Tekst: Külli Lupkin, projektijuht

Fotod Tõrva Päästekomando arhiivist

On linnas mitu kaminat ja ahju, kust alguse võib saada tulekahju,
kuid rahvas täidab ohutuse nõudlust, ja Hömpstadis on harva tuleõudust.
On tõrjujatel voolikud ja pritsid, kui tarvis neid, siis me ei ole kitsid,
kui keegi soovib aialappi kasta, siis meil ei ole miskit selle vasta …

Nõnda laulis tuletõrjepealik Römpötti teel põlevast kellatornist päästma väikest naisisik Liisat telelavastuses Üle linna Vinski.

Tuletõrjuja amet on vana, Eestis alustati tuletõrje tegevusega juba 1788. a, kui moodustati Mustpeade vennaskonna vabatahtlik tuletõrje komando. Tuletõrjeseltsid on loomisest saadik olnud maaelus väga olulisel kohal, sest täitsid nii tuletõrje päästekomando kui ka teavitustegevuse rolli, paralleelselt sellega arendati kultuurielu – tihti oli seltsil oma puhkpilliorkester, näitering ja laulukoor. Ka tänapäeval kannavad päästjad kodanikujulguse ja –ettevõtlikkuse rolli.
Tuletõrjujad kaasajal on meie teadvuses kinnistunud tuletõrje- ja päästeteenuse pakkujana. Vähem on teada, et pritsumeeste seas on väga populaarne tuletõrjesport. Olles pea sama raske ja vaprust nõudev kui nende igapäevatöö, on see võimalus end vormis hoida ja omavahel mõõtu võtta.

Tuletõrjesport on vastupidavust ja meeskonnatööd nõudev üsnagi tehniline spordiala, kus peab võitlema tule ja veega, ronima kiiresti ja kõrgele, takistusi ületades voolikuid ühendama ja joostes neid lahti voltima. Tööst vabal ajal tehakse kõvasti trenni, sest muidu võtaks taoline sportimine põlve värisema ja südame puperdama. Loomulikult peetakse tuletõrjespordis mitmeid võistlusi ning rahvusvahelistele võistlustele sõidavad eriti ettevõtlikud mehed ja naised.

Võitlustel oma kord ja reeglistik, mis määravad ka varustuse. Järgneval fotol olev kiiver kuulub Tõrva Päästekomando spordivõistkonnale.

Tõrva Päästekomando alustas võistlemist väljaspool Eestit 2014. aastal, esimeseks sihtkohaks oli USA. Tekkis arutelu, kuidas teiste hulgas välja paista ning eristuda. Kuidas näidata, et võistkond on pärit Eestist? Kaasa võeti väikesed sini-must-valged lipukesed (mis küll Ameerika võistluste kommentaatorile hinge läksid), aga see ei tundunud piisav. Tuli idee – kiiver sini-must-valgeks!

Komando pealik Alor Kasepõld (paremalt esimene) meenutab: „Kiivrid värvisime, et oleks aru saada, mis riigi võistlejaga on tegu, sest päästeriided on maailmas suhteliselt sarnase välimusega ning ka kiivrid. Oleme uhked oma rahvuse, rahva ja toetajate üle ning see oleks pisikenegi austusavaldus kõigele sellele.“

Kiivrid valmisid 2015. aastal ja on sestpeale kasutusel rahvusvahelisetel võistlustel. Kiiver pole siiski iluasi. Alor Kasepõld: „Proovime hoida ilusat asja nii hästi kui võimalik, kuid kui asi läheb võistluseks või karmiks treeningharjutuseks, siis on täkked ja avariid kerged tulema – õnneks on pea terveks jäänud ehk kiiver täidab ikkagi oma kõige tähtsamat funktsiooni.“
Üks selline sini-must-valge kiiver läheb ERMi uude majja näitusele „Rahvas ja riik“. Aitäh Tõrva Päästekomandole!