104 aastat muuseumina ja 75 päeva direktorina

 

Läheneva ERMi sünnipäeva puhul vestles blogi toimetus 5. aprillil, 75. ametisolekupäeval direktor Tõnis Lukasega, et uurida tema mõtteid sünnipäevalapse kohta. Kuidas vestlus sujus ning millised need mõtted olid, saab alljärgnevalt lugeda.

lukas92-13Tõnis Lukas ERMi direktorina. Fotod: Anu Ansu, Arp Karm.

Kuna Sa oled ka varem, aastail 1992–1995 Eesti Rahva Muuseumi direktor olnud, siis palun iseloomusta, kui sarnane-erinev on see ERM, kuhu Sa 2013. aastal tagasi tulid sellest ERMist, kust Sa 1995. aastal Riigikogusse lahkusid?

Kabinet on täpselt samasugune, ainult faks on praegu puudu, mis siis oli keskne instrument. Kõik muu on sama. Pooled inimesed on samad, hoonetes paiknemine on enam-vähem sama ja muuseumi üldisem olukord on sama – ruumipuudus, kitsikus, eesmärk minna uude majja. Nii et väga palju tuttavat on. Küll on aga juurde tulnud tegevusi ning muuseumi roll ühiskonnas on mõnevõrra muutunud. Roll on selginenud, sest siis oli paljude inimeste arvates tegemist ikkagi Eesti Rahva Muuseumiks ümber nimetatud etnograafiamuuseumiga. Nüüd on ERMist avalikkuse ees nii palju juttu olnud, et kujutatakse enam-vähem ette tema laiemat rolli ja pannakse talle ka rohkem ülesandeid.

Ja see, et uue maja ehitamine on kindel, mõjutab ka maja sisemist atmosfääri. Ma arvan, et kui muuseumi uue hoone saamine oleks endiselt ebakindel, siis osa inimesi ei töötaks siin. See ootus-lootus kompenseerib lünga, mille inimese ellu võib jätta tema madalast palgast tingitu või ka see, et tuleb teha tähtajast tähtajani kohati rutiinset tööd. Perspektiivitunne seoses uue maja ehituse algusega on see, mis inimesi juhib ja mis neid hoiab ja kannab. Perspektiivitunne oli muidugi ka aastal 1995, aga just täpselt sellises tähenduses seda tollal võib-olla ei tunnetanud.

Sa ütlesid, et nüüd on muuseumil ühiskonnas laiemad rollid ja ülesanded, mis need on?

Muuseumi ülesanded ideoloogilises mõttes on ju ikka samaks jäänud. Pean silmas nelja peamist sammast, milleks on kogumine, säilitamine, uurimine ja näitamine. Samas kui enne oli avalikus kuvandis ERM võib-olla kui „ah, üks muuseum paljude hulgas“, siis nüüd on nime kaks esimest sõna – Eesti Rahva – saanud suurema tähenduse ning nii on ERM oma museoloogilises rollijaotuses teiste muuseumide seas natukene eristunud. On näha, kuidas Eesti Rahva Muuseumiga on hakatud siduma lootusi Eesti ajalugu laiemalt tõlgendada, kui see võib-olla ainult meie kogudest lähtuvalt peaks olema. Või lootusi mängida juhtrolli avalike ürituste korraldamisel võib-olla rohkem kui üks tavamuuseum seda peaks tegema. ERMi roll ühiskonnas on langenud suurema tähelepanu alla, kui oli siis ja see on paljuski seotud diskussiooniga, mis on käinud uue maja ehitamisega ning inimeste arvamusega, et kui see uus maja ikkagi ehitatakse paljude teiste vajaduste hulgas või neist isegi ees, ja kui see uus maja on Eesti riigi ja rahva tähtobjekt, siis küllap ta peab üks tähtis asi olema. Selles mõttes on ERMi aura muutunud inimeste jaoks nähtavamaks, märgatavamaks, kui ta seni oli.

Sa tood välja, et nime kaks esimest sõna – Eesti Rahva – on saanud suurema tähenduse, kui kitsalt või laialt aga seda „Eesti Rahva“ mõistet võtta tuleks? Kes on see Eesti Rahvas?

Eesti rahvast ei defineeri ei üks muuseum ega ka mõni konkreetne teadlane. Rahvas defineerib ennast ise, rahva tekitatud kultuuriline kokkukuulumine ja ühistunne. On olemas traditsiooniliselt erinevaid tõlgendusi, mis on juurdunud rahva enda hulgas. Mõnel puhul, näiteks Prantsusmaal, on juurdunud traditsiooniliselt keelekeskne rahva käsitlus, rahvuse käsitlus. Meie kuulume nende hulka, kellel see on rohkem etniline. Kui sellest lähtuda, siis Eesti Rahva Muuseum on natuke laiem kui ainult eesti rahvuse muuseum. Loomulikult on meie ülesanne kirjeldada kõiki eesti kultuurilukku jälje jätnud rahvuseid ja neid konkreetseid integratsioone. Sarnaselt rahvusele on massiliste sotsiaalsete kehanditena võimalik ette kujutada ka põlvkondi ehk  Eesti Rahva Muuseum peab samuti olema dialoog põlvkondade vahel. Nii et ERM on üks dialoogide muuseum ning me lähtume ikkagi kultuurist ja käsitleme rahvast territoriaalsena, samas  ka väljapoole ulatuvana. See väljapoole ulatav osa on jälle etniline. Lisaks on meil siin ka oma ajalooliselt kujunenud ülesanne, mis on seotud soome-ugri rahvastega.

Kuivõrd Sinu arvates peaks muuseum kaasa rääkima üldisematel ühiskonnaelu teemadel?

Muuseum administratiivse ja ehitusliku kehandina muidugi kaasa rääkida ei saa, küll aga muuseumi inimesed nii kollektiivina oma uurimisprojektide raames oma igapäevases töös kui ka lihtsalt kodanikena. Põhimõtteliselt me peaksime olema analüütilised, kaasa rääkima ja mõtestama, kust eesti rahvas tuli ja kuhu ta läheb, mitte ainult kirjeldama esemeid. Siin on meie roll suurenenud ja meis nähakse ühte sellist keskust, mis annab Eesti olemisele mõtte. Seda vastutust tuleb kindlasti ka kanda.

Pidades nüüd eelkõneldut silmas, siis kui laiaks üldse need muuseumi rollid-ülesanded minna võivad? Kas nad mingil hetkel ei lähe liiga kaugele oma algsest olemusest?

Kõik see saab olla ikka ühes konkreetses raamis. Nende ülesannete baasilt on meil see kompetentsus ja voli mõtestada rahva minevikku, olevikku ja ka tulevikku. Sellest raamist võib-olla ei peaks välja minema, sest raam iseenesest ongi lai. Kui vaadata kasvõi materjalikeskselt, siis esemed on ju seotud vaimsusega, mõtteviisiga. Vaimne kultuur rajaneb esemelisel kultuuril ja vastupidi, nii et kui me tugineme kompetentsusele, mis tuleneb muuseumi igapäevatööst, siis me tegelikult võime olla kaunis avarad ka oma mõtestamistegevuses. Meil on voli laiemalt kaasa rääkida. Üldiselt need teemad, millega muuseum võib tegeleda, ei ole kitsad. Me võime päris laialt kultuuri mõtestada.

Keda Sa näed partneritena selle mõtestamistegevuse juures?

Kõigepealt rahvast – meie korrespondente, neid inimesi, kes tüki endast, oma vaimuvara, oma mälestusi, oma mälestusväärseid esemeid on muuseumisse toonud. Inimesed, kes loodavad rahva kultuurilisele tulevikule on seega ka ju muuseumipere liikmed. Rahvas partnerina pole ainult sõnakõlks, vaid muuseumi igapäevane maine ongi selle rahva vara. Konkreetsed institutsionaalsed partnerid on muidugi kõik kultuuri-, teadus- ja haridusasutused. Seni on võib-olla haridusasutuse rolli vähem rõhutatud.ajumaht

Tõnis Lukas 2013. a ERMi konverentsil Muskul[A]tuur: Ajumaht. Foto Nele Tammeaid.

Rääkides nüüd muuseumiharidusest, siis teatav ootus ju Sinu kui endise haridusministri suhtes on, et Sul on oma seisukoht, mis suunas tuleks edasi minna. Kuivõrd on koolid tegelikult üldse valmis nägema muuseume kui võrdväärseid partnereid haridusasutustena?

No vaatame. Täna ma saadan välja kutsed, et kõik Eesti koolid tuleksid 30. aprillil Eesti Rahva Muuseumi nurgakivi panekule oma esinduste ja lippudega. Tänutäheks pakun uue maja avanedes ühele klassile igast koolist priipääsmeid.
Partnerlus koolidega igapäevases tegevuses on meile vajalik juba sellepärast, et ka nooremal põlvkonnal tekiks side muuseumiga ning kujuneks arusaam muuseumi rollist ühiskonnas. Teiseks on muuseumil tegelikult palju anda ka õppeprotsessis konkreetse aine õppimisel. Õppetunde saab ju teha lausa muuseumiekspositsiooni keskel või töötoas. Muuseume on väga erinevaid – loodusmuuseumil on oma roll, kunstimuuseumil oma, rahvakultuuri ja ajaloo muuseumil jällegi oma roll. Nii et õpetuslik ja kasvatuslik iva kahtlemata on ning seda praeguse muuseumipedagoogika raames ka nähakse. Samas muuseum kui haridusasutus, kui huvikool õpilastele ja täiendkoolituskeskus vanematele inimestele ei ole minu meelest praeguseks veel oma võimalikku ja vajalikku rolli saavutanud. Sellepärast tegin ka nüüd menetluses olevale muuseumiseadusele parandusettepaneku, et Riigikogu defineeriks seaduses muuseumi funktsioonid ja annaks muuseumile ka haridusasutuse staatuse. See tähendab, et muuseum oleks kultuuriasutus ja haridusasutus ehk nii nagu muuseumidel on praegu võimalik taotleda teadusasutuse staatust, mis ERMil ka on, nii peaks muuseumidel olema võimalik taotleda ka haridusasutuse staatust. See annaks võimaluse tõsta näiteks muuseumi haridusprogrammide tähendust kasvõi sellega, et siin osalevate laste õppemaksu pealt saab lapsevanem tulumaksusoodustust või ka inimesed ise saavad täiskasvanuhariduse mõttes läbitud programmidest tulumaksusoodustust.  Kui muuseumid saaksid haridusasutustega võrdseks ka formaalses plaanis, siis saaksime oma hariduslikke funktsioone veel paremini täita.

Muuseumides tundub praegu olevat mingisugune identiteedikriis. Ühest küljest tajutakse, et peaks justkui tohutult avarduma ja külalisi palju lõbusamalt ja meelelahutuslikumalt vastu võtma, et külastajate arvu kasvatada. Teisest küljest viiks see justkui muuseumi maine ja tõsiseltvõetavuse alla. Mida Sina arvad sellest muuseumide n-ö teemapargistumise teemast?

Muuseumid on erinevad ning nende defineerimisel tulebki eristada rolle. Muuseumi nimetust võivad kanda ka erinevate ülesannetega asutused. Ei saa ju keelata, et mõni oluline kollektsioon, millega ei kaasne traditsioonilist muuseumitööd, ei võiks kasutada muuseumi nime. Samas nii rollijaotuses kui ka rahade eraldamisel peab arvestama muuseumide tegelikke funktsioone.  Minu arvates on hakatud vaba aja keskuseks olemise rolli mõnel puhul üle ekspluateerima ja see on  loonud kuvandi muuseumist kui meelelahutuskeskusest. Muuseumi „efektiivsuse“ hindajad hakkavad sellest tulenevalt nägema muuseumi kui atraktiivseid üritusi organiseerivat ja omatulu teenivat asutust, tähtsustamata enam aspekti, et seal peab olema tagatud ka süsteemne kogumine, uurimistegevus, konserveerimine ehk teised muuseumi põhitegevused. Kõigis neis valdkondades peab olema tagatud kompetentsus. Ainult ühe, meelelahtusasutuse rolli, tähtsustamine teeb just traditsioonilistele muuseumidele palju halba, kes peavad täitma kõiki oma rolle. Kui väärtustatakse  ainult tingel-tangelit, on väga raske olla rõõmsameelne muuseumitöötaja madala palga peal. On kurb, kui ühiskond ei oska sinu tööd enam üldse näha ja peab muuseumiks ainult näitusesaali.

Õnneks on ministeeriumidel ja poliitikutel võime aru saada, et muuseumide rollid on erinevad ja see puudutab rahastamist. Näiteks teatrid – viimastel päevadel on võetud jutuks see, et Estoniat ja Vanemuist peabki teistest erinevalt rahastama, sest nende funktsioonid  on laiemad, nad on mitmekülgsemad kui üks sõnateater. Muuseumide puhul vääriks kaalumist samasugune funktsioonidest lähtuv erinev rahastatus.

Kui rahast rääkida, siis tundub, et mõne muuseumi jaoks on meelelahutuskeskuseks  muutumine  justkui ainus ellujäämisvõimalus?

See genereeribki kõigi muuseumide muutumise vabaajakeskuseks, kui mõõdikud seatakse juba vabaajakeskuseks muutunud muuseumide järgi. Samas ma tooksin ikkagi välja, et minu meelest on Eesti traditsioonilised muuseumid, ka need, mis on läinud mõne oma üksuse lahedamaks kohaks muutmise teed, oma olemuselt siiski n-ö päris muuseumid. Näiteks räägitakse küll Lennusadamast, aga ta on Eesti Meremuuseumi osa, mis jätkab ju oma teed selgelt tasakaalustatud uurimistegevuse ja kollektsioneerimisega tegeleva muuseumina. Sealsed põhimõttelised hoiakud pole ju muutunud. Tähtis on just see, et me sellise ainult ühe, meelelahutusliku funktsiooni ülevõimendamisega ei tooks kaasa muuseumimaastiku vaesestumist. Kui see determineerib ja rõhutame ainult üht rolli, siis lõpuks kärbuvad teised jäsemed.

Tulles nüüd Sinu isiku juurde, kas senise ERMis töötamise juures on midagi ka tõsiselt üllatanud võrrelduna võib-olla ametisse asumisel olnud ootustega?

Ma ei taha kõlada üleolevalt, aga üldiselt ei ole olnud üllatusi. Uudsed momendid ja tegevused on olnud puhtalt tööst tulenevad – kaadripoliitika, rollijaotused, eelarve seis. Üllatab hoopis näiteks see, et meie töö hindajad väljastpoolt muuseumi ei oska meie töö mahukust adekvaatselt hinnata. Näiteks Tartumaa Muuseumi ülevõtmine. Hiljuti selgus, et  meil ei jää nende kogude peale pikaajaliselt töötajat, palgaraha antakse vaid ülevõtmisperioodiks – selline ministeeriumi käsitlus on põhimõtteliselt üllatav! Arvamus, et 100 000 museaaliga edaspidi kaasnev igapäevane tegevus on nii kerge.

Ma näen, mida võis ka eeldada, kuidas kohati langeb inimestele praegu üleminekuajal topeltkoormus, mil me ühelt poolt peame oma põhifunktsioone täitma ning teisalt valmistume sisuga täitma ka täiesti uut hoonet. Ülesanne on need kaks omaette koormust muuseumiga niimoodi ära kanda, et inimesed ära ei katkeks.

Üks valdkond, mis rutiinses muuseumitöös ei peaks olema nii valdav, on selline heas mõttes kultuurimaja funktsiooni täitmine, mis tuleneb meie rollist. Selle üle saab ainult rõõmustada, et Eesti Rahva Muuseum veab näiteks pärandiaasta olulist lõiku, et ERMi kanda on Tartu muinsuskaitsepäevade 25. aastapäeva tähistamise üritused. See võtab muuseumi rutiinse igapäevatöö kõrval päris suure osa, aga me ei saa ka öelda, et me täidame ainult oma põhikirjalisi ülesandeid ja kõik need laiendused on meile halvaks üllatuseks.

Muuseumijuhi puhul on tähtsal kohal suhtlemine inimestega ning see võiks nii olla ka poliitiku puhul. Kui sarnased-erinevad õigupoolest need kaks ametit on?

Need on ikka väga erinevad tööd. Inimene nendes töödes võib olla muidugi üks, tähtsustada samu asju. Mina ei saa neid ka väga eristada, sest olen olnud enne poliitikuelu ju muuseumidirektor. Minu viimane tööleping enne seda, kui minister Lang nüüd minuga töölepingu tegi, oli Eesti Rahva Muuseumi juhi oma. Vahepeal olen olnud kui linnuke oksa peal ja mul pole töölepinguid olnud. Ma arvan, et ühtesid ja samu väärtusi olen kandnud läbi elu mõlema osa, kuigi töö ise on ikka täiesti teine. Abstrakstiooniaste on erinev. Mulle on selline tegevteoline ja loomingulisem administreerimine kogu aeg meeldinud, ainult strateegiate ja visioonide esitamisest jääks väheseks.

032354_ERM_Fk_2620_3ERM Fk 2620:3 Jõulupidu ERMis 1995, Tõnis Lukas ja Arvi Tragel. Pildistused Ambla fotograafi Jakob Bockmanni ateljeetaustaga 1920.- 1930. aastatest. Foto Aldo Luud.

Kui rääkida Sinust lihtsalt inimesena, siis mis on Sinu elus see liikumapanev jõud?

Eksistentsi üks määravamaid osi on kindlasti pere ja lapsed. Kui aga võtta laiemas plaanis ja ühiskondlikult, siis on see isamaalisus. Ma tunnen ka, et väljastpoolt vaadates võin tunduda liiga vanas kinni, liiga konservatiivne, aga oma eluvaatelt ma olen selline. Minu jaoks see on oluline. Mulle teevad valu need valud, mida rahvas organismina tunneb ja rõõmu need rõõmud, mida rahvas tunneb. See tundub imelik, aga ma elangi seda üle ja olengi konservatiivselt isamaaline inimene, midagi pole teha.

Kas Sul on eesti kultuuriloost ka isikuid, keda Sa imetled, kes kannustavad Sind paremaks inimeseks saama?

Kas ma peaksin nüüd ütlema, et Ronga Tehvan ja  Lembitu?! Mul on neid inimesi, keda ma hindan muidugi olemas, nii elavate kui surnute hulgas. Samas tungi kellegi teisikuks saada mul pole. Mulle teeb heameelt, kui ma tunnen ajaloolisi figuure nii palju, et suudan neis näha ka inimest, mitte ainult suurmeest või -naist. Mulle meeldivad inimesed, kes on valmis üldisemate ideede nimel riskima ja kes toovad pöördeid kaasa. Mõnes mõttes omaaegsest nõukogudeaegsest vastupanuliikumisest läbi käinuna, seda nüüd mitte küll sellistes suurvormides, et saaksin rääkida endast kui represseeritust, aga vaba ühiskonna taastamise ja riigiloome protsessides osalenuna oskan ma päris hästi hinnata, millist tüüpi inimestele me peame tänu võlgu olema, et neil oli julgus ja võime vabaneda. Mõned keevalised inimesed, kellel ei ole väga palju inimesetundmist või kes on esmapilgul võib-olla konfliktsed – kui nemad ei oleks olnud käivitavas rollis, siis meil poleks võib-olla seda, mis meil praegu on. Nii et näiteks sellest ka tunnustus Jaan Tõnissonile. Ütleme siis niimoodi, et mulle meeldivad inimesed, kes on valmis minema vastuollu, aga kes on võimelised ka teistelt õppima. Ma olen võib-olla talupoeglikum eestlane, seega päris peaga vastu seina jooksmine ja loosungite ütlemine mulle ka ei meeldi, aga kui sa oled ühtepidi keevaline, aga teispidi valmis tunnustama ka teisi keevalisi inimesi, kel on ka oma seisukoht, siis minu silmis on sellised inimesed väga väärtuslikud.

Sa oled olnud ka Tartu linnapea (1996–1997) ja oled praegu Tartu linna kodanik, siis mis on Sinu arvates Tartus puudu, mida ERM saaks tulevikus uue majaga täita, Tartule juurde anda?

Tartu üle-eestilist ja rahvusvahelist mõõdet seostatakse esmalt ülikooliga ja mõnes mõttes ka ainult ülikooliga. ERM ise on ka muidugi seotud ülikooliga. Meil on vaja Tartule tagasi anda selline laiem üle-eestiline ja maailmalinna tähendus. Mina ise olen Tallinnas sündinud ja koolis käinud, aga niisugused tallinlased, kes mõnes mõttes elavad omas ruumis ja nende võimalustega, mis pealinn pakub, olles alati rohkem suunatud välismaale kui muule Eestile, siis neile võib tunduda mõne koha tähtsus sõltuv ainult institutsioonidest, mis seal on. Kui tehti institutsiooniliselt Tallinna Ülikool, siis Tartu Ülikool muutus formaalselt üheks ülikooliks teiste reas. Ka mentaalselt ei tundunud Tartu nende inimeste jaoks selles rollis, mis oli kunagi ülikoolilinn, enam erakordne. Järelikult nende jaoks polegi Tartul enam mingit erakordset rolli. On sügaval sisemaal, terav kontinentaalne kliima – see ei saa olla avatud maailmalinn, vaid pigem mingi piiratud koht laante ja metsade keskel. Ülikooli kõrvale tuleb anda mingi uus märk, mis oleks üle-eestiline ja rahvusvaheline ja Eesti Rahva Muuseum täidab seda rolli.allkirjastamine

ERMi ehituslepingu allkirjastamine 29.01.2013. a Raadil. Foto Arp Karm.

Lõpetuseks, ERMil on neil päevil 104. sünnipäev, milline on direktori soov sünnipäevalapsele?

Teeme ise endale sünnipäeva ja teeme oma sünnipäeva oluliseks ka Eesti rahva jaoks. Lugupeetud sünnipäevalapse liikmed, meil on praegu võimalus minna ajalukku. Kasutagem seda. Muuseumitöötajate seas on välja kuulutatud ideede konkurss, et mida panna nurgakivi sisse minevasse kaanetatud vutlarisse. Teeme nii, et muuseumi oma inimesed täidavad selle toru ja suhtlevad niimoodi tuleviku inimestega, kes kunagi selle nurga võib-olla lahti kaevavad. Nii et: mingem tulevikku!!!

Et ükski sünnipäev ei saa läbi külalisteta, siis tähistab ka ERM oma 104. sünnipäeva 13. aprillil lahtiste uste päevaga, mil lisaks tavapärastele näituse- või uurimissaalidele saab sisse astuda ka kogudesse, laboritesse ja teistesse tööruumidesse. Olete lahkesti kutsutud. Kingiks palume kaasa võtta hea tuju ja rõõmus meel.

Leave a Reply