Tartu üliõpilased Nõukogude okupatsiooni ajal küünaldega tema haual Raadi surnuaial kogunema hakkasid, on kõigile hästi teada. Iseseisvuspäeval ja võidupühal marsivad Eesti linnades koos teistega Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijad. Vaid Laidoneri usk Kuperjanovisse on eestlastes praeguseks asendunud usuga NATOsse.

19. märtsil 2004 avas tollane kaitseminister Margus Hanson Võrus Kuperjanovi üksik–jalaväepataljoni riviplatsil Julius Kuperjanovi ausamba. Selle autor on Kuperjanovi jalaväepataljoni endine ajateenija Janek Arro, keda juhendas Mati Karmin. Pronkskuju on sama aasta veebruaris Tori kirikus avatud büsti koopia. „Tere tulemast tagasi kuperjanovlaste keskele, härra leitnant!” seisis kaitseväe juhataja Tarmo Kõutsi saadetud pöördumises. Tseremooniale olid üles rivistatud jalaväe väljaõppekeskuse juhtkond, staap, miinipildujapatarei, luure– jalaväe– ja tulejuhtimiskompaniid.[2] Eesti Rahva Muuseumist oli kaameraga kohal Maido Selgmäe.

Ka Eesti Rahva Muuseum oleks Kuperjanovita tühjem. 1913. aastal käis 18–aastane Julius Kuperjanov muuseumi ülesandel Viru–Jaagupi ümbruses vanavara kogumas. Tänu temale jõudis ERMi üle saja eseme: riideid, ehteid, tööriistu, majapidamistarbeid jm.[3]

ERM V 362: 4

[1] Kivirähk, Andrus 1995. Ivan Orava mälestused ehk minevik kui helesinised mäed. [Tallinn]. Lk 14–15

[2] http://www.kmin.ee/et/887

[3] Vt Julius Kuperjanov. Leopold Laurson. Vanavara kogumisretkedelt 5. 2008. Koostanud Piret Õunapuu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum