Tekst: Kärt Summatavet, kunstnik

Seekordne näitus erineb minu kõikidest varasematest ning on kokku pandud ainult Eesti Rahva Muuseumi olulisust silmas pidades. Muuseum on ju erakordselt tähtis ja põnev koht, kust kunstnik ja helilooja, näitleja ja kirjanik või lihtsalt uudishimulik kultuurihuviga inimene saab inspiratsiooni ja teadmisi ammutada. Kui käime elava kultuuriga tutvumas tema loomulikus olekus – külades ja linnades kodumaal või muu maailma paikades –, ei ole võimalik esmapilgul märgata teatud sügavamaid tagamaid, mis on väljastpoolt tulija silmade eest varjul. Muuseumis on aga kõik olemas: teadlaste uurimistööd, raamatud, esemed, fotod, helilindistused ja palju muud.

Näitusele olen välja pannud need allikad, mis mind on inimese, looja, õppejõu ja uurijana innustanud või puudutanud: esemeid ja raamatuid ning museaalseid joonistusi, mis kuuluvad Eesti Rahva Muuseumi kogudesse, aga ka raamatuid, mida uurisin üliõpilasena Eesti Kirjandusmuuseumis. Olen kasutatud ka märkmeid ja märkmikke aastatest 1985–1989, kui alles alustasin kunstnikuteed. Tollel perioodil valminud soome-ugri teemadel joonistusi olen pärast esmaesitlust eksponeerinud vaid välismaal, nii et paljusid neist saab Tartu näitusel näha esmakordselt.

Kristjan Raud on kirjutanud:

Vanad loometööd, mustrid ja esemete vorm on võltsimata dokumentideks eesti rahva iseloomust, omanäolisusest, kujutlusvõime ja loomisjõu rikkusest, ilutundest ja maitsest ning neis peitub rikastav, ülendav, äratav, kasvatav elujõud, mille kaudu võib inimene leida iseennast. (Kristjan Raud 1907 „Hurti muuseumi asjus“.)

Mulle loeti lapsepõlves muinaslugusid:

* Punane lõngakera veereb mööda rada ja näitab teekäijale õiget suunda tarkuse, õnne ja unistuste täitumise poole, kui ta lahtikeerduvale lõngakerale järgneb…

* Kaevu hüpanud vaeslaps avastab end kaunil väljal, kõndimas teerajal, mis viib ta paika, kust ta naaseb oma headuse ja töökuse tõttu rikka ja õnnelikuna…

* Kuu võtab tüdruku, keda ajavad taga pahategijad, enda juurde ja peidab ta ära…

* Kivi muudab põgeneja kiviks, kuni tagaajajad teda tulutult taga otsivad. Siis muutub ta tagasi inimeseks…

* Murueit tuleb vaeslapsele appi ja kingib talle preesi, mille keskel olevale augule tuleb puhuda, kui tüdruk jälle abi vajab. Ja kui tüdruk ehtele puhub, siis tulevadki Murueide tütred talle appi ja tantsivad tema ümber…

* Tüdruk muutub pihlakaks…

* Hall vanamees tuleb öömaja küsima…

* Ema õpetab hauast…

* Hiir hõikab saunanurgast: „Üksi, üksi õeke…”

Kirjandusmuuseumis lugesin üliõpilasena, et „… Maailma Vana Tark Naine kirjutab igaühe elupuule kõik tema elu jooksul tehtud teod – teed head, saad head vastu; teed halba, saada halba vastu.

Need ja paljud teised lood on tuttavad ja lihtsad, kuid samas väga võimsad võtmed, mis käivitavad kujutlusvõime ning selgitavad, kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu läheme. Lihtsad lood ja laulud võivad juhatada meid suurte elamuste ja mälestusteni, mida ühiselt jagatud eredad mälumaastikud ja rahvaloomingus peituvad igavikulised väärtused meile aegade tagant meelde tuletavad.

Õppejõu ja uurijana tundub mulle, et oleme väga näljased – pikk ja äärmiselt kurnav nõukogude aeg sundis meid oma juuri ja sisemist kultuuriloogikat unustama. Nüüd aga januneme taas vanade lugude järele ja vajame värskendavat hingetoitu.

Näitusele valisin mõned mind inspireerinud lood ja võtmed paljudest allikatest: vanavarast, rahvasuust kogutud tarkusteradest, raamatutest, teadusartiklitest – need hinnalised aarded oleme esivanematelt päranduseks saanud.

Kristjan Raud kirjutas, et eestlaste esivanemad olid „väle, mõtlev, laulev rahvas, kes vikerkaare taevast maha tõi ja enese ümber ehteks mässis…“ Kaljo Põllu oli veendunud, et meie kultuur vajab rahu ja aega, et end uuesti leida.

Minu inspiratsiooniallikaks on meie arhailisesse ja mütoloogilisse maailmapilti kuuluvad suulise ja ainelise kultuuri sümbolid – meie keel ja meel, mütoloogiline maailmapilt ja inimeseks olemise kogemus ning looja vaimusilmas ja hinges tekkivad lood ja laulud, millele kunstnik annab nähtava kuju.

Kunstnik võib mitmed allikad ühendada ja oma kujutlusvõime abil taas muinasmaastikele lennata, kust pärineb meie esivanemate loomevägi. Kunst ehk laiemalt looming muudab nähtamatu nähtavaks, kuuldamatu kuuldavaks, sõnul seletamatu selgemaks.

Olen interpreteerinud kultuuripärandit isikupärase autoriloomingu kaudu – tantsin kullassepakunsti võtete abil tule, vee, õhu, metalli ja vaimsusega. Mulle meeldib mängida muistsete aegade, isiklike tunnete, üldinimlike väärtuste, iidsete märkide ja värvidega. Ehteid luues ja joonistades lendan loomingu kaudu hingemaastikele, millele sisenemise võtme olen leidnud, toetudes nii isiklikele kogemustele ja lapsepõlveelamustele, arheoloogilistele ja soome-ugri ekspeditsioonidele kui ka Setomaal ja Kihnus tehtud välitöödele, oma teadustöödele ja paljude teadlaste uurimustele.

Kõike seda saab kohapeal näha ja ise seejärel edasi uurida.