Kaarel Tarand, avalike ja välissuhete juht
Raamatuarvustus
Piret Õunapuu, “101 Eesti vana aja asja“.
Toimetanud Eha Kõrge, kujundanud Mari Kaljuste. 214 lk. Varrak, 2015.
Hakatuseks läheb asi isiklikuks. Kui ma ikka loen peatükist 81 „Sirp“, et „nüüdisajal, kui sirpi enam rukkilõikuseks vaja ei lähe, kasutatakse seda mõnes talus, kus see väärt tööriist veel alles on, küülikutele rohu lõikamiseks“ (lk 171), siis tahan kohe protesteerida. Mul on suvekoduks Loode-Eestis seal aastal 1900 metsa üles raiutud vaese mehe talu, mille pärandunud tööriistade komplektis on ka kaks sirpi. Küülikuid pole seal kunagi peetud, kuid sümboolne rukkikasvatus on katkematult toimunud aastast 1975 ja iga jumala kord on see paar ruutmeetrit ilurukist just sirbiga lõigatud. Harva on sirpi kasutatud ka mõne lillepeenra serva hooldamiseks, kuid erinevalt mõne muu vana tööriista kasutamisest on mul olnud sirbist argitöödes lihtne loobuda, nii selgelt paremakäelise oma on see riist ja vasakuga tehes on kõik tagurpidi, ebatõhus ja pealegi kole vaadata.
Või teine koht, „Kannaga raha“ (lk 24), kus on lugeda, „karmidel sõjaaegadel on varandus ikka maasse kaevatud ja vahel on see sealt ka välja tulnud, mõnikord küll mitusada aastat hiljem…“. Mis maasse!? Näe, sessamas viidatud talus oli kunagisel peremehel oidu piisavalt, et kannaga rahadest ehe sõja ootuses hoopis katuseõlgedesse pista, mitte maasse kaevata, kust seda ehk tänase päevani otsitaks. Aga nüüd on mu ema selle saanud juba aastakümneid eriti pidulikel puhkudel, nagu iseseisvuspäev vmt kaela panna.
Kannaga ja spiraalvõruga raha, aastast 1762. Piret Õunapuu erakogu. Foto. Anu Ansu.
Pisiasjad ja sellega ei taha ma öelda, et Piret Õunapuu oma raamatusse „101 Eesti vana aja asja“ valitud esemete lugusid jutustades kuskil silbigagi eksiks. Vastupidi, kõik on täpne, aga kuna valik koosneb üldlevinud esemetest, on ka vältimatu, et paljude lugejate peades tekib isiklikke ja pisut teistsuguseid seoseid, variatsioone pakutud teemal. Autor ei varjagi, et tema valik on suures osas isiklike algtõugetega, kuid mis ja kuidas täpselt, ei selgu päris ühtlasel määral. Näiteks loos ristimislusikatest (lk 46) pole võimalik ka Geni andmekogu appi võttes lõpuni kindlalt aru saada, kas rääkides noorena tiisikusse surnud väikese „Vello vanema õe tütrest“ räägib ta iseendast või mitte.
Ristimislusikas. Piret Õunapuu erakogu. Foto: Anu Ansu.
Aga eks kogu Varraku 101-sarja äriidee ju selles seisnebki, et inimesed võrdleksid, mõttes autoriga oma valikuid kõrvutaksid ning sellega vaidleksid. See tekitab sportlikku õhinat ja seltskondlikku vestlust. Rahvavalgustuslik komponent veel kauba peale. Autorile on sellise töö tegemine aga erakordselt piinarikas. Oma eluala armsaid asju piirab keegi meelevaldselt arvuga 101 – ja sellest ei saa üle ega ümber. Autor ütleb oma valiku põhjenduseks, et püüdis pakkuda võimalikult laialt kõiki vanarahva eluavaldusi katva komplekti. Miskipärast ei saanud ma aga seda valikut süstematiseerida püüdes kuidagi lahti tundest, et valik pole nö sooneutraalne. Kui autorit ei teaks, pakuks kõhklematult, et tegu on naise, mitte mehe valitud nimekirjaga.
See on tundeasi, sest ilu- ja pisiasjade, tarbeesemete ja tööriistade sekka on eksinud ka mõni suur ja infrastruktuurne. Talu (siin küll korrashoiu tähenduses), kaev, hiis, talitee ja kõrts on raudselt elukeskkonna elutähtsad osad, baasvõrk, mitte esemed, mis võtta või jätta. Joomine, reisimine ja ka usutalitused kuulusid pigem meestele kui naistele. Nojah, ja sõltub ju üldse, mis ajast räägime. Meeste defitsiidi tingimustes tegid naised ära kõik tööd ja rohkemgi. Kui mehed sõjas, merel või katkus, siis haarasid naisedki kirved kätte. Kirves ja pussnuga elutähtsate riistadena ongi ehk kõige karjuvam puudus vana aja asjade „Õunapuu nimekirja“ tööriistade osakonnas. Sest kirveta polnuks maja, küla ega kõrtsi, paiksust ega põllumajandust. Puss toob toidu lauale, sõrmkübar mitte.
ERM Fk 214:204. Iga küla suur kaev, kõige vanem kaev. Muhu. Foto: Johannes Pääsuke, 1913.
ERM Fk 2566:11. Ohvrikivi ja mänd koos andidega Samma hiies Viru-Nigulas Lääne-Virumaal. Foto: Art Leete, 1996.
ERM EJ 87:16. Pulmasõit. A. V. Uexkülli (?) akvarell Läänemaa rahva elust 1820. aastail.
ERM Fk 2963:372. Pivarootsi kõrts, Karuse kihelkond. Foto: Friedrich Kochtitsky, 1922.
Soolise tasakaalutuse kõrval torkab tugevalt silma ka selge valik maa kasuks linna arvelt. See, mis ajal lõpeb vana aeg, on raamatus täpsustamata, kuid just XX sajandil rahva hulgas laialdaselt levinud asjade olemasolu loendis viitab, et arvesse võis minna ka aeg, mil eestlaste linnastumine käis juba teist või isegi kolmandat põlve. Mis omakorda tähendab, et parema õnnega tänaste linlaste hulgas on küllalt neid, kelle kätte jõudnud juba viie inimpõlve taguseid „linnaasju“, mis kuidagi ei haaku maa- ja puurahva töö- ja kultusesemete maailmaga. Aga küllap neist vanadest linna-asjadest peab ühe eraldi raamatu tegema.
Kaks, mille puudumine mind raamatus kõige rohkem häiris, on esiteks hobuseraud, iga aida ja tare küljes rippunud iidne õnnesümbol. Ja teiseks, kui kõigi tiraažide summaarset trükiarvu vaadata, pidi lisaks lauluraamatule eestikeelne piibel olema juba XIX sajandi lõpuveerandil enam-vähem igas maa- ja linnakodus. Kahtlemata on tegu tervet ajastut ja eestlaste vaimseid püüdlusi selles iseloomustava vana hea eesti asjaga, mis ületab suurusjärkudes kõigi pekode-rätipoiste-tõnnide ja muu pisikese rahva summaarse kaalu.
Sellega oma virina ka lõpetan, mis õigupoolest polegi virin, vaid ikka reklaam ning õhutus lugema, kaasa mõtlema ja võrdlema. Tõenäoliselt väärib iga Õunapuu valitud ese – ja annab ka välja – monograafia mõõdus käsitluse. Aga kus on nende turg ja kes neid jaksaks kirjutada?
ERM A 387:64 Peko. Kogutud 1933/1934 Meremäe vallast. Peas vahaküünlad Petseri kloostrist. Foto: Anu Ansu.