Naiste aluspüksid 100 aastat tagasi

Made Uus, vabakutseline käsitööline, TÜ VKA rahvusliku käsitöö osakonna lektor

21. sajandil on aluspükste kandmine nii iseenesestmõistetav, et neist loobumine ei tule kellelgi mõttessegi. Püksid pannakse lapsele jalga kohe, kui ta õpib potil käima ja sellest saab harjumus kogu eluks. Kuid sada aastat tagasi puudusid aluspüksid veel paljude naiste garderoobist, ja mitte ainult Eestis. Kuni selle ajani kuulusid püksid vaid meeste riietuse juurde.

Naiste aluspükste kasutamine on toimunud tõusude ja mõõnadega. Antiikajal olid need tarvitusel, keskajal kasutus kadus ja tuli 16. sajandil jälle, siis aga ainult Prantsuse ja Inglise õukonda ja võis seal olla vaid näitlejate ja prostituutide eripäraks. 17. ja 18. sajandil püksid jälle kaovad ning 18. sajandil peeti aluspükste kandmist lausa kõlvatuks ja korralikele naistele häbistavaks.

Püsiva ja kombelisena tulid püksid naiste riietusse alles 19. sajandil ja esmalt kõrgemas ühiskonnaklassis. Aastast 1807 mainitakse Prantsusmaal, et püksimood on tulnud sinna väikestele tüdrukutele Londonist. 1822. aastast on juba informatsioon: „et linnas võib näha käimas naisi, kelle seeliku ääre alt paistab mõne sõrme laiuselt pitskaunistustega püksisäär”. Väike killuke jalast oli erutavam, kui alasti keha kunagi tulevikus! Kui tütarlaste pükstes ei nähtud midagi häbenemisväärset, siis naiste pükstest alguses ei räägitud; pükse esitleti moelehtedeski ainult näitlejate jalas. 19. sajandi keskel said enesele püksid keskklassi käsitöölised linnades ja härrasrahva teenijannad. Neile järgnesid prostituudid, kes olid pärit madalamast ja vaesemast ühiskonnakihist, kuid kelle riidevarud sarnanesid kõrgema seisuse naiste omadele. Alles 19. sajandi lõpus said aluspüksid jalga esimesed talunaised. Enne pükste kasutamist oli talunaistel ainukeseks alusrõivaks pikk linane särk, mille peal kanti maani seelikut. Jalasääri katsid põlveni sukad ja külmal ajal mähiti reite ümber villaseid rätikuid.

Pükste mittesoosimisest annab ülevaate näiteks järgmine teade Kõpust: „Naised sel ajal, kui ma olin veel plikake (sünd 1902), pükse ei kandnud, kuna neid peetud parunipreilide ja prouade veiderdusteks. Isegi mitte talvel külmaga, kui tuli koos meestega käia näiteks heinaveol.” (KV 631:92) Need vähesed talunaised, kes aluspükse kandsid oli enamjaolt seotud teenistusega mõisas, kus nad said lähemalt tutvuda sealse pesuga ning võtsid omaks pükste kandmise ja tegumoed. Selleks ajaks kuulusid ka Eestis paljude provintsiharitlaste – õpetajate, pastorite, apteekrite, vallasekretäride jt naised pükste kasutajate hulka.

20. sajandi esimestel kümnenditel olid vanemad maanaised väga kinni oma noorpõlve riietumistavades. On täiesti mõistetav, et nad ei kasutanud pükse, kuna ei võtnud omaks ka uut linnalikku lühemat ja kitsamat riietust, mis tegi pükste kasutuse mugavamaks ja ka vajalikuks. Maani ja mitmekihilise seelikukuhja all olid püksid väga tülikad ja ebamugavad, eriti kui oli vajadus häda teha. Ilma püksteta aeti see asi ära püsti seistes ja teiste ees häbenemata, suurema häda korral üldjuhul kükitati. Probleeme ja ebamugavusi oli aluspükste kandmisega veelgi – kuna puudusid väljakujunenud mugavad lõiked ja valmistamise viisid, siis esimesed püksid valmistati mõnel juhul ka meeste pükste järgi ja need tundusid naisterahva jalas eriti ebamugavad. 20. sajandi alguses hakkas naiste aluspükste lõikeid ilmuma saksakeelsetes moelehtedes, hiljem ka eestikeelsetes.

Pükse kasutati algul juhuslikult ja põhiliselt talvel, peamiselt kodust kaugemale – külla, laadale, kirikusse või kooli minnes, tavaoludes oldi ilma. Naiste suhtumine pükstesse oli alguses väga tunneterikas. Naisel oli häbi, kui saadi teada, et ta pükse kannab; see andis põhjust ka taga rääkimiseks. Eriti vanemad inimesed ei pidanud pükstest lugu. Soomest on teada üks juhtum, kus neiu läks 1897. aastal mehele ja oli valmistanud veimevakka ka püksid. Ämma meelest ei olnud need mitte ainult tarbetud, vaid ka kombetud, selliste keeruliste harudega. Minia peitis need algul uues kodus pööningule lukuga kirstu ja võis neid kasutada ning pesta ainult lapsepõlvekodus käies.

Pükste kasutamist peeti kaua salajas ka meeste eest, isegi sõna oli tabu – tarvitati vaid mõisteid nagu “need millest ei sobi rääkida”, “väljaütlematud” või lihtsalt „need“. Pükste pesemine ja kuivatamine toimetati samuti salaja. Halliste khk-st Abja vallast on aga järgmine teade: 19. sajandi lõpus oli keegi mees „kui talvel nägi, et naisel olid püksid jalas (reega sõites läks regi ümber ja reisijad kukkusid kraavi) need püksid kodus kirvega paku peal puruks raiunud!!!”. (KV 632:495) Teateid on ka olukordadest, kus naine kandis aluspükse kuni abiellumiseni: „Peale abiellumist ema neid pesusid enam ei kandnud, vaid ainult säilitas neid kirstus. Pesud olid küll näha kantud, aga mitte eriti kulunud.“ (KV 632:134)

Alles linnaliku riietuse jõudmine maapiirkondadesse ja maarahva suurem liikumisvabadus viis selleni, et püksid kiideti pikkamööda heaks. Lisaks hakati esimese iseseisvusaja alguses rahvast ka hügieeniküsimustes valgustama.

Kuid veel 1960. aastatel leidus vanemaid naisi, kes ei tarvitanud iga päev aluspükse. Sellest annab teada järgmine teade Mihklist: „Aluspükse ei kandnud aastatel 1920–40 mitte kõik naised, eriti just vanad naised. Oli veel 60-ndail aastail neid naisi, kes ei olnud oma eluaja vältel kunagi pükse kandnud.” (ERM KV 632:409) Võib öelda, et 1910.–1930. aastatel sündinud naised on esimene kogu elu aluspükse kasutav põlvkond, kes on need endale juba lapsepõlves saanud ja siis harjunud kandma.

Aluspükste tegumoed

Kasutuses on olnud erineva tegumoega pükse. Kõige vanemad on säärte ühendusõmbluses alt ja tagant lahtised, kuni meetri pikkuste säärtega püksid ehk sääresoojendajad. Pükste ülesandeks oli kaitsta jalgu külma ilma ja kareda rõivastuse eest, mis põlved ja reied katki hõõrusid. Lahtised püksid koosnevad kahest pikast säärest, mis on ülevalt äärest kroogitud või volditud ja õmmeldud värvli külge. Sääred on omavahel ühendatud esiõmbluses värvlist allapoole 10–20 cm pikkuselt. Püksid seoti paelaga vöö kohal tagant risti ja sõlmiti ees. Põhiline kasutusaeg oli neil 19. sajandi lõpust kuni 1920. aastateni. Eesti Rahva Muuseumi tekstiilikogus on vanimad püksid 1886. aastast. Neist ühed (ERM A 578:151) on lahtiste säärtega, selja tagant nööriga seotavad püksid ja teised (ERM A 578:152) külgedelt puusade pealt nööbiga suletavad, sääred jalgade vahelt lahtised. Mõlemad on valgest puuvillasest riidest masinaga õmmeldud, sääred kaunistatud nöörvoltide ja broderiipitsiga. Pükste valmistaja (sünd 1864) teenis saksu 20.–67. eluaastani, algul Viljandis, siis Tartus. Kolmandad vanimad kogus olevad püksid (ERM A 588:6) kuulusid Viljandi khk Kabala mõisa sepa naisele, kes valmistas need u 1885–1890 paiku.

053275_ERM_A_617_44

ERM A 617:44

A_578_151_nt0014

ERM A 578:151

A_578_152nt0017

ERM A 578:152

A_588_6nt0007 copy

ERM A 588:6

20. sajandi alguses muutusid püksid jalgevahelt kinnisteks. Neile tehti puusajoonel külgedele lõhikud, mis suleti vöökohal algul paeltega, hiljem nööpidega. Poest sai osta metallist valge puuvillase riidega kaetud pesunööpe, kui selleks raha jätkus. Nööpkinnistega pükstel moodustavad vanema rühma lakaga püksid, millele on iseloomulik seljal nööpidega suletav lõikekohane värvel või passe ja tagaosas lakk (klapp), mida võis avada ilma, et tarvitseks pükse päris lahti võtta. Lakaga pükste põhiline kasutusaeg oli 1910.–1920. aastate lõpuni.

053464_ERM_A_688_94

ERM A 688:94. Paeltega suletavad püksid, millele on hiljem nööpaukudele nööbid peale õmmeldud.

053366_ERM_A_643_212

ERM A 643:212. Seljal nööpidega suletava värvliga püksid.

A_624_66n

ERM A 624:66

Hilisematel nööbitavatel pükstel on esi- ja tagaosa ühelaiune ja võrdselt värvli külge kroogitud. Esiosa värvli otstes on nööbid, mis suletakse tagumise värvli nööpaukudes. Pükstel on esiosa värvli otstesse või nööbi alla õmmeldud mõlemale poole pikad paelad juhuks, kui nööp kogemata kaob või nööpauk rebeneb.

053767_ERM_A_930_3

ERM A 930:3. Külgedel nööbitavad püksid.

Revolutsioon aluspesus toimus 1920. aastatel, mil mood nõudis naistelt korseti asemel lamedat ja sirget siluetti. 1927. aastal ilmuma hakanud Taluperenaise esimeses numbris tutvustab Helmi Treilman artiklis “Moodne pesu” uuemate aluspükste vajalikkust järgmiselt: „Päälmiste riiete moodide muutused toovad paratamatult endaga kaasa ka pesumoodide muutused. Ei ole ju mõeldav, et praeguste saledate ja võrdlemisi kitsaste kleitide alla mahuks meie emade hiigla laienditega pesu.” Kui vanemate pükste puhul kasutati palju kodus valmistatud linast või poollinast riiet, siis hilisemad püksid on valdavalt õhemast poepuuvillasest riidest (batistist) valmistatud. Uued nn modernpüksid (A. Varma „Õmblustööde tehnika I. Pesutöö käsiraamat”) olid nii lühikesed, et sääre pikkus oli vaid mõni sentimeeter ja pükste laiust nii palju, et üle puusade mahuks. Üleval seisid püksid pesukummiga.

053647_ERM_A_797_9

ERM A 797:9. Modernpüksid.

Eraldi rühma moodustavad paksud talvepüksid. Nende puhul ei saa me sarnasust otsida ei lõigetes ega ajas, vaid pigem materjalis. Neid on kasutatud kogu aluspükste kasutusel oleku aja. 19. sajandil oli pükste materjal enamjaolt poolvillane, aga ka täisvillane. 1910. aastatel tuli saadavale flanell, mis kiiresti villase materjali välja vahetas, kuna oli pehmem ja soojem, lisaks oli flanellist pükse kergem pesta.

053632_ERM_A_781_49

ERM A781:49. Flanellist talvepüksid.

Naiste aluspükste lõigete ja materjalide muutumine on toimunud pikkamööda. Ühel ajal on kasutuses olnud erinevad püksitüübid. Alguses valmistati pükse linasest riidest, siis puuvillasest ja lõpuks ka siidist. Vanemat tüüpi pesu oli rikkalikult kaunistatud pitside ja tikandiga, hiljem jäid kaunistused tagasihoidlikumaks. Pikka aega õmmeldi pesu põhiliselt kodus ise, alates 1930. aastatest hakati tarvitama ka poepesu. Püksid hakkasid jääma väiksemaks nii pikkuselt kui laiuselt. Püksisääred lühenesid koos seelikutega ajani, mil mini saavutas 1970. aastatel nii napid proportsioonid, et püksid selgelt ja uhkelt nähtavad olid. 20. saj lõpuks on aluspesu väljakutsuvalt rõivaste alt nähtavale toodud, pikkadest aluspükstest on järele jäänud vaid paelad stringide näol.

 

Artikkel on valminud TÜ VKA rahvusliku tekstiili eriala seminaritöö „Aluspükste kasutuseletulek Eesti maanaiste hulgas“ (2007) põhjal. Täismahus uurimistööd saab lugeda siit:

http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2007/uus.pdf

http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2007/tahvlid.pdf

Leave a Reply