Kuidas painutada puud?

Tekst: Liisi Jääts, kuraator
Fotod: Toomas Kalve, Berta Vosman
Video: Maido Selgmäe, Liisi Jääts, Vaike Reemann

„Ilus ümmargune vorm tuleb täiesti vabalt,“ ütleb Meelis Kihulane, käes umbes 1 cm paks ja üle meetri pikk haavapuust laud ja keerab selle aeglaste ettevaatlike liigutustega rõngasse. Lauaotsad kinnitatakse pitskruvide vahele, et rõngas säilitaks oma kuju. Vaja on veel lisada põhi ja kaas ning painutatud kerega vakk on valmis.

Sarnasel viisil on valmistatud sajandite jooksul mitmesuguseid puust esemeid. Kõige tuntumad neist on rikkalikult kaunistatud veimevakad – ringikujulised või ovaalsed suured karbid, millest pruut pulmade ajal külalistele kindaid-sokke-vöid kinkis. Aga samal viisil valmistati ka raudvitstega tugevdatud reisivakkasid, väikseid õhukesest laastust toidukarpe, sõelasid ja külvivakkasid, mille seest külvaja viljaseemet võttis ja peoga põllule viskas.

ERM A 565:215

ERM 16601 (Foto: Berta Vosman)

ERM 8443 (Foto: Berta Vosman)

ERM 2922 (Foto: Berta Vosman)

ERM A 426:3990/ab (Foto: Berta Vosman)

Kunagi laialt tuntud puidu painutamise oskus on praeguseks peaaegu kadunud. Puutöömeister Meelis Kihulane, kel tisleri ja restauraatori kogemust paarikümne aasta jagu, on üks väheseid inimesi Eestis, kes seda tehnikat praegu valdab. Meelise sõnul koondab nii painutamine ise kui ka sellele eelnev materjali valik palju oskuseid ja teadmisi puidu omaduste kohta. Just sellepärast peab ta seda väärtuslikuks ja põnevaks tehnikaks, mis on väärt säilitamist ja laiemat tutvustamist. Meelis ise on puidu painutamise põhitõed õppinud etnograaf Ants Viirese suurepärasest Eesti puutöönduse uurimusest. See tugines 1940. aastatel tehtud välitöödel, mil traditsioonilist puutööd oskavaid meistreid veel tegutses.

Tänapäeva puutöös kasutatakse põhiliselt kuivatatud saematerjali ja tervet arsenali elektrilisi tööriistu, mis võimaldavad töötada kiiresti ja täpselt, aga ühtlasi ka kõrvulukustavas müras ja puidutolmu pilves. Järjest enam on puutööhuvilisi, keda võlub vastupidine suund – huvi toore, st kuivatamata puidu omaduste ja võimaluste vastu. Toores puit on pehmem, seetõttu on tema töötlemine füüsiliselt kergem. Töö saab tehtud lihtsamate tööriistadega – sageli piisab kirvest ja noast; peitel, höövel ja liimeister võimaldavad juba rohkem tehnikaid ja paremat viimistlust. Toore puidu töötlemiseks on vaja rohkem teadmisi puidu kohta, sest kuivades tõmbub puit kokku ja “mängib”, mida peab oskama ette näha. Samas on midagi võrratult rahuldustpakkuvat selles, kui oskad töötada n–ö puiduga koos, tema võimalusi ja loomupäraseid omadusi ära kasutades, mitte lihtsalt vajalikku vormi saagides-liimides. Just seda põhimõtet järgides on valmistatud meie traditsioonilised puuesemed. Sama põhimõtet tutvustab ka raamat, mis on Meelis Kihulase ja ERMi koostöös värskelt valminud.

„Vakad, karbid, sõelad. Painutatud kerega esemete valmistamine“ on praktiline käsiraamat. See tutvustab samm-sammult puidu painutamise tehnikat, olgu siis materjaliks puukoor, lõhestatud laud või õhuke laast. Et töö käiku oleks lihtsam jälgida, on raamatuga kaasas mälupulk filmiklippidega. Seega on iga tööetapiga võimalik tutvuda raamatuteksti ja piltide järgi ning vaadata juurde filmi samast töövõttest.

Mõnes mõttes algaski raamatu ettevalmistustöö sellest, et Meelis valis välja sobiliku haavapuu, langetas selle ja Maido Selgmäe ERMist filmis edasised töö järgud kuni vakkade valmimiseni üles. Samal ajal jäädvustas fotograaf Toomas Kalve kogu protsessi üksikasjalikult fotodel. Needsamad fotod illustreerivadki nüüd valminud raamatut ja filmimaterjalist on toimetatud mälupulgal olevad filmid.

Stseen siinse loo alguses, kus Meelis haavalaua ümmarguseks sõõriks painutas, võib jätta petlikult lihtsa mulje. Tegelikult eelnes sellele hetkele hulk tööetappe, samamoodi jätkus töö ka pärast kere painutamist, et sellest valmiks vakk või sõel. Järgnev pildirida annab neist töödest ülevaate.

Töö algab haavapalgi pooleks lõhestamist kiilude abil. Haab sobib vaka tegemiseks, sest tal on sirge süüga puit, mida on lihtne lõhestada ja painutada. ERM Fk 3013:9 (Foto: Toomas Kalve)

Ka vakakereks vajalikus paksuses laud lõhestatakse kiilude abil. Painutamiseks sobib just lõhestatud, mitte saetud laud, sest saelaud murdub kergemini. ERM Fk 3013:25 (Foto: Toomas Kalve)

Tooriklaud tuleb viimistleda õhemaks ja siledamaks. Selleks on vaja erineva kujuga voolmeid, liimeistreid ja höövlit. ERM Fk 3013:38 (Foto: Toomas Kalve)

Et laud painduks, tuleb seda kuumutada aurutuskastis. ERM Fk 3013:78 (Foto: Toomas Kalve)

Aurutuskastist võetud laud painutatakse järk-järgult painepakul läbi, et oleks kindel, et kõik laua osad painduvad ühtlaselt. ERM Fk 3013:69 (Foto: Toomas Kalve)

Kere on küljelt kokku õmmeldud vahtrakisuga ehk u 1 mm paksuse vahtrapuidust lõhestatud ribaga. Kui painutatud kerele teha alla puust põhi, saab temast vakk. Kui põhi punuda pärnaniinest või vahtrakiskudest, saab sellest sõel. Soad kinnitatakse paigale alustades keskelt ja liikudes äärte poole. ERM Fk 3013:142 (Foto: Toomas Kalve)

Vakkasid on valmistatud ka puukoorest – kasetohust ja pärnakoorest. Tegelikult ongi kõige vanem teadaolev vakk Eestis pärnakoorest. See leiti Lõhavere linnuselt arheoloogilistel kaevamistel ja pärineb 13. sajandi algusest. Pärnakoorest vaka valmistamine algab tüvelt koore võtmisega. ERM Fk 3013:63 (Foto: Toomas Kalve)

Tüvelt võetud pärnakoor keeratakse silindriks ja jäetakse pitskruvide vahel kuivama. ERM Fk 3013:67 (Foto: Toomas Kalve)

Pärnakoorest vakakerele õmmeldakse alla kasetohust põhi. Õmblusmaterjaliks sobib kuusejuur. ERM Fk 3013:126

Saak ühest haavapuust (alustades vasakult): suur hulk erinevas suuruses vaka- ja sõelakeresid, 7 tüvejupist õõnestatud ummiknõud ja hulk küttepuid. Tööd jätkus 3 nädalaks. ERM Fk 3013:92 (Foto: Toomas Kalve)


Sel laupäeval, 12. mail algusega kl 12 esitleb Meelis Kihulane Põlva Talurahvamuuseumis Karilatsis toimuval puidupainutamise teemapäeval ka oma uut raamatut. Lisainfo siit.

Leave a Reply