Kus lauldi ja tantsiti, sinna veri vedas muuseumi

Kaarel Tarand, avalike ja välissuhete juht

Seekordse tihedusega oli Eesti Rahva Muuseum laulupidudega seotud viimati nende algaegadel. Kokku tegutses neljapäevast pühapäevani muuseumi egiidi all lauluväljakul ja tantsustaadionil 40 muuseumi töötajat ja vabatahtlikku abilist. Tööd tehti ja vaeva nähti ja ei jäänud ka armastus tulemata, rääkigu see Tammsaare, mida tahab.

Kindla koha suurürituse assisteerimisel on saanud rahvarõiva nõuanne ja kiirabi. Tegijatel juhtub ja eriti tantsupeoliste paraadmundrite kokku lappimisel ning väiksemate kahjude likvideerimisel oli kiirabitelgi rühmal tegevust kuhjaga (kahjukannatajad on kaadri taha jäetud).

Kiirabilised. Foto: Arp Karm

Rahvavalgustuse ja kogumistöö ning muuseumi näokujunduse uus lipulaev, tegevus- ja müügipaviljon „Pääsukese kaamera“ aga kujunes lauluväljaku tähtsamaks vaatamisväärsuseks, arhitektuuriliseks dominandiks laulukaare kõrval, kui lubate. Hõbeplaatide asemel tegid kaamera kaitsvas varjualuses oma tööd kuldsed inimesed. Kes õpetas, kes juhatas, kes kauples …

Kõik algas muidugi paviljoni ülespanekust, mis juhtus, sest Velvet OÜ disain sai Viljandi meistri Eero Ehala käes Loodil õigeaegselt ka ainelise kuju.

Alguses oli paviljon selline

Foto: Arp Karm

ja pärast selline.

Foto: Arp Karm

Aga kõige rohkem hõivatuid oli mõistagi käsitöö- ja õpitubades, kus rahva rõõmsad kilked ei tahtnud vaibuda ka hilistel õhtutundidel. Ühtlase himuga tehti näputöid ja kasevihtu, punuti ja lõiguti. Kes selle kasu kõik kord kokku arvaks?

Kasevihtade tegu. Foto: Arp Karm.

Pärjapunumine. Foto: Anu Ansu

Puutööd. Foto: Anu Ansu.

Absoluutne miljonite lemmik oli aga väike rongkäigulipp, mille imelised kujundusmustrid vahetult enne pidu olid loonud Tartu Kunstikooli noored. Need lipud andsid näo tervele laulupeo suurele palverännakule.

Foto: Arp Karm.