Kuidas ma näituste graafikus tropiks olin

(teadur-kuraator Piret Õunapuu seletuskiri näituse „Kirglik Johannes Leopold Gahlnbäck“ juurde)

Fotod: Nele Tammeaid, fotograaf; Arp Karm, fotograaf

nt0071

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama ikkagi Oskar Kallasest, oma suurest armastusest. Juba aastaid tagasi olin lugenud ERMi arhiivis Oskari kirjavahetust, kust mulle jäi meelde kelleltki Gahlnbäcki-nimeliselt Peterburi mehelt esemete ostmisega seonduv korrespondents. Sama nimi tuli siin-seal erinevas kontekstis esile ka hiljem. See viis kontaktideni Peterburi Venemaa Etnograafiamuuseumiga. Ja see omakorda viis edasi juba ühiste välitöödeni Saaremaal, et koos vene kolleegi Marina Zassetskajaga käia läbi Gahlnbäcki oletatavad teed. Siis käisin mina Peterburis Venemaa Etnograafiamuuseumis Gahlnbäcki arhiivi lugemas ja leidsin sealt paljutki, mis aitas seda meest mõista. Vahepeal jõudsime unistada ka suurest europrojektist. Sellest aga asja ei saanud ja parem oligi. Nii olid mõlemal muuseumil vabad käed luua sellest mehest oma kuvand.

Seega oli näituse mõte juba päris kaua aega õhus keerelnud. Aga siis oli minul kiire või ei olnud Gahlnbäck muuseumile piisavalt põnev. Et see näitus nüüd siiski lõpuks teoks sai, selle põhjuseks oli ka see, et üks auk meie näituste graafikus tuli täita. Mina võtsin rõõmuga tropi rolli ja ei kahetse. Sellepärast, et üle hulga aja sai Eesti Rahva Muuseumis mõnuga sellist näitust teha, kus vastupidiselt kaasaja trendidele on palju etnograafilisi esemeid. Kohe väga-väga palju. Lausa hunnikus. Sest et Johannes oli neid kirglikult kogunud ja asjad on tõesti seda väärt, et lasta ka laial üldsusel neist rõõmu tunda. Ja kuigi asju on palju, siis tegelikult on näitus eelkõige Gahlnbäckist, kellest ilmselt väga vähe teatakse. Ometi oli ta renessanslikult mitmekülgne, õppinud arhitekt, kirglik raamatukogutöötaja (jah, ka see on võimalik!!), tarbekunstnik, restauraator ja seitsme lapse isa.

nt0009nt0007Miks mulle meeldis olla näitustegraafiku tropp? Kõigepealt sellepärast, et mulle meeldib see aeg ja need inimesed, kes sellel ajal elasid. Need olid tõeliselt kirglikud mehed. Ja mulle meeldivad vanad asjad. Ja siis meeldib mulle veel kogu see lugu, kuidas Eesti Rahva Muuseum selle kogu omandas. Kuidas Kallas kauples Gahlnbäckiga 24 tundi jutti. Nad olid ju mõlemad saarlased ja naabrimehed selles mõttes, et kui Johannes oli Püha koguduse pastori poeg, siis Oskar oli Kaarma koguduse köstri poeg. Ja mulle meeldib ka selle loo lõpp, mis oli nii kurb Gahlnbäckile ja õnnelik Eesti Rahva Muuseumile. Sest Gahlnbäck sai oma müüdud kogu eest rahareformi tõttu paari päeva pärast vaid poolteist naela võid ja ERM sai üle 1700 eseme, mis kogutud juba enne muuseumi loomist. Eesti Rahva Muuseumi parim tehing rohkem kui saja aasta jooksul.

Nüüd siis on võimalik seda sajandi tehingut ERMi näitusemajas näha ja see on tõesti vaid väike osa sellest, mida Kallas välja kauples. Küll jääb mõistatuseks, et kuhu on kadunud Gahlnbäcki kataloog, mille ta andis muuseumile 1930. aastate alguses Kallase poolt ammu lubatud tinakannu vastu.

nt0058Nüüd ma olengi kõik nii ära rääkinud, nagu oli. Ja mitte enese, vaid Gahlnbäcki kiituseks toon ma siia lõpetuseks vana muuseumitöötaja Ildike Jaagosilla lause näituse avamiselt: „Ma olen eluaeg niisugust näitust näha tahtnud ja nüüd on mu silmad seda näinud!“

ak0031 ak0040

Näituse avamine 22.11.2013.

_______________

Näitus “Kirglik Johannes Leopold Gahlnbäck” on avatud ERMi näitusemajas (J. Kuperjanovi 9, Tartu) aprillini 2014.

Leave a Reply