Admiral Johan Pitka portfell. Ajalooline tõde või museaalne legend?

27. veebruaril 2012 ilmus esimene ERMi blogilugu. Tänase sünnipäeva puhul pala salapärase päritoluga portfellist.

portfellERM A 1011:18 portfell

Riina Reinvelt, peavarahoidja:

1944. aasta augustis-septembris olid Eestis segased ajad: nõukogude väed tungisid peale, saksa väed taganesid. Ka need, kel ei lahkuvate ega pealetungivate armeedega mingit otsest tegemist ei olnud, olid liikvel. Kel vähegi võimalik, liikus kas üksi või perega läände, et pääseda nõukogude vägede ja võimu eest üle Läänemere Rootsi või Saksamaale.

Aino ja tema tulevane mees Roman jõudsid 25. septembril 1944 Riguldi randa, lootusega pääseda mõnele paadile või laevale. Aino meenutab:

Riguldi rannas oli tohutu hulk inimesi. Noori mehi, piirivalve, ja üks osa, kes olid Soomest tulnud ja kes ei läinud Tartu alla. See Riguldi rand oli rahvast täis ja kõik ootasid miskisugust „valget laeva“, mis pidi tulema. Pidi tulema miski „valge laev“, et viib Saksamaale. Miskisugust „valget laeva“ ei tulnud.

Juhuslikult õhtul… oli niisugune lauavirn, istusime seal lauavirna taga 25nda õhtul ja arutasime, mis meist nüüd saab, et kõik on laiali. Meil ei ole enam mitte midagi, ei meil ole autot, ei meil ole autojuhti. Ei ole miskit käsku, mis meist nüüd õieti saab. Järsku kuulsime, kui üks punt poisse istusid teisel pool lauavirna ja ka arutasid, et siin rannas on üks 2-mastiline vana kaljas. See ei ole kolm aastat merel olnud, aga sellel peavad purjed kuskil ühe vana kaluri juures olema. Kui saaks need purjed kätte, paneks purjed peale ja paneks õige minema merele, et mida me siin rannas ootame sellepärast, et siis olid venelased juba Tallinnas sees, kui meie maadlesime seal Riguldis alles ja ootasime „valget laeva“.

Piirivalvel olid kaasas kolm naist ja poisid istusid ja arutasid, et mis pagan me nende naistega teeme, kui me laeva läheme. Ja minu suuvärk ei seisnud kinni, nagu tavaliselt, ja tõusin sealt püsti ja ütlesin: see on väga lihtne, vii põõsa taha ja löö maha. Niikuinii lüüakse meid maha. Kui venelased tulevad sisse, niikuinii löövad maha. Kas nüüd teie lööte meid päev varem või hiljem maha, see nüüd ei mängi enam miskisugust rolli. Kui te selle kaljase käiku saate ja meid kaasa ei võta, lööge maha meid. Poisid ütlesid, aga see on nii kardetav merele minna ja ära uppuda. No kas see on siis tähtis, kus ma suren, kas venelased löövad mind siin maha, kui kätte saavad. Kas ma upun siis merde või löövad mind maha. Ükskõik – lõpp on lõpp. Podisesid omavahel ja ütlesid, et ükskõik, kui me purjekale purjed peale saame, siis me ronime sisse.

26. septembril me käisime, mina ja mu sõbranna Eevi, mööda kaluriküla ja kerjasime toitu. Meil ei olnud ju süüa. Korjasime leiba ja mis kaluritel anda oli. Siis õhtul hakkasime minema kaljase peale. Poisid olid nuputanud välja vana pootsmani ja purjed, laevale pannud purjed peale ja teinud selle paadi korda. Ronisime nii palju sinna peale, et meid oli seal lõpuks 137 tükki selle 2-mastilise kaljase peal. Nii kui silgud tünnis.

3. oktoobril 1944 jõuavad Aino ja Roman pärast tormist merd ja seiklemist läbi Soome saarestiku lõpuks Rootsi Öregrundi. Asju on neil kaasas vähe, kuna Riguldis tuli valida, kas laevale lähevad inimesed või asjad. Suurem enamus oma asju jäetakse maha, kuid kaasa võetakse üks põgenemisteekonnal metsa alt leitud portfell. Miks? Sest see ei ole niisama tavaline portfell, vaid leidjate arvates on see kuulunud admiral Pitkale. Nimelt on Aino ja nende seltskond teinud teel Kuusalust Riguldisse Haapsalu-Ristil metsapeatuse „mehed kuusemetsa, naised lehtmetsa“. Metsa alt leiavad nad portfelli, milles „Pitka allkirjaga käsikirjaline ülekutse soomepoistele minna Tartu rindele, sellised kandilised prillid nagu Pitka kandis ja üks võileib“. Kohalik külamees räägib neile, et hommikul olnud sel kohal väiksem lahing. Aino ja Roman hävitavad Pitka allkirjaga paberid ära, et need pahandust kaela ei tooks. Hilisemal ajal loetud kirjutised Pitka saatuse kohta ja fakt, et Pitka surmakoht ei ole teada, on süvendanud Aino usku, et portfell võis kuuluda Pitkale, kes arvatavalt langes sealsamas, kust nemad hiljem portfelli leidsid. Aino perekond on Rootsis elades aastaid seda portfelli hoidnud, tema tütar on käinud sellega Göteborgis gaidide koosolekutel. See on olnud tähtis eesti asi.

pitka

PM F 2364:55 Johan Pitka 1937. a

Kas portfell kuulus ka tegelikult Johan Pitkale? Kui mõelda sellele, et portfellis olid „prillid, nagu Pitka kandis“, siis ei õnnestunud leida ühtegi fotot, millel oleks näha Pitka prillidega. Pitka allkirjadega paberid võisid olemas olla küll ja katsusime Riigiarhiivist või muuseumidest näidet otsida, kuid see ei õnnestunud. Mis muidugi ei tähenda, et mõnes arhiivifondis taolisi dokumente siiski olla ei või. Kas see siis on või ei ole Pitka portfell? See on puhas uskumise või mitteuskumise küsimus. Tõde ei selgu ilmselt kunagi.

Johan Pitka üleskutse avaldasid sept alguses 1944 ka mitmed Eesti ajalehed.
Fotol üleskutse Järva Teatajas, 02.09.1944.

————————————-

13. juunil 2014 avatakse ERMis näitus 1944. aasta suurest põgenemisest.

Leave a Reply