Kaunid kambrid, kenad nimed

Kaarel Tarand, avalike ja välissuhete juht

Nomen est omen. Aegade algusest tähistab nime andmine inimesele või muule olendile ka tähenduse või väärtuse andmist. Sellega võib mõnikord viltugi minna, aga siis saab öelda, et nimi ei riku meest. Nime olemasolu annab olendile subjekti staatuse. Kui pärisorjusest vabastatud eesti talupojad endale perenimed said, oli mõisates nimede andjate hulk sedavõrd suur ja mitmekesine, et eestlaste perenimede üldkomplekt on kultuuriliselt mitmekesine ja kirju algusest saadik, seda enam aga pärast saksapäraste või muidu ebamugavate nimede massilist eestistamist möödunud sajandi esimese poole kampaaniate käigus. Eesti eesnimekultuuris on oma suur osa välislaenudel ja tõenäoliselt ei tea paljude Euroopa või Lähis-Ida juurega nimede kandjad tänapäeval nende nimede algset tähendust, mis sest et informatsioon selle kohta on vabalt saadaval.

Gustav Ränga õppeklass. Foto: Anu Ansu

Aga nimetamise küsimus on laiem, nimesid omistatakse hoonetele ja väliskeskkonna osadele, asutustele ja organisatsioonidele. Kõik ikka selleks, et märkida mingeid väärtushoiakuid, tuua selgust ja luua meeldejäävust. Vältimatu vajadus oma uues majas kümneid ruume kuidagi teisiti kui numbritega projektidokumentides ehk selgemini tähistada ja üldsusele arusaadavamaks teha tekkis ka Eesti Rahva Muuseumis Raadile kolimise käigus.

Näiliselt laia valikuga lähtekoht kitsenes siiski õige pea üheks ja ainuvõimalikuks teeks. Kui kord Eesti Rahva Muuseum on rajatud Jakob Hurda kogudele, siis on ilmvõimatu jätta Hurt majas tähelepanuta. Seega sündis juba ammu enne avamist otsus nimetada Jakob Hurda nimega suurim ja esinduslikem avaliku kasutusega ruum ehk konverentsisaal.

Muu pakilisema kõrval lükkas muuseum tükk aega edasi lõppotsuse langetamist küsimuses, mida teha ülejäänud ruumidega, millel puudus ainukordsus ja üldnime kasutamise võimalus, nagu näiteks raamatukogu, teater või kunstigalerii. Nii need õnnetud ruumid hulpisidki ilmamerel nimetuna ringi nagu ristimata lapsed, selgelt signaliseerimata oma iseloomu ja väärtust. Sest mida ikka ütleb see, kui millegi nimi on A1 või 2052?

Matthias Johann Eiseni auditoorium. Foto: Arp Karm

Loomulikult on vabaturu kapitalismi ajastul võimalik nimepanekut käsitleda kui äritehingut ja oma tubadele sponsorite nimed hea raha eest müüa. Aga mida kõneleks Eesti Rahva Muuseumi kohta see, kui õppeklassid ja auditooriumid kannaksid näiteks Google’i, Fordi, Shelli või Huawei ja Alibaba nimesid? Oleks kaunis mage lugu.

Seega juhindusime muuseumis traditsioonist, mis levinud akadeemilistes ja muudes valgustusasutustes, konverentsikeskustes ja mujal – muuseum oma pika ajalooga ei vaevle kultuurihiidude nappuses ning muuseumi rajamise ja hilisema ehitamisega, samuti muuseumile tänaseni oluliste teadusharude rajajamisega seotud väärt inimeste nimekiri on pikk.

Ilmari Mannineni videoauditoorium. Foto: Arp Karm

Ilmari Manninen. ERM Fk 1273:6

Olgu märgitud, et Tartu linnaruum on rahvuslike suurkujude monumentidega jäädvustamisel veel üsna poolel teel (sest kus on Oskar Kallas, eestikeelse ülikooli esimesed rektorid Henrik Koppel ja Juhan Kõpp, kui nimetada vaid superstaare)? Ja seda enam on muuseumi kohustus oma panusega heita väärikat valgust isikutele, kelle elu ja tegevus on ikka ja alati olnud palju laiahaardelisem kui pelgalt muuseumi põhiülesannete täitmine.

Ja nii koguneski kõrge komisjon üsna sirgjoonelise ülesandega teha esimene valik Hurda mantlipärijate hulgast ning omistada nende nimed tähtsamatele hariduse ja teadmiste levitamisega seotud ruumidele, lihtsamalt öeldes õppeklassidele, töötubadel või auditooriumidele. Alternatiivne tee oleks olnud osta vajalikud nime-ettepanekud sisse mõnelt Eesti brändi meeskonnalt ja jääda hiljem kimpu sellega, kuidas põhjendada tõsiasja, et Punase või Sinise klassi seinad on tegelikult ühtviisi hallid või et Varese ja Pasknääri auditooriumi aknast paistavad ainult tiigil ujuvad sinikaelpardid.

Helmi Kurriku auditoorium. Foto Arp Karm


Helmi Kurrik. ERM Fk 2784:1

Nimelise auditooriumi said esimeses ringis seitse eesti rahvateaduse, etnograafia, etnoloogia, aga ka muuseumi juhtimise ja korraldamise suurkuju: Oskar Kallas, Helmi Kurrik, Aliise Moora, Matthias Johann Eisen, Ilmari Manninen, Ferdinand Linnus ja Gustav Ränk. Ah et kes nad olid? Lähemat tutvust nendega saab teha Eesti Rahva Muuseumis, kus igaühel oma auditooriumis ka elulugu seinal (ja muuseumirahvas teab rohkesti lisajutte jutustada), samuti lugedes nende avaldatud raamatuid ja artikleid või muuseumi aastaraamatuid ning muuseumi ajalugu käsitlevaid teoseid. Ebatäpseks abiks on mõistagi ka internet, mis võib aga ei pruugi sisaldada täiesti õigeid andmeid.

Au olgu Eesti vapratele vanematele (nagu Kuhlbars ütleks) kõrges, rahu auditooriumides maa peal ja muuseumi kasutajatest hea meel.

Leave a Reply