Pille Runnel, festivali direktor ja ERMi teadusdirektor

Kuigi etnograafilisel filmil on erilise kunstilise ambitsioonita dokumentaalfilmižanri maine, on etnograafilise filmi keel tegelikkuses väga rikas. Maailmafilmi tänavune visuaalantropoloogiliste filmide valik ulatub kultuurijäädvustustest eksperimentaalfilmideni.

Esimesed antropoloogid hakkasid filmikaamerat kasutama kohe, kui see leiutati, kuna tehnoloogia sobis suurepäraselt eluolu ja kultuurinähtuste dokumenteerimiseks. Laiemalt juurdus visuaalne antropoloogia millalgi 1940ndatel, kui nimekad antropoloogid Gregory Bateson ja Margaret Mead hakkasid kultuuriuurimises kaamerat rakendama. Kuna antropoloogiline lähenemisviis ainesele ja jutustamisviisid on väga erinevad teleproduktsioonist, on etnograafilisel filmil praegugi dokumentalistikas oma roll. On paratamatu, et teleprodutsent mõõdab iga filmiideed lähtudes konkreetsest telekanalist – vaatajaskonnast, ajagraafikust, eelarvest – seades filmidele niiviisi omad piirid. Just telefilmidele seatavad paratamatud piirangud andsid paar-kolmkümmend aastat tagasi tõuke esimestele visuaalse antroploogia õppekavadele. Antropoloogid said võimaluse õppida dokumentalistika keelt, kasutama kaamerat ja ise filme monteerima. Tänapäeval saab visuaalset antropoloogiat õppida ka Eestis: üksikkursuste vormis saab sellega tutvust teha Tartu Ülikoolis ning Tallinna Ülikoolis avati möödunud aastal magistriprogramm, mis kombineerib antropoloogiat Balti Filmi- ja Meediakooli kursustega.

Kaader Stephanie Spray ja Pacho Velezi filmist “Manakamana”

Käesoleva aasta Maailmafilmi eriprogrammis „Lähenemised visuaalsele antropoloogiale“ saavad sõna autorid, kes on oma ettevalmistuselt ühtlasi nii teadlased kui filmitegijad. Programmis on Soomes, Norras, Inglismaal, Jaapanis ja Eestis toodetud filmid. Antrofilme leiab ka põhiprogrammist.

Etnograafiline film ja filmiuuendus

Etnograafilises filmis on kaua aega domineerinud antropoloogi- ja filmitegijakeskne lähenemisviis. Sellele aitas kaasa ka arusaam, et välise vaatleja abil on võimalik saavutada vaadeldavast objektiivne kirjeldus. Paljuski vaatlevale filmikeelele toetuvad etnograafilised filmid said suhteliselt igavate, eriliste kunstiliste ambitsioonideta linateoste maine. Etnograafia – see on kiretud filmid, mida tuleb vaadata (kaugete) kultuuritavade ja (võõraste) elulaadide tundma õppimiseks. Tegelikult on etnograafiline ja antropoloogiline film end juba ammu tõestanud mitmekülgse ja sügavuti mineva dokfilmi suunana, millel on oma eksperimenteerimisjulguses kohati võtmeroll dokumentaalfilmi uuenemises.

Käesoleval Maailmafilmil linastub Stephanie Spray ja Pacho Velezi Manakamana. Filmi tootjaks on Harvardi Sensoorse Etnograafia Labor ja film jõudis eelmisel aastal ka Oscarile kandideerima kvalifitseeruvate sajakonna dokumentaalfilmi hulka. Filmikriitikud pärjasid seda hüüetega nagu „aasta kohustuslik kinematograafiline kogemus“. Staatilise kaameraga köisraudteevagunis filmitud lugu on ühtaegu nii vaatlev kui äärmiselt eksperimentaalne film sellest, kuidas köisraudtee Nepali palverändurid Himaalajas püha mäe otsas asuvasse templisse ja sealt tagasi toimetab. Sedamööda, kuidas aeglaselt kulgev reisijategalerii täieneb, muutub film neile, kes süveneda jaksavad, järjest haaravamaks. Meditatiivses korduvuses on teravmeelsust ja huumorit. Kahetunnine film paikneb kuskil cinéma vérité, etnograafilise filmi ja ehk ka kunstiinstallatsiooni vahepeal. Pöördudes julgelt tagasi filmitraditsiooni juurde, kus aeglaselt kulgev lugu laseb vaatajal kogeda aja kulgemist, on Manakamana isegi pisut vaimukas vastus filmitööstusele, mis üritab vaatajaid püüda kiirelt vahetuvate kaadrite ja üles klopitud tempoga.

Kaader Stephanie Spray ja Pacho Velezi filmist “Manakamana”

Osalev ja koostööl põhinev filmitegemine

Antropoloogilises filmitegemises valitses pikka aega seisukoht, et antropoloog teab ainsana, millal, kus ja kuidas filmida. Viimastel aastatel on tugevalt esile tõusnud ka koostööl ja osalusel põhinevad antropoloogilised dokid. Kuigi selline filmitegemine on pigem uudne, ei maksa unustada, et filmitavate osalusest visuaalne antropoloogia mõnes mõttes alguse saabki. Näiteks kasutas seda filmiklassik Robert Flaherty tehes filmi Nanook of the North. Filmi tehes näitas ta võtteperioodil filmisalvestusi pidevalt ka portreteeritavatele inuitidele.

Osalusel ja koostööl põhinevate filmide juurde hakkasid antropoloogilised filmitegijad tagasi jõudma 1960ndate lõpus. 1972. aastal tehti klassikaks saanud film Through Navajo Eyes (rež Sol Worth ja John Adair). Filmi autorite eesmärk oli uurida navaho indiaanlaste enda kultuurinägemist ja teha see filmi vahenditega kättesaadavaks ka lääne vaatajaile. Kuigi sellega pöörati selg toonasele arusaamale etnograafilisest filmist, oli tulemus lääne vaatajatele ilmselt siiski harjumatu, olid siis selle põhjuseks pikad stseenid, kus vaataja sai jälgida vaid kõndimist või miski muu.

Maailmafilmi visuaalse antropoloogia programmis on mõned tänapäevased filmitavatega koostöös sündinud filmid. Esimene neist tõestab, et kasu on kahepoolne. Antropoloog Martin Gruber (Saksamaa) tegi koostööd külakogukonnaga Angolas ja nende koostööfilm Mesi räägib metsmesilaste pidamisest Angola keskosas, kus mesi on tähtis sissetulekuallikas. Mesilasepidamisest filmi tehes otsustasid kogukonna esindajad nii seda, mida, keda ja kuidas filmida kui ka seda, kuidas filmitud materjal looks kokku panna. Kuigi Angola metsmesinikuks saamise põhieeldus on oskus mesitaruga kõrgele puu otsa ja siis alla tagasi ronida, tegid kohalikud filmi sakslasest kaasautorile mesinduse nii selgeks, et ta peab nüüd oma Euroopa linnaaias ka ise mesilasi.

Kaader filmist “Mesi”

Film Kalanda – võsatarkus visuaalantropoloogilt Lorenzo Ferrarinilt on filmitud Burkina Fasos. See pikkadel antropoloogilistel välitöödel ja radikaalsel osalusel põhinev film kirjeldab filmitegija jahimeheks saamise initsiatsioonirännakut, mille käigus ta omandab õpetaja kaasabil jahiteadmisi. Jahimehel on sealses kultuuris eriline tähtsus. Ta ei ole vaid loomade tapja, vaid ka ravija, amuletimeister ja rituaaliasjatundja. Režissööri kohalik õpetaja muutub filmis jutustajaks, kes juhib oma õpipoisid – nii filmi autori kui vaatajad – läbi erinevate kogemuste, mis avavad jahimehe rolli ja selle rikkalikku kultuurikonteksti.

Kaader filmist “Kalanda – võsatarkus”

Kui rääkida etnograafilise filmi arengust, on üks vaatlevate, eksperimentaalsete, osalevate ja koostööl põhinevate filmide võtmevaldkondi kindlasti mitte ainult õnnestunud teemapüstitus ja põhjalik võtteperiood, vaid filmi mõtestatud montaaž. See on etapp filmitegemises, kus tekib põhimõtteline vahe lihtsa tõsielutelevisiooni ja filmitegemise kui antropoloogia vahel. Maailmafilm festivali eriprogrammis 14. ja 16. märtsil arutletakse ka selle üle.

Maailmafilmi festival toimub 14.-21.märtsini Tartu Uues Teatris/Elektriteatris ja Eesti Rahva Muuseumis.
Lisainfo ja programm worldfilm.ee