Miks kaasav õppimine on muuseumidele kasulik?* / Why inclusive learning works for museums?

Kirsty Marsh, Londoni Linnamuuseumi kaasamisprogrammide juht

Minu arvates on muuseumide jaoks praegu vastuoluline aeg. Ühelt poolt areneb kaasav õppimine suure kiirusega, üle maailma on loodud palju kõrgekvaliteedilisi sotsiaalselt olulisi projekte. Esimesena meenuvad suurepärase rahvusvahelise orjandusmuuseumi programmid Liverpoolis, Dar Es Salaami rahvusmuuseumi albinismi ja leseks olemist käsitlevad haridusprogrammid ning Chicagos Hull-House’i muuseumis loodud innovaatiline piire ületav programm, mis vaidlustab kampade kohta käivaid müüte. Neid projekte juhtivad inimesed väärivad kiitust, kuna töö taoliste teemadega ei ole lihtne. See on hea uudis. Halb uudis on rahvusvaheline rahastamise olukord. Ilmselgelt varieerub see riigiti ja regiooniti, kuid suurem osa rabeleb, et olemasoleva rahaga toime tulla. Kui mitmed osakonnad võitlevad saamaks rahastust samast rahapajast, siis kuidas kaasata sellisel juhul külastajaid muuseumi sisulisse tegevusse? Allpool pakun sellele küsimusele mõned vastused.

1. Kaasaja lood saavad kaasates täpsemad

See võib tunduda ilmselge, kuid sageli unustatakse ära. Muuseumis mittetöötavate inimeste kaasamine ei tähenda akadeemilise ranguse asendamist anekdootlike tõlgendustega. See tähendab inimeste kokkutoomist muuseumist ja väljastpoolt, maalimaks terviklikku pilti. Londoni Linnamuuseumis on väljapanek Brixtoni tänavarahutustest, mis toimusid Lõuna-Londonis 1981. aastal. See loodi muuseumitöötajate ja ülestõusu läbi elanud kohalike ühistööna. Osalenute meenutused, mida koguti kui suulist ajalugu, annavad väljapanekule uusi infokihte ja esitavad arusaamu, mis ei oleks muul moel muuseumisse jõudnud.

muuseumitöötaja intervjueerimas Brixtoni mässul osalejatMuuseumitöötaja intervjueerimas Brixtoni tänavarahutustes osalenut. Foto: http://flic.kr/p/5AKiFg

2. Osalus on meetod õppimiseks

Ilmselt on muuseumides hoiul palju lugusid, mis juhtusid ammu enne meie sündi. Sellisel juhul ei saa inimesed väljastpoolt muuseumi endaga mälestusi kaasa tuua, kuid nad toovad kõrvalseisja vaatenurga. Kaks aastat tagasi korraldas Londoni Linnamuuseum koos noortega vanuses 16–24 näitust roomaaegsest Londonist. Osa noortest oli seda perioodi õppinud, mõned aga mitte. Noored pakkusid välja värskeid ideid ning uusi töötamise viise. Nad aitasid muuta muuseumi töömeetodeid ning õppisid näituse tegemise käigus kõik midagi ka roomaaegse Londoni kohta.

Museum of London_2013 011Noorte tehtud vitriin roomaaegset Londoni kajastavalt näituselt. Foto: Pille Runnel, 2013.

3. See on lõbus!

Oota, kuni oled seda ise proovinud. Usu mind, ma ei valeta.

4. Publikule pühendumise näitamine kasvatab omakorda publiku pühendumist

Kui muuseum annab mõista, et on huvitatud inimeste kaasamisest kogumaks lugusid inimeste ja paikade minevikust, hakkavad inimesed muuseumi rohkem märkama. Londoni Linnamuuseumis Dockland’is on väike kaasaegsele Ida-Londonile pühendatud galerii, mille iga elemendi loomisel tehti koostööd erinevate kohalike gruppidega. Üks osa galeriist on näiteks kohalike teismeliste kujundatud Monopoli mängulaud, teine osa on fotoseeria ning helisalvestused piirkonna 80–100-aastastelt elanikelt, kolmas on kohalikult kunstnikult tellitud Ida-Londoni kaart. Kohalikud tunnevad nende esemetega tugevat sidet ning toovad ka oma sõpru ja sugulasi väljapanekut ikka ja jälle vaatama. Ühekordse muuseumikülastuse asemel saavad neist regulaarsed külastajad.

5. Muuseumid ei ole ajaloo omanikud

Ajaloo jutustaja positsioon on privilegeeritud ja võimas, kuid muuseumid ei tohi seda tõe valdajatena käitudes kuritarvitada. Meil kõigil on midagi õppida ning lugudel on alati olemas ka mõni teine perspektiiv. Mida rohkem inimesi saab lugudesse panustada, seda olulisemaks saab muuseum külastajale.

 

* Kirsty Marsh esineb 27. jaanuaril Eesti Rahva Muuseumis toimuval konverentsil MusKul{A}tuur , mis on sel aastal pühendatud muuseumiosalusele ja külastajate kaasamisele.

__________________________________________________________________________

In English:

In my opinion, museums are currently in a time of great contradictions. On one hand, inclusive learning is making leaps ahead, with lots of fantastic examples of high-quality and socially important learning projects all over the world. Off the top of my head I can think of examples at the excellent International slavery museum in Liverpool, education about albinism and widowhood by the national museum in Dar Es Salaam and an innovative outreach programme challenging myths about gangs by Hull-House Museum in Chicago. The people leading these projects deserve great praise because delivering these projects is not easy. That is the good news. The bad news is the international funding situation. Obviously this varies from country to country and region to region but most are struggling with the money available to them. With multiple departments competing for funding from the same pot, how do we make the case for audience participation in museum work? Here are a few of my answers to this question.

1. Modern stories are more accurate when you involve others

This may seem obvious but it is often forgotten. Involving non-museum people does not mean replacing academic rigour with anecdotal evidence. It means bringing curators and people from outside of the museum together to paint a holistic picture. At the Museum of London there is an exhibit about the Brixton riots, which happened in south London in 1981. It was co-curated, by museum staff and a group of local people who lived through the riots. Their personal testimony, captured as oral history, gives layers of information and understanding that could not be achieved in another way.

2. Participation is a method of learning

Obviously there are lots of stories in museums that happened long before any of us were born. In these cases, people outside of the museum may not bring memories but they will bring an outsider perspective. Two years ago, the Museum of London co-curated an exhibition about Roman London with people aged 16 – 24, some of whom had studied the period, some of whom had not. They brought fresh ideas and new ways of working. They helped change museum methods. And in the process they all learned about Roman London.

3. It’s fun!

You just wait until you try it. Trust me, I’m not lying.

4. Demonstrating commitment to your audience, breeds commitment in return

When a museum shows that it is interested in involving people in telling the stories of their own place and their own past, they notice. At the Museum of London Docklands there is a small gallery, dedicated to contemporary East London. Each element of this gallery was co-curated with a different group of local people. One part is a Monopoly board, re-designed by local teenagers, one is a series of photographs and audio recordings from local people aged 80 – 100 and one is a map that we commissioned a local artist to create. Local people really connect to these pieces and bring friends and family to see them, again and again. Rather than visiting the museum once, they become regulars.

5. Museums do not own history

Being in the position to tell history is a privileged and powerful one. Museums must not abuse this position by behaving as the custodians of the truth. We all have more to learn. There is always another perspective to a story. The more people can contribute to the stories of the museum, the more relevant it will be to the people who visit them.

Leave a Reply