„Saksamaa oli kui muinasjutt….“

Külli Lupkin, projektijuht

Piiride avanemine ja soov maailma näha viis paljud eestimaalased 1990. aastatel rändama. Esimesed muljed välismaast on paljudel siiamaani eredalt meeles. Mõnda pani imestama kaubarohkus poodides ja reklaamidest kirev tänavapilt, mõne võtsid hingetuks välismaised autod, mõne loodus ja arhitektuur, aga paljud mäletavad ka lihtsalt uusi lõhnu, maitseid, värve ja helisid.

Drottninggatani tänav StockholmisKohtumine läänemaailmaga. Lauri, s 1975.

Rahvalood.ee lehel kogub Eesti Ajaloomuuseum meenutusi reisimisest 1990. aastatel. On, mida meenutada!

Välisreis algas viisa hankimisega.

Soome sõiduks oli tol ajal vaja välispassi ja viisat. /…/ Soome saatkonna ees oli meeletu mass inimesi, kes soovisid viisat saada. Sental oli päris uhke tunne, kui ta kutsuti läbi valjuhääldi sisse. Selleks tuli inimsummast läbi trügida ja tema selja taga lennutasid viisasoovijad ukse vahelt majja ka oma passid, millesse nad lootsid viisat saada. (Senta Rooma meenutusi tema esimestest külaskäikudest Utajärvile. Eda, s 1960)

Viisa saamise pärast oli mure. Tuli ise seda asja ajada ja saatkonnas käia. Kuna mu tädipoeg oli Rootsis kurikuulus pätt ja kunagi Nõukogude Liidust üle piiri putkanud, siis oli mure, kas ma ikka saan viisa. Ema üritas mind kuidagi instrueerida enne, kui läksin viisat taotlema, et mida öelda, kui selle tädipoja kohta minult midagi küsitakse. Ei tekkinud aga probleeme viisa saamisega, kõik sujus tõrgeteta. See oli minu teine välisreis, umbes aasta varem olin käinud Soomes. (Rootsi sõit, lapsehoidja proovipäev. Terje, s 1974)

Minu reis pidi toimuma oktoobrikuu esmaspäeval kell 13:00 lennukiga Tallinnast Frankfurti. Reedel läksin veel enne reisi juuksurisse ja seal varastati juuksuritoolis olles ära mu käekott, milles oli sees ka Saksamaale minekuks pass koos viisaga. Kohutav!

Uus viisa: 09.10.1995.

Väljalend. Minu esimene viperustega lennureis Saksamaale. Liis, s 1978.

Esimesed muljed välismaast räägivad enamasti lihtsatest olmelistest hetkedest, mida me nüüd enam tähelegi ei pane.

Soomes nägin esimest korda banaane ja ka sõin esimest korda elus banaane. Poes kaubavalik võttis silmad kirjuks. Hästi kallis tundus kõik. Mäletan, et kohalikus toidupoes vaatasin hästi kaua mingeid allahinnatud dressipükse nailonist, musta värvi, meeste omad, üsna odavad ka minu vaatepunktist, vedelesid mingis suures kastis nagu praegu Selveri laadapäevade ajal. Mind võõrustav pereema ei saanud kuidagi aru, mis üht tütarlast nii hirmsasti köidab nende dressipükste juures. Aga minu senises garderoobis olid olnud vaid puuvillased, kiiresti väljavenivad dressipüksid. (Reis Soome, külla Mäntyharju sõpruskoolile. Terje, s 1974.)

Meid majutati kahekordsesse majja, mille sooja vett tootsid terrassi kohal olevad päikesepaneelid. Allkorrusel oli wc ja wc + vannituba, köök, telekatuba ja külalistetuba – kõik ruumid olid nii üüratult avarad, soojades-rõõmsates toonides, et võttis kilkama. Teisel korrusel olid magamistoad ja hallis pinksilaud. Maja ümber oli kuskil 3000-ruutmeetrine aed ja poole km läheduses oli imeline järv. Mul oli tunne, et ma olin paradiisi jõudnud või näen und – see kõik oli kui minu eluunistus! (Veel ühinemata, kuid langenud müüriga Saksamaal Anu, s 1972.)

 /…/ minu teine ehmatus oli see, et koolis olid vaibad maas! Sellist asja polnud me oma korduvalt põlema pandud auguliste linoleumpõrandatega koolis veel näinud ja kõik tundus väga uskumatu. Käisime ka mõnedes tundides ja nende tunnidki toimusid sootuks teistmoodi.

Õpetajad isegi ei karjunud nende peale. Väga kummaline. (Esimene pass, esimene välisreis. Kõik on hoopis teistsugune! Marge, s 1976.)

1990. aastal käisin perega esimest korda Lääne-Saksamaal. /…/ Mis meelde jäi, oli, et kodus kasutati nõudepesulappi, mida sai poest osta. Ja kohe mitmes kodus! Mulle oli täiesti arusaamatu, miks selle peale raha kulutatakse. Meil olid ju riidest lõigatud tükid, kaltsud kasutusel. (Minu esimene välisreis. Kristiina, s 1977.)

Kuigi tütarlaps, ajas mu silmad vilama selline meeletu galerii välismaiseid autosid, üks ilusam kui teine. Kirjutasin kaustikusse üles, millised mu meelest need kõige ilusamad olid, ja ühe silmarõõmu najale nõjatudes lasksin endast ka poose pildi teha. Praegu ajab itsitama, aga minu toonane ideaal oli must Opel Vectra.

Saksamaal. Veel ühinemata, kuid langenud müüriga Saksamaal. Anu, s 1972.

Loomulikult toodi välisreisidelt head-paremat ka kaasa. Meeles on neist erilisemad. Oli võimalik osta endale mõned heliplaadid, mida Eesti NSV-st veel ei saanud. (Kohtumine läänemaailmaga. Lauri, s 1975.)

Berliini müür oli lõhutud, kohati täiesti maha võetud, jupati püsti, kuid polnud võimalik kahelda kohas, kust ta kulgenud oli. Loomulikult muretsesime me kõik omale peoga müüri tükke kaasa. Koju naasnult saime teada kohaliku uudise: EPA peahoone ees Riia mäel trooninud Lenini kuju lammutati laiali. Onu, kes elas sealsamas lähedal, oli omale Lenini kilde krabanud. Nii meil läks siis suureks äriks: kild Berliini müüri killu Lenini vastu 😀 (Veel ühinemata, kuid langenud müüriga Saksamaal. Anu, s 1972.)

Aasta oli siis 1993. Saksamaale mindi bussiga. Pikk ja piinarikas reis kitsas ja üsna päevinäinud bussis. Leedu-Poola piiri õudused veel siiani meeles. Aga uskuge, Opel Ascona tundus pärast Ladat ikka meeletu püss 🙂

1993 Saksamaal Ludwigsburgis oma esimese lääne auto järel. Toivo, s 1968.

Emaga avastasime dilemma. Täpselt sama palju – 2 marka – maksis nii kilo banaane kui paar sukkpükse, mida Eestis oli pea võimatu saada. Nii me iga kord kaalusime, kas sukkpüksid või banaanid, banaanid või sukkpüksid. (Veel ühinemata, kuid langenud müüriga Saksamaal. Anu, s 1972.)

Populaarseks reisimisviisiks oli 1990. aastatel ka hääletamine. Häälega reisiti nii kodu- kui välismaal. Tüüpiline hääletaja oli vähenõudlik ja pigem seiklushimuline.

1990ndatel oli Tartu suviti alati inimtühi ja vaikne. Mingil põhjusel olin toona juulikuus Tartus, pikutasin koos sõbranna ja Monastõrskaja Izbaga Toomemäel, tõenäoliselt virisesime unise Tartu üle ning otsustasime, et hääletame järgmisel päeval Prahasse. Miks selline sihtkoha valik, ei mäleta. Raha oli vähe, polnud isegi Euroopa kaarti, telefone, fotokat. Marsruut sai ebamääraselt paika: Läti-Leedu-Poola-Tšehhi. Seljakotti vahetusriided, magamiskott, pass ja reis algas. (Häälega Prahasse. 14.07.1998 – 21.07.1998. Siret,  s 1975.)

1994. a alguses tekkis Tiinal ja Katrinil hirmus kiusatus minna Pariisi – paljud tutvuskonnast käisid ja Euroopasse hääletamine oli üsna tavaline ja populaarne reisimisviis. /…/

Ettevalmistus oli lihtne, magamiskott Jermakki (toonane parim seljakott, presendist ning alumiiniumraamiga), reisiriided valmisid just Tartusse tulnud Abakhani poe kangastest. Sai õmmeldud meile mõlemale lühikesed, kummipitsiga äärtes, retuusid ning ostetud sealtsamast paar T-särki, millel Uppsala ülikooli mingi ürituse logo. Toidu osas sai kaasa võetud paar lihakonservi ja Kaubahalli juurest ostetud ja realiseerimistähtaja ületanud Snickersi šokolaadid, u 20 tk. (Teel Pariisi! Tiina ja Katrin, s 1975.)

Teel Pariisi! 1994. a.

Loe reisilugusid http://rahvalood.ee/lood/valisreisid-2/

Pane ka oma mälestus kirja http://rahvalood.ee/saada-lugu/?cat_slug=39

Leave a Reply