Tekst: Karoliine Korol, konservaator

Usun, et nii mõnigi võib küsida, miks selline teema ERMi blogi konserveerimisrubriigis on avaldatud. Asi on väga lihtne: artikkel keskendub sellele, kuidas hoida enda ja oma laste tervist. Muidugi on see väga tihedalt seotud minu lemmikteemaga, plastmasside keemilise koostise ja selle lagunemisega. Seega, kui lugejal on vähegi uudishimu ja jaksu, siis kutsun ta endaga kaasa jalutuskäigule sadade artiklite vahele keset laia internetiavarust, et leida vastust küsimusele, kas bisfenool A ja ftalaadid on kaunilt kõlavad ohutud kemikaalid või on tegemist tervise kahjustajatega.

Inimesed, kes tunnevad muret plastiku kui tervisele ohtliku materjali pärast, on kindlasti sattunud mõnele artiklile, mis tutvustab mitmeid terviserikkeid, mida kemikaalid bisfenool A ja ftalaadid endaga kaasa toovad. Kui need nimetused Google’i otsingusse toksida, hüppavad ekraanile kümned eestikeelsed või sajad ingliskeelsed postitused, üks tõsisem kui teine. Tundsin selle loo kirjutamiseks materjali kogudes, justkui oleksin kummitoas, kus mind pidevalt ühest küljest teise lükatakse. Kõigepealt sattusin tohutule hulgale tõestustele, kuivõrd mürgised ja ohtlikud need kemikaalid on ja kuidas keemiatööstused selle maha vaikivad. Siis jõudsin ametlikele lehtedele, näiteks www.fda.gov (U.S. Food and Drug Administration, Ameerika Ühendriikide Toidu ja Ravimi Administratsioon) ja www.efsa.europa.eu (European Food Safety Authority, Euroopa Toiduohutusamet), mis selgitasid, et katsed, mis „tõestavad“ bisfenool A ja ftalaatide ohtlikkust, on ebakorrektsed ja ebapädevad, mistõttu neid ei saa tõsiselt võtta. Ühtlasi olevat tervisekaitseaktivistid toiduga saadavaid kemikaalikoguseid üle hinnanud. Otsustasin teemat sügavamalt uurida, et selgusele jõuda, keda ja mida tuleks uskuda ning kas tuleks oma elustiilis kiiremas korras muudatusi teha.

Bisfenool A

Mis see on?

Bisfenool A (ingl bisphenol A, BPA) on kemikaal (C₁₅H₁₆O₂), mida on aastakümneid kasutatud plastmasside, eelkõige polükarbonaadi ja epoksiidvaikude valmistamiseks.

BPA-d sünteesitakse fenoolist ja atsetoonist (seepärast ongi nimetuses A). Kuigi seda sünteesiti esmakordselt juba 1891. aastal, leidis kemikaal kaubanduslikku rakendust alles 1950. aastate teisel poolel, mil sellest sai uue plastmassi, polükarbonaadi aluskomponent. Täpsemalt valmistatakse polükarbonaati bisfenool A ja fosgeeni (COCl₂) reageerimisel. Kui nüüd järele mõelda, siis on polükarbonaat valmistatud kahest mürgist:

1) fenool on kergesti aurustuv kristalne aine, mis halvab inimese kesknärvisüsteemi ning põhjustab teadvusekaotust. Teise maailmasõja ajal kasutasid natsid seda individuaalseks hukkamiseks süstimise teel;

2) fosgeen ehk süsinikoksiidkloriid on värvitu gaas, mis moodustab organismis lagunedes soolhappe ja põhjustab lämbumissurma. Seda mürkainet kasutati Esimeses ja Teises maailmasõjas gaasirünnakutes.

Bisfenool A ja fosgeen annavad aga väga kõva, läbipaistva ja kauni polükarbonaadi, millest toodetakse hulganisti tarbeesemeid.

Epoksiidvaikude valmistamiseks pannakse omavahel reageerima epiklorohüdriin ja bisfenool A. Tegelikult kasutatakse BPA-d veel ka polüvinüülkloriidi tootmisel, täpsemalt pehmendatud polüvinüülkloriidi antioksüdandina.

Kuidas me sellega kokku puutume?

BPA satub inimese organismi peamiselt söögi ja joogiga, aga ka naha ja hingamisteede kaudu. Polükarbonaadist toodetakse lisaks teistele suurt löögitaluvust nõudvatele toodetele tugevaid ja kõvasid mitmekordseks kasutuseks mõeldud plastnõusid (topsid, taldrikud, kausid, joogipudelid, lutipudelid, mikrolaineahjus kasutatavad nõud). Ka Saku Lätte veekanistrid, milles seisev vesi kustutab tuhandete kontoritöötajate janu, on valmistatud polükarbonaadist. Teine võimalus, kuidas meie toit BPA-ga kokku puutub, on metallist konservanumate vahendusel. Nimelt kaetakse plekk-konservide ja -purkide sisemus epoksiidvaiguga, et takistada metalli korrosiooni happeliste toitude või jookide tulemusel, aga ka metalliosakeste migratsiooni konserveeritud toitu või jooki.

Naha kaudu leiab BPA tee meie organismi igapäevaelus kasutusel olevate polükarbonaadist tarbeesemete, näiteks mänguasjade, prillide, CD-plaatide vahendusel. Poemüüjate ohuks on aga kassatšekid, mis on toodetud termopaberist – spetsiaalsest õhukesest paberist, mis kaetakse kuuma käes värvi muutva BPA-d sisaldava kemikaaliga.

Lenduvate osakeste ja tolmu teel jõuab BPA meie organismi epoksiidvaigu baasil värvide, pinna- ja põrandakatete ning   materjalidesse lisatud leegitakistite seest.

 Miks BPA-d ohtlikuks peetakse?

BPA on juba aastaid olnud paljude uurimislaborite huviorbiidil (tõsisemalt alates 1990. aastate keskpaigast). On tehtud hulk loom-, aga ka inimkatseid, mille põhjal arvatakse, et BPA soodustab mitmeid tõsiseid tervisekahjustusi. Ohustatud on nii südametöö, seede- ja hingamissüsteemid, mitmete organite normaalne toimimine kui ka hormoonitase.

Hormonaal- ja arenguhäired

Kõige enam uuritud tervisekahjustus, millega BPA-d seostatakse, on endokriinsüsteemi (hormonaalsüsteemi) häirimine. BPA põhjustab häireid sellega, et imiteerib östrogeeni. Tegelikult katsetatigi 1930. aastatel BPA kasutamist kunstliku östrogeenina, aga kuna selle efektiivsus oli 37 000 korda nõrgem kui östradioolil, heideti BPA hormoonravimina kõrvale. Häiritud hormoontase võib pärssida lapse arengut ning viljakust.

Euroopa Toiduohutusamet kinnitas 2015. aasta jaanuaris, et arengu ja viljakushäirete koha pealt ei ole selle ohtlikkuse kinnituseks veel piisavalt tõestusmaterjale. Nimelt puudub pädev andmetehulk, mis pärineks inimuuringutest raseduse ja imetamise ajal. Samas kinnitas amet, et suures koguses võib BPA tõepoolest viljakust kahjustada.

Neuroloogilised kahjustused

Emasloomad annavad vere kaudu oma organismi sattunud BPA loodetele edasi. On tõestatud, et teatud määral võib see loote alles väljakujunevat ja seetõttu väga haavatavat närvisüsteemi ning ajutegevust mõjutada. Tulemuseks on ärevus-, õpi- ja mäluhäired. Igaks juhuks mainin, et mitmest artiklist jookseb läbi märkus, et kõrge BPA hulk mõjutab pigem tüdrukute psüühikat.

Euroopa Toiduohutusameti kohaselt ei saa aga ühendavat tugevat joont neuroloogiliste kahjustuste ja BPA vahele tõmmata, kuna uuringute tulemused ei ühti ning ühtlasi olevat neis rohkelt metoodilisi probleeme, näiteks liialt vähene hulk katsealuseid ja varieeruv BPA annustamine.

Immuunsussüsteemi kahjustused ja allergiad

Loote ja väikelapse kokkupuudet suurema koguse BPA-ga seostatakse immuunsussüsteemi puudulikkusega. Katsed on ka tõestanud, et kemikaal soodustab allergiliste reaktsioonide esinemist, mis puudutavad eelkõige hingamiselundkonda (astma). Jällegi ei peetud Euroopa Toiduohutusametis katsete läbiviimist piisavalt pädevaks, et tulemusi 100% tõsiselt võtta. Ometi kinnitati, et BPA võib tõepoolest tõenäoliselt põhjustada allergilist kopsupõletikku.

Metaboolsed häired

Hulk näriliste peal tehtud katseid viitab, et BPA mõjutab glükoosi ja insuliini reguleerimist kehas ning põhjustab rasvumist. Nimelt aktiveerib kemikaal östrogeeni imiteerides rasva retseptoreid ja stimuleerib rasvarakke. 2013. aasta suvel avalikutati ka inimuuringute tulemused, mis saadi 1326-lt   9–12-aastaselt lapselt võetud uriiniproovist. Katsealusteks valiti just lapsed, kuna täiskasvanute maks suudab BPA-d küllalt edukalt kehast eemaldada, lastel aga detoksifikatsioon nii edukalt veel ei toimi. Tulemused hoidsid ühtset joont ja pidasid paika jällegi pigem tüdrukute puhul. Nimelt pea kõikide ülekaaluliste tüdrukute uriinis sisaldus kõvasti üle normtaseme BPA-d.

Samas võib ülekaaluliste laste kehas leiduda enam BPA-d seetõttu, et nad söövad tihtilugu rohkem pakendatud ja töödeldud toite, milles on lisaks suuremale kogusele rasvadele ja süsivesikutele ka enam BPA-d. Teine selgitus katse tulemustele on see, et ülekaalulistel lastel on enam rasvkudet, kuhu keha BPA-d ladestab.

Kantserogeensus

Mitmed uuringud on tõestanud, et BPA soodustab vähirakkude vohamist, eelkõige rinnanäärmetes, munandites ja maksas. Katseid on tehtud nii näriliste kui primaatide peal. Vähki soodustavad omadused on aspekt, mida Euroopa Toiduohutusamet võtab BPA ohtlikkuse osas väga tõsiselt ja peab seda riskiks.

Kas asi on tõesti nii hull?

Bisfenool A mürgisus seisneb eelkõige selle tarbimiskoguses. BPA-le pühendatud veebilehelt www.bisphenol-a.org võib lugeda, et käivitati ametlik uuring, saamaks teada, kas plekkanumate sisekülgedelt migreerub toidu sisse kahjulik kogus BPA-d. Sellega tõestati, et purkidest toiduainetesse või jookidesse migreerunud BPA moodustab 450 x väiksema koguse kui see, mida on loetud inimesele mürgiseks annuseks. Piltlikult öelduna peaks inimene päevas ära sööma 230 kg konserve terve eluea jooksul, et tema organismi koguneks mürgine annus BPA-d. Mainimata jäi muidugi, et seda veebilehte spondeerivad polükarbonaadi tootjad…

Samas on üha enam avalikkuse ette tulnud uuringute tulemusi, mis kinnitavad, et tegelikult puutuvad inimesed tunduvalt suurema koguse BPA-ga igapäevaselt kokku. Arvestada tuleb nii suu kui ka naha ja sissehingamise kaudu organismi sattuva kemikaaliga. Näites 2009. aastal ScienceDailys avaldatud artiklist ilmneb, et isegi siis, kui katsealustele ahvidele manustati suu kaudu inimese organismis normide piiri jäävast BPA kogusest 400 x suurem hulk kemikaali, oli ahvide veres sisaldava BPA hulk järgneva 24 tunni järel siiski väiksem kui keskmiselt võetuna USA ja teiste arenenud riikide elanikel. Sellele vastasid ametnikud lühidalt, et ahvide ja inimeste metabolism ei ole samasugune.

Arvan, et nüüd on õige hetk kopeerida siia lõik 22. jaanuaril 2015 Euroopa Toiduohutusameti veebilehel avalikustatud teadaandest:

„EFSA hindas uuesti kokkupuudet bisfenool A-ga (BPA) ja BPA toksilisust ning jõudis järeldusele, et praeguse kokkupuutetaseme puhul ei kujuta BPA tarbijate tervisele ohtu üheski vanuserühmas, sealhulgas looted, imikud ja noorukid. Kokkupuude toidust või korraga mitmest allikast (toit, tolm, kosmeetika ja termopaber) saadava BPAga on tunduvalt väiksem kui lubatud päevadoos.“

Aga keda siis uskuda? Vahest aitab otsuse langetamisele kaasa see, et vaatamata keemiatööstuste suurele vastuväitele, et see kogus bisfenool A-d, mis inimese organismi normaalse elutegevuse tulemusel satub, ei kujuta tervisele mingisugust ohtu, nimetas Kanada 2010. aastal BPA potensiaalselt mürgiseks kemikaaliks. Esimese asjana keelustati BPA kasutamine lutipudelite ja beebinõude valmistamisel. Alates 2011. aasta kevadest keelustati Euroopa Liidus BPA-d sisaldavate lutipudelite import ja tootmine, 2012. aastast USA-s. Miks see „ohutu“ aine siis ära keelati?

Keelu järel ilmusid kaubalettidele polükarbonaadist pudelid, millelt leiab kirja „BPA-free“ ehk BPA-vaba. See tähendab seda, et plastmassi valmistamiseks ei ole kasutatud bisfenool A-d. Kui tuletada meelde, et polükarbonaat koosneb kahest komponendist, bisfenool A-st ja fosgeenist, tuli esimene neist seega millegi samalaadsega asendada. Selleks valiti lihtsalt teine bisfenool – bisfenool S. Tegemist on üldjoones sama kemikaaliga, kuid see ei peaks plastmassist nii lihtsasti eralduma. Ometi teeb ka see kemikaal seda ning üha enam süveneb kahtlus, et see on mürgine.

Mida teha?

Tunnistan, et ma ei ole keemik, toidutehnoloog, materjaliteadlane ega üldse mingi teadlane. Olen lihtsalt üks uudishimulik tarbija. Väntsutatuna BPA vastaste arvamustest, uuringutest ja artiklitest ning seejärel läbiklopituna agentuuride, assotsatsioonide ja tööstuste vastuargumentidega olen jõudnud järeldusele, et parem karta kui kahetseda! Parem oleks igaks juhuks BPA-st hoiduda. Ei tasu muidugi hulluks minna ja kartulisalati jaoks kuivatatud herneid öise leotamisega ellu turgutada selle asemel, et poest konserv osta. Küll aga võib mõnda asja igapäevatoimetustes teisiti teha:

• Püüa võimalikult vähe kasutada sooja toidu jaoks plastikanumaid, mis on valmistatud polükarbonaadist (anuma pinnal on kolmnurga sees „7“). Kasuta kuuma toidu ja joogi jaoks klaasist, keraamikast või metallist anumat.
• Ära kasuta polükarbonaadist anumaid mikrolaine- või küpsetusahjus toidu ja joogi soojendamiseks.
• Ära pese polükarbonaadist anumaid nõudepesumasinas ja tugevatoimeliste nõudepesuvahenditega.
• Tarbi võimalikult vähe   konservtoite ja plekkpurkides jooke.
• Kui töötad kontoris, kus joogiveeautomaat on akna ääres päikesevalguse käes, tee ettepanek see sealt eemale nihutada (või tee seda ise). Päike soojendab kanistris olevat vett, kokkupuude sooja veega kiirendab aga plastikust BPA lekkimist. Ühtlasi kahjustab UV-kiirgus polükarbonaati, mis samuti kiirendab BPA eraldumist polümeerist.
• Lutipudelit ja beebinõusid ostes veendu, et need ei sisaldaks BPA-d (pakendil kirjas „BPA free“). Võimaluse korral eelista klaasist lutipudelit.

Ftalaadid

Mis on ftalaadid?

Ftalaadid on estrite rühma kuuluvad kemikaalid, mida kasutatakse peamiselt plastmasside pehmenditena (plastifikaatoritena) ja lahustitena kosmeetikas. Plastmasside juures on nende ülesandeks muuta materjal elastsemaks ning vastupidavamaks purunemisele ja madalamatele temperatuuridele.Segatuna polümeeridega ei moodusta ftalaadid polümeerahelatega tugevaid kovalentseid sidemeid. Selle asemel mässivad polümeeriahelad ftalaatidid enda vahele. Kui aga plastikut kuumutada, väänlevad polümeerahelad ftalaatide ümbert sedavõrd lahti, et pehmendite molekulid saavad materjali pinnale migreeruda. Ftlaate võib plastikust eraldada ka lahustitega. Mida vanem on plastmassmaterjal, seda lihtsam on ftalaatidel selle pinnale migreeruda. 

Kuidas me nendega kokku puutume?

Kõige suurem valdkond, kus ftalaate kasutatakse, on plastmassitööstus, kus neid vajatakse pehmendava lisaainena. Peamine pehmendeid nõudev plastik on polüvinüülkloriid (polyvinyl chloride, lühendatult PVC), mille koostisest võivad ftalaadid moodustada lausa 30–50%. Tänu suurele pehmendite osale on pehmendatud polüvinüülkloriid (plasticised polyvinyl chloride, PPVC) toatemperatuuril elastne ja pehme. Seda kasutatakse näiteks riiete, polstri, kaablite, mänguasjade, luttide, kilemantlite ja kummikute ning täispuhutavate esemete valmistamiseks. Ühtasi toodetakse PPVC-st meditsiinilisi tarvikuid, näiteks verekotte ja tilgutivoolikuid.

Teine ftalaate vajav valdkond on kosmeetikatööstus, kus neid näiteks lisatakse elastsuse tõstmiseks küüne-   ja juukselakkidele ning lõhnaõlidele, et parfüüm kauem kehal püsiks. Lisaks leiab ftalaate šampoonidest, dušigeelidest, kehakreemidest, näohooldusvahenditest, make-up-toodetest.

Mis põhjusel ja milliseid ftalaate ohtlikuks peetakse?

Ftalaatideks, mis avaldavad kõige enam inimese tervisele negatiivset mõju, on peetud järgnevaid:

• bensüülbutüülftalaat (BBP)
• di-2-etüülheksüülftalaat (DEHP)
• diisononüülftalaat (DiNP)
• diisodeküülftalaat (DiDP)
• dibutüülftalaat (DBP)
• di-n-oktüülftalaat (DNOP)

Peamine kuritegu, milles ftalaate süüdistatakse, on hormonaalsüsteemi häirimine – ftalaadid mõjutavad elundeid, näärmeid ja rakke, mis toodavad hormoone. Lisaks seostatakse teatud ftalaate vähi ja kasvajate tekkega ning ülekaalulisusega.               

 

Hormoonid, suguelundid ja viljakus

2015. aastal Rootsis läbi viidud uuringu kohaselt mõjutab emaüsas kasvamise ajal kokkupuude suure koguse diisononüülftalaadiga (DiNP) poisslaste suguelundite arengut. Enne seda on   tehtud mitmeid analüüse di-2-etüülheksüülftalaadiga (DEHP), mida seostatakse samuti genitaalide arengu pärssimisega. Hiirte puhul takistab DiNP testosterooni tootmist, pidurdades sellega munandite arengut. See aga toob omakorda kaasa kehvema seemnerakkude tootmise ja viljakusprobleemid. Lisaks DEHP-le ja DiNP-le kahtlustatakse viljakusprobleemide tekitamises di-n-butüülftalaati (DBP) ja bensüülbutüülftalaati (BzBP).

Genitaalide kasvu- ja viljakushäireid, mida ftalaadid poisslapslootele põhjustavad, nimetatakse lausa ftalaadi sündroomiks. Selle sündroomi alla kuuluvad meessuguelundite defektid, näiteks hüpospaadia (kusiti ei avane mitte peenisepea tipus, vaid peenise alumisel pinnal),   krüptorhism (munandi laskumishäire) ning üldine seemnerakkude ebakvaliteet.               

Mõju organitele ja kantserogeensus

Uuringute järgi võivad mõned ftalaadid kahjustada kopse ja hingamisteid ning põhjustada astmat. DEHP puhul on täheldatud, et see võib soodustada kasvajate teket ja vähki munandites, neerudes ning maksas. Dietüülftalaat (DEP, mida leidub paljudes kosmeetika- ja kehahooldustoodetes) võib põhjustada rinnavähki. Kuna aga inimkatseid pole sel teemal läbi viidud, ei saa kindlalt väita, et DEHP põhjustab inimestel nimetatud kasvajaid.

Metabolism ja ülekaalulisus

Loomkatsete tulemusel kahtlustatakse, et ftalaatide ja ülekaalulisuse vahel on seos. Teatud ftalaadid (näteks DEHP) võivad häirida ainevahetust reguleerivate hormoonide normaalset tööd ja taset organismis.   2011. ja 2012. aastal läbi viidud uuringutes märgati, et ülekaaluliste laste uriiniproovid sisaldasid tunduvalt enam ftalaatide jääke.Samas avaldati 29. jaanuaril 2016 veebilehel www.plasticisers.org/ Euroopa Plastifikaatorite ja Vahesaaduste Nõukogu (European Council for Plasticisers and Intermediates) teadaanne, milles kinnitati, et ükski ftalaat ei põhjusta ülekaalulisust. Selgitati, et seniseid uuringuid ei saa tõeseks pidada, kuna katsealused on loomad, mitte inimesed. Ühtlasi mainiti, et väited ftalaatidest kui ülekaalulisuse põhjustajatest on puhtalt hirmu külvamiseks ja neid ei tohiks tõsiselt võtta. (Kas propaganda? Samalt lehelt võib lugeda hulganisti artikleid, kus lükatakse teadlaste avastused mitmete tervisekahjustuste ja ftalaatide seosest ümber.)

Kas asi on tõesti nii hull?

Ftalaate on tegelikult kasutatud juba üle 50 aasta. Ometi ei ole seni tehtud põhjalikke inimuuringuid, mis konkreetselt kinnitaks, et ftalaadid on otseselt inimorganismidele kahjulikud. Epidemiloogilised uuringud on kallid ning pikaajalised, hõlmates mitmeid aastaid. Seetõttu on palju lihtsam saada katsete tulemusi näriliste peal läbi viidud uuringutest. Probleem on muidugi selles, et kuigi nii inimesed kui närilised on imetajad, on nende ainevahetus erinev. Seega ei saa loomkatsete tulemusi otseselt siduda ftalaatide võimaliku mõjuga inimorganismile. See on ka niidiots, millest haaravad kinni suured ettevõtted, ühingud ja tootjad, kes on eelkõige kasumist huvitatud.

Selleks et loomkatsed ikka kindlasti tulemusi annaks, annustatakse katsealustele vastavalt nende kehakaalule kordades kõrgem doos ftalaate kui see kogus, mis võiks inimese organismi igapäevaelust koguneda. Selliste katsete tulemused on ftalaatide ohutust propageerivate tegelaste jaoks liialdused ning seega ebakorrektsed. Negatiivseid tulemusi andnud teste ei saa aga samuti tihtilugu tõeseks pidaga, kuna katsetes annustatakse üldiselt üht ftalaati korraga, samas kui inimesed puutuvad kokku mitmetega. Seega, kui näiteks mõni ftalaatidest kinnitatakse ohutuks, võib see üheskoos teiste kemikaalidega inimese organismis siiski kurja teha. Kokkuvõttes ongi teadlased avaldanud tulemused, mida saab mitmeti interpreteerida. Kes tahab, saab sealt välja lugeda, et mitmed ftalaadid on mürgised kemikaalid. Kes tahab, ütleb, et katsete tulemused on ebatäpsed ning ei tõesta ftalaatide mõju inimestele, nii et lõplike järelduste tegemiseks on vaja lisakatseid ning enne nende positiivseid tulemusi võib ftalaate pidada ohutuks.

2002. aastal kinnitas USA-s tegutsev Kosmeetikatoodete Koostisosade Hinnangu Ekspertrühm (the Cosmetic Ingredient Review (CIR) Expert Panel), et DBP (dibutüülftalaadi) kasutamine kosmeetikatoodetes on ohutu, kuna kemikaali kogus, mis mõistlikul kasutamisel inimese organismi satub, on kahju tekitamiseks liialt väike. Sama kinnitab ka Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiohutus Administratsioon (U.S. Food and Drug Administration).

Kõigi nende poolt- ja vasturääkivate seisukohtade keskel on siiski mitmete ftalaatide kasutamine nii Euroopas kui Ameerikas keelustatud. Euroopa Liidus hakati juba alates 1999. aastast mõne ftalaadi kasutamist lastele suunatud mänguasjades ja kehahooldustoodetes piirama. DEHP, BBP ja DBP kasutamine on piiratud kõikides mänguasjades, DiNP, DiDP ja DNOP kasutamine on piiratud alla kolmeaastastele lastele mõeldud mänguasjade valmistamisel. Alates 2015. aastast peab Euroopa Liidus tegutsevatel tootjatel olema BBP, DEHP, DiBP ja DBP kasutamiseks spetsiaalne luba. 

Mida teha?

Kuna me elame maailmas, mis on täis igasuguseid kemikaale, sh ftalaate, ei saa me neid täielikult vältida. Ftalaadid satuvad meie organismi otsekontakti kaudu, aga ka lenduvate orgaaniliste ühenditena õhust, pinnaveest ja toidust. Näiteks voolikud, mida mööda soe piim lüpsimajades jookseb, on PPVC-st, seega sisaldab isegi poest ostetud piim teatud koguses ftalaate. Ometi saab mingil määral kokkupuudet ftalaatidega vähendada. Eriti oluline on see rasedatele ning väikelastele.

Püüa kasutada võimalikult vähe küüne- ja juukselakke, lõhnaõlisid ja kehahooldus- ning kosmeetikatooteid, mille puhul on kahtlus, et need ei vasta tervisohutusnõuetele ja sisaldavad ohtlikuks tunnistatud ftalaate, näiteks dibutüülftalaati (DBP-d, kasutatakse küünelakkides). Mõnikord võib leida ftalaate eraldi väljatooduna toote koostise infos, kuid enamasti neid pakenditel ei mainita. Kehahooldustoodete ja lõhnaõlide koostises võib täheldada ingliskeelset koostisosa   „Fragrance“ või „Perfume“. Nende sõnade taha peidetakse üldiselt mõni ftalaat, enamasti dietüülftalaat (DEP), kuid ei või iial teada…

• Väldi mänguasju, mis on valmistatud pehmendatud PVC-st (esemelt võib leida märgistuse, kus kolmnurga sees on „3“). Euroopa Liidus on mitmete ohtlike pehmendite lisamine mänguasjadesse keelatud, kuid paljudes Aasia riikides ei ole sellist regulatsiooni. Usalda Euroopa Liidu toodangut.
• Kindlasti ei tohi lastele mängimiseks anda nõukogudeaegseid vanu plastisoolist (pehmendatud PVC) piiksumänguasju ega ka vanu beebi- või Barbie-nukke. Need sisaldavad suures koguses ftalaate, mis tõusevad vananenud materjalist hõlpsasti eseme pinnale.
• Lapsele lutti ostes veendu, et see ei sisaldaks ohtlikke ftalaate.
• Väldi pehmendatud PVC-st valmistatud kunstnahka või siis ka PPVC läbipaistvat kilet (nt riietuses, mööblikattena, dušikardinana).
• Täispuhutavad mänguasjad on üldiselt PPVC-st valmistatud. Ujumisrõngad ja täispuhutavad pallid jäägu rannamõnude nautimiseks, tubastes tingimustes ei tasu neid lastele igapäevaseks mängimiseks anda.

 Kokkuvõtteks

Bisfenool A ja ftalaatide ohtlikkuse või ohutuse kohta on internetis nii palju infot, et selles võiks vabalt kümmelda. Kuskilt kõlas läbi, et näiteks BPA kohta on 20 aasta jooksul tehtud üle 700 uuringu. Selleks, et täiesti objektiivselt olukorda hinnata, tuleks kõik need uuringud läbi lugeda, uurida ametlikke teadaandeid ning mürgiste kemikaalide kasutuskeeldusid ja piiranguid.

Pean tunnistama, et leidnud oma igapäevase kätekreemi, šampooni, palsami, dušigeeli, lõhnaõli ja kehakreemi koostisosade nimekirjast sõna „Perfume“ tekkis mul mingisugune alateadlik vastikustunne nende toodete suhtes. Tegelikult ei ole mõtet paanikasse minna. Me peame leppima, et maailm, kuhu oleme sündinud, koosneb väga paljudest inimloodud kemikaalidest. Täiesti ökona ei ole enam võimalik elada.

Loodetavasti avardas see uurimustöölaadne artikkel veidi lugeja silmaringi. Ma arvan, et tähtis on olla kursis võimalike ohtudega, mis meid igapäevaelus varitsevad ning võivad meie organismi ja mis veelgi olulisem, järelpõlve mõjutada. On see tõsi või mitte, parem karta, kui kahetseda. Kui mul on võimalus vältida esemeid, mis sisaldavad bisfenool A-d või ftalaate, võin ma seda ju teha!

Allikad

Bisfenool A kohta

Bilbrey, Jenna. BPA-Free Plastic Containers May Be Just as Hazardous. – Scientific American, http://www.scientificamerican.com/article/bpa-free-plastic-containers-may-be-just-as-hazardous/, vaadatud 07.01.16.

Bisphenol A. Epoxy Resin Can Coatings and Bisphenol A Safety Information, http://www.bisphenol-a.org/human/epoxycan.html, vaadatud 07.01.16.

Dunham, Will. Common plastics chemical linked to heart problems, http://www.viewzone.com/plasticpoison.html, vaadatud 07.01.16.

Egan, Louise. Canada declares BPA toxic, sets stage for more bans. – Reuters, http://www.reuters.com/article/us-bpa-idUSTRE69D4MT20101014, vaadatud 07.01.16.

European Food Safety Authority. Scientific Opinion on the risks to public health related to the presence of bisphenol A (BPA) in foodstuffs: Executive summary. http://www.efsa.europa.eu/sites/default/files/scientific_output/files/main_documents/3978.pdf. vaadatud 07.01.16.

Gnagey, Laurel Thomas. Liver tumors found in mice exposed to BPA. – Michigan News, http://www.ns.umich.edu/new/releases/21951-liver-tumors-found-in-mice-exposed-to-bpa, vaadatud 07.01.16.

Goodman, Brenda. More Evidence Links BPA to Childhood Obesity. – HealthDay, http://consumer.healthday.com/environmental-health-information-12/chemical-health-news-730/more-evidence-links-bpa-to-childhood-obesity-677316.html, vaadatud 07.01.16.

Maaeluministeerium, Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) teaduslik arvamus bisfenool A kohta, http://www.agri.ee/et/uudised/euroopa-toiduohutusameti-efsa-teaduslik-arvamus-bisfenool-kohta, vaadatud 07.01.16.

Posel, Susanne. New Study Finds: BPA Causes Obesity in Young Girls. – Before It’s News, http://beforeitsnews.com/alternative/2013/06/new-study-finds-bpa-causes-obesity-in-young-girls-2683436.html, vaadatud 07.01.16.

Science Daily, Human Exposure To Controversial Chemical BPA May Be Greater Than Dose Considered Safe, http://www.sciencedaily.com/releases/2009/06/090610124618.htm, vaadatud 07.01.16.

Science Daily, Mother’s exposure to bisphenol A may increase children’s chances of asthma, http://www.sciencedaily.com/releases/2010/02/100203161441.htm, 07.01.16.

Science Daily, Why BPA leached from ‘safe’ plastics may damage health of female offspring, http://www.sciencedaily.com/releases/2010/02/100225101220.htm, 07.01.16.

U.S. Food and Drug Administration. Bisphenol A (BPA): Use in Food Contact Application. http://www.fda.gov/NewsEvents/PublicHealthFocus/ucm064437.htm, vaadatud 07.01.16.

Wikipedia. Bisphenol A, https://en.wikipedia.org/wiki/Bisphenol_A, vaadatud 07.01.16.

Wikipedia. Phenol, https://en.wikipedia.org/wiki/Phenol#History, vaadatud 07.01.16.

Wikipedia. Phosgene, https://en.wikipedia.org/wiki/Phosgene, vaadatud 07.01.16.

Wikipedia. Thermal paper, https://en.wikipedia.org/wiki/Thermal_paper#Chemistry, vaadatud 07.01.16. 

Ftalaatide kohta

Bornehag, Carl-Gustaf; Carlstedt, Fredrik; Jönsson, Bo AG.; Lindh, Christian H.; Jensen, Tina K.; Bodin, Anna; Jonsson, Carin; Janson, Staffan; Swan, Shanna H. Prenatal Phthalate Exposures and Anogenital Distance in Swedish Boys. – Environmental Health Perspectives, http://ehp.niehs.nih.gov/1408163/#tab2, vaadatud 07.01.16.

European Commission. Ban of phthalates in childcare articles and toys, http://europa.eu/rapid/press-release_IP-99-829_en.htm?locale=en, vaadatud 07.01.16.

European Commission. BIS (2-ETHYLHEXYL) PHTHALATE (DEHP), Summary Risk Assessment Report, http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/111111111/1001/1/dehpsum042.pdf, vaadatud 07.01.16.

Kaukvere, Tiina. Galerii: tuhanded vannipardid võistlesid vähihaigete laste toetuseks. – Postimees Tallinn, 08.06.14,http://tallinncity.postimees.ee/2820986/galerii-tuhanded-vannipardid-voistlesid-vahihaigete-laste-toetuseks, vaadatud 11.02.16.

Konkel, Lindsay. Plastics chemical linked to changes in baby boys’ genitals. –   Environmental Health News, http://www.environmentalhealthnews.org/ehs/news/2014/oct/plastics-chemical-and-boys-genitals, vaadatud 07.01.16.Of 22 June 2009, amending Regulation (EC) No 1907/2006 of the European Parliament and of the Council on the Registration, Evaluation, Authorisation and Restriction of Chemicals (REACH) as regards Annex XVII, http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2009:164:0007:0031:EN:PDF, vaadatud 07.01.16.

Official Journal of the European Union. COMMISSION REGULATION (EC) No 552/2009

Pitre, Simone. Phtalates are out of children’s toys, but in your food. Environmental Working Group, http://www.ewg.org/enviroblog/2014/07/phthalates-are-out-children-s-toys-your-food, vaadatud 07.01.16.

Plasticisers and Flexible PVC information centre, bis(2-ethylhexyl) phthalate (DEHP),   http://www.plasticisers.org/bis-2-ethylhexyl-phthalate-dehp, vaadatud 07.01.16.

Plasticisers and Flexible PVC information centre, EU Risk Assessments, http://www.plasticisers.org/en_GB/regulation/eu-risk-assessments, vaadatud 07.01.16.

Plasticisers and Flexible PVC information centre, Science does not support association between phthalates exposure and obesity, http://www.plasticisers.org/mediaroom/87/57/Science-does-not-support-association-between-phthalates-exposure-and-obesity, vaadatud 07.01.16.

Science Daily, Phthalate, environmental chemical is linked to higher rates of childhood obesity, http://www.sciencedaily.com/releases/2012/06/120626113915.htm, vaadatud 07.01.16.

Swan, Shanna H. Environmental phthalate exposure in relation to reproductive outcomes and other health endpoints in humans. – National Center for Biotechnology Information, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2775531/, vaadatud 07.01.16.

Teitelbauma, Susan L.; Mervisha, Nancy; Moshiera, Erin L. ; Vangeepurama, Nita; Galveza, Maida P. ; Calafatc, Antonia M. ; Silvac, Manori J.; Brennera, Barbara L. ; Wolffa, Mary S.   Associations between phthalate metabolite urinary concentrations and body size measures in New York City children. – ScienceDirect, http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0013935111003112, vaadatud 07.01.16.

Tsang, Jai-sun. Safe Handling of Plastics in a Museum Environment. – WAAC Newsletter, Vol. 32, No. 2, May 2010, http://cool.conservation-us.org/waac/wn/wn32/wn32-2/wn32-204.pdf, vaadatud 07.01.16.

U.S. Food and Drug Administration. Phthalates, http://www.fda.gov/Cosmetics/ProductsIngredients/Ingredients/ucm128250.htm, vaadatud 07.01.16.

Washington Toxicx Coalition. Phtalates report, http://www.watoxics.org/files/Phthalates_Report.pdf, vaadatud 07.01.16.

Wikipedia. Phtalate https://en.wikipedia.org/wiki/Phthalate, vaadatud 07.01.16.