Kaarel Tarand, avalike ja välissuhete juht

Fotod: Arp Karm ja Anu Ansu. Logokavandid: Velvet OÜ

Laupäeval, 5. juulil marssis Eesti Rahva Muuseumi fotokaamera kujuga telk-paviljonist mööda mitmekümne tuhande pealine ja silmaline üldlaulupeo rongkäik. Mõni üksik ehk võis ka tahtejõuga pea ära pöörata, kuid kõik ülejäänud, nagu ka need peo osalised, kel oli asja supikööki, nägid muuseumi uue sümboolika põhielemendid seda vähem või rohkem teadvustades ära. Rahvapillipeo laval musitseerinute silme ees oli muuseum eriti otse fookuses.

Muuseumi idee oli laulupeol võimalikult palju fotografeerida just uue logo kontseptsioonist lähtudes. Aga eestlase suhtumine pilditegemisse on ka ajastul, mil igaühel on pidevalt pildistamisseade kaasas ning president ise on üleilmselt tuntud kui riigi esipiltnik, ikkagi säilitanud mõningase vanaaegse pidulikkuse. Kogesime laulupeol, et inimese jaoks on reeglina ikka vaks vahet, kas pilte klõpsida ise ja/või anda oma aparaat nupuvajutuseks mõne juhusliku möödakäija kätte või siis poseerida „ametlikule“ fotograafile.

Et „teenus on turul“, siis mõistagi tekitas pisut segadust ja hämmingut see, et esiteks muuseum pildistas tasuta ning teiseks oma äranägemise järgi. See tähendab, et me tahtsime eeskätt nägusid – õigesti eeldades, et kui kuskil, siis just laulupeol on inimeste näod kirgastunud, joovastunud, täis õnnetunnet. Kuid laulupeo pühadus tähendab eestlase jaoks ka riietumist paraadvormi, rahvarõivastesse. Ja etnograafilise dokumenteerimise seisukohalt oleks patt siis terviklikud rõivakomplektid AD 2014 üles võtmata jätta. Paraku ei saa muuseum tänapäeval peaaegu et konveier-meetodil töötades pakkuda linna kunstpäevapiltniku juurde saabunud toredale taluperenaisele samaväärset ajalist pühendumist nagu esiemadele näiteks XIX sajandi lõpul.

Läksime seekord mahu peale välja ja oma loodetu – mõnisada portreed „Eesti nägude andmebaasi“ hakatuseks – ka saavutasime. Rahvahulga suurust arvestades ehk köömes, kuid võrreldes keskmise fotoateljee argipäevaga ikka päris tihe tulistamine. Edasine, kogutud materjali süstematiseerimine, kirjeldamine ja arhiveerimine (ning ka pildistatutele kätte toimetamine) kulgeb juba rahulikumalt, muuseumiaja järgi ja sündsas tempos.

Mistahes välitööd rahvusliku usulise tuhina epitsentris on loomulikult erilised ja ega meiegi seekord osanud kõiki võimalikke riskitegureid ette näha. Algas see sellest (kui nüüd tohib laulupeo sihtasutuse kapsaaeda väikese kivikese lennutada), et kui me neljapäeva hommikul oma telgikoormatega kohale jõudsime, oli alale, kus ERMi laager pidi ainsana olema, juba terve linnak kerkimas. Mahtusime ära, miks me ei mahtunud, aga meile vajalikku fotografeerimise koridori ei õnnestunud muude kohalolu tõttu sel viisil ümbrusest eraldada, et oleks välistatud masside lakkamatu läbijooks pildistaja ja pildistatava vahelt. Mida palavamaks muutus päike, seda innukamalt muuseumi telkide taha puude varju rahvas tungis.

Võttes arvesse, kui palju seda meilt küsiti ja sooviti, tundub tagantjärele lausa imelik, et laulupeol puudub ametlik grupipildi tegemise võimalus osalevatele kooridele ja tantsurühmadele. Poleks ju keeruline eraldada selleks vajalik ala, korraldada veebipõhine eelregistreerimine ning anda teenus mõnele soliidsele ateljeele või kutselisele fotograafile välja.

Nojah, eks selle seletamiseks, et miks muuseum grupipilte ei tee, sai seetõttu suud kõvasti kulutatud. Ja loodetavasti kõik küsijad sellega ka pahanduseta leppisid. Sest eesmärk oli teha portreepilte, et neid siis juba lähemas tulevikus muuseumi infomaterjalide ja muu ilu tarbeks kasutada. Viitsadat näitust ja raamatut me muidugi aastaga ei tee, sestap pole ka esimestel ajalukku jäädvustatutel kindlalt garantiid saada osaks muuseumi avalikust näos. Ikka tasapisi, järjekorras.