Kivisse raiutud aeg – päikesekellad ERMi kogudes

Age Raudsepp, koguhoidja, ja Siret Saar, koguhoidja

 „Ma tulen umbes kell kolm või kell neli või kell viis, aga mitte üks minut enne kuut,“ oli Karlsson öelnud. /…/

„Igal juhul mitte hiljem kui kell seitse,“ oli Karlsson vastanud. „Aga vaevalt enne kaheksat. Igatahes pane tähele umbes kell üheksa, umbes, siis läheb lahti!“

Sümboolne määratlus „umbes“ on kõige konkreetsem ühik, milleks Karlsson võimeline on. Ja umbes Karlsson alati tuligi.

Miks on vaja aega täpselt tajuda ja määrata? Miks on aeg niivõrd oluline?

Kui öelda „aeg“, siis üks kujutluspilt, mis tänapäeva inimesel sellega seostub, on kell. Kell aitab aega liigendada ja osadeks jagada, aga ei ütle midagi aja enese kohta, vaid hoopis eeldab seda, et ma aega juba ise tunnen.

Kella kasutamisele osutavad eesti keeles 17.-18. saj fikseeritud sõnad tund, tunni kell, kella sepp, otseselt päikesekellale viitavad tunni kivi, tunni pakk, pakk-kell. Wiedemann lisab neile veel  päeva-kivi ja päeva-kella.

Muidugi on seieritega kell inimkonna ajaloos väga hiline leiutis. Varasemad ja palju käepärasemad aja mõõtmise vahendid on mitmesugused loodusnähtused, näiteks Päikese liikumine.

Igal ajal on inimesed pidanud Päikest kõige õigemaks kellaks. Ammu enne seda, kui päev jagati kahekümne neljaks tunniks, arvasid inimesed aega päikese järgi. Praegugi veel räägime: päikesetõusul, päikeseloojakul, videvikus.

Et Päiksega aega mõõta, ei piisa ainult  numbrilauast ja varju tekitavast vardast. Õige aja saamiseks on väga oluline ka varju tekitava varda asend Maa pöörlemistelje suhtes. See peaks olema suunatud geograafilise põhjapooluse suunas ja olema paralleelne Maa pöörlemisteljega. Lisaks sõltub korrektne aeg ka Maa liikumisest ümber Päikese, mistõttu erinevatel aastaaegadel võib päikesekella viga standardajaga olla kuni 15 minutit.

Erinevalt meile tuntud kella mudelist 12 võrdse sektoriga, võib päikesekellal neid olla peaaegu poole rohkem. Kui palju jaotisi päikesekellale tarvis läheb, sõltub juba geograafilisest asendist – mida kaugemal ekvaatorist, seda enam tunde päevas suvisel ajal Päike varju tekitab ja jaotisi on vaja rohkem. Sellest tingituna on igal laiuskraadil isesuguse jaotusega kell.

Kui täpset aega ERMi kogudes olevad päikesekellad (nimetusena kasutatud ka tunnipakk, tunninäitaja, päevakell, päeva kellu) näidata võisid, ei ole teada.  Need päikesekellad on kõik horisontaalselt paigutatavad, see on tõenäoliselt kõige lihtsam viis, aga päikesekellasid saab asetada ka vertikaalselt, erinevate nurkade all, on teada ka sfäärilisi kellasid.

ERMis on 9 päikesekella, neist 2 vasest, ülejäänud kivist. Kujult on nad ümmargused või neljakandilised, numbrilaual tunnijaotus  ning keskel auk varda jaoks.

Sageli on vanus teadmata (nt leitud põldu kündes), õnneks on valmistamisaeg osadelt kelladelt loetav – 1682, 1770, 1786, 1875.

ERM 7483 – Kogutud 1912. a Kambja khk. Eseme kinkija Karl Oberschneideri kommentaar: „Tunnipakk oli puupaku otsas, paku augus oli pulk püsti, mille abil aega arvati.“

ERM A 426:2606 – Kogutud 1920. a Jaani khk.

ERM A 509:5987 – Päritolu teadmata, ERMi deponeeritud 1942. a. Ühe nurga peal arv „1875“.

 

Leave a Reply