Jalgpallimaastikest muuseumis ja meie ümber

Tekst: Siim Randoja, Eesti Spordimuuseumi arendusjuht

Teleedetabelitele tuginedes võib olenevalt analüüsija positsioonist muhedalt tunnistada või nukralt imestada, et selleaastane jaanikuu on möödunud üllatavalt suurele osale eestlastest jalgpallilainel. Kuu alguses aset leidnud Eesti koondise sõprusmängud ja siinsamas varasuvises Tartus aset leidnud Balti turniir olid soojendusetenduseks spordisuve esimesele suursündmusele – jalgpalli Euroopa meistrivõistlustele Poolas ja Ukrainas.

Tundub isegi, et tasahilju on jalgpall jõudnud kõikjale. Mängust on haaratud ka teleriväline maailm – muruväljakud ja rannaliivad aga ka spordihuviga inimeste kollektiivne teadvus, mistõttu spordikaugele inimesele ootamatult on juunikuu möödunud jalgpalliteemaliste vestluste ja uudisportaalide jalgpallikülluse läbival taustal. Nii, et mõnes mõttes on jalgpall leidnud küllaltki domineeriva koha nii meid ümbritsevas linna- kui ka mõtteruumis. Vähemalt mõneks ajaks.

Tuleb tunnistada, et mängust ei ole puutumata jäänud ka muuseumimaastik ning see on leidnud tee huvilisteni Eesti Spordimuuseumis jalgpalli EM-võistluste finaalturniiri lävepakul avatud rahvusvahelise fotonäituse „Football Landscapes – Jalgpallimaastikud“ vahendusel. Näitus võimaldab jalgpalli- või fotograafiahuvilisel süvenenult tunnetada, kuidas jalgpall suudab maailma eri paigus vormida inimkeskkonda ning mõjutada igapäevaelu. Jalgpallinäituse avamisel viibinud autorite Harri Heinoneni (PhD) ja Mikko Auerniitty (MA) jalgpallialane koostöö ulatub aastate taha ning näitus Eesti Spordimuuseumis on selle loogiliseks jätkuks.

Mikko Auerniitty ja Harri Heinonen näituse avamisel Eesti Spordimuuseumis

Näituse teeb peamiselt huvitavaks asjaolu, et jalgpall ei ole piltidel kui traditsiooniline ja etteaimatav dominant vaid üldplaanil endast vaid õrnalt märku andev osa maastikulisest tervikust. Selles osas on autorid öelnud, et mõnes mõttes on fotode puhul tegemist vastandiga jalgpalli tavapärastele kujutamisviisidele, mis hõlmavad esinduspilte staadionitest, suurvõistlustest ja superstaaridest. Seda asendab igapäevaelu taotluslik objektiivsus ja edasiandmine nii urbanistlikus kui looduslikus ruumis, mis laiemalt toetab autorite poolt sobivaks peetud ”tagaaedade romantismi” põhimõttelist kujundit.

Manchester, Suurbritannia 2010, Auerniitty/Heinonen

Näitusega ühes võtmes koostatud albumi eessõnas kirjutab Otso Kantokorpi, et Auerniitty ja Heinonen on suutnud mitmel puhul pildistada justkui ebatüüpilist maastikku, mis lähemal vaatlusel osutub siiski täiesti tüüpiliseks. Näiteks. kuidas kulunud muru ja hägustuvad kriidijooned kiviseinal osutuvad paigale, kus noorukid konstrueerivad jalgpalli abil oma sotsiaalset maailma ning ajahambast puretud plakatid, kleepsud ja muu sümboolika tänavapildis tähistavad omalaadse sotsiaalse maastiku piire.

Liverpool, Suurbritannia 2010, Auerniitty/Heinonen

Kuna jalgpalli sportliku tähenduse kõrval esile tõusnud ka selle sotsiaalne, poliitiline ja kultuuriline tähtsus siis vaadates asju just läbi niisuguse prisma, ei ole jalgpallimaastike väljapanek tegelikult muud kui kaasaegse Euroopa portree. Jalgpall on seega enamat kui suurvõistlused, klubikultuur ja sporditaristu – ta on võimeline jäädavalt kujundama meid ümbritsevat (mõtte)maastikku.

Ka autorite lootus, et näitus suudab anda panuse jalgpalli sotsiaalse ja kultuurilise tähenduse veelgi sügavamaks mõistmiseks ning Kantokorpi välja toodu, et dokumentaalfotograafia jõud peitub asjaolus, et see annab vaatajale impulsi samalaadsete isiklike ülestähenduste tegemiseks, on kerged täituma. Muruplatsid ja staadionid linnaruumis, iseloodud väravad ja tänavakunst ning muu taoline saavad süvenenud näitusekülastaja jaoks hiljem uue perspektiivi elustades pallimängu kultuurilise sümbolina, olenemata mängijate, palli, tingimustele vastava asukoha või soodustava nostalgilise narratiivi olemasolust.

Yyteri, Soome 2008, Auerniitty/Heinonen

Kokkuvõtlikult võtab näituse olemuse kokku järjekordne mõttearendus albumist: ”Piltidel ei tundu olevat justkui midagi ent hetkeks peatudes nende narratiivsus kasvab ning sa hakkad ette kujutama neis peituvat sotsiaalset miljööd”. Nii, et jalgpalli Euroopa meistri finaali eel tasub olenemata sellest, kas toetatakse Hispaania või Itaalia püüdlusi või kas varasem kokkupuude jalgpalliga on märkimisväärselt suur või praktiliselt olematu, võtta samuti hetkeks aeg maha ja silmitseda ümbritsevat keskkonda. Ehk siis keskkonda, mille vormimisse on tõenäoliselt jalgpall tahes-tahtmata ka meie igaühe personaalses ruumis oma panuse andnud: nii koduhoovis, linnaruumis kui ka muuseumis.

Näituse avamisaega on pikendatud kuni 22. juulini. Fotode kasutusõigused kuuluvad autoritele.

Leave a Reply